Katrin Pauts: Jesper Parve pildi all "Rannamajast" ehk kirjaniku ja lugeja kohtumine moodsal ajal
Katrin Pauts kirjutab, et kirjaniku põhiline viga tänapäeval on, et ta kirjutab raamatuid. See on igav ja tüütu ning sel põhjusel on kirjanik ka vaene.
Raamatutest rääkimine on samuti väga tüütu. Et raamatuid suurt keegi ei osta, on raamatupoodidesse leiutatud mõnusamaid ajaveetmisviise, sest muidu poleks põhjust sinna enam tullagi - saad süüa tellida, osta pilakaupa või uued sokid. Vibraatorid ja striptiis on täiuslikust õnnest puudu, aga küll needki tulevad, kus nad pääsevad. Rõõm on tõdeda, et moodne aeg murrab ka raamatukogudesse - enam ei ole need kopitanud paberi järele lehkavad puised asutused, vaid mitmekülgsed meelelahutuskeskused, kus ei puudu helendavad ekraanid ja tsirkuseelemendid!
Hakatuseks olgu mööndud, et ma ei ole see kirjanik, kes ajab pool leivaraha kokku raamatukogusid pidi traavides. Kust ma selle aja võtaksin? Muidugi meeldiks mullegi regulaarselt raha saada - raamatukogudelt esinemistasu küsimist pole vaja häbeneda, sest ega see raha tule vaese vallarahva kaukast, vaid kulka maksab need kohtumised kinni ja mis siin ikka, riigi raha tulebki ära võtta. Mõned autorid elavad nõnda päris kobedasti - käivad kuu jooksul kolmel-neljal kohtumisel ning leiva peale vorst olemas nagu naksti! Minul on nii pöörane töögraafik, et mul ei jätku nende ürituste planeerimiseks kannatlikkust - kulka taotlusvoorud on neli korda aastas ja kui raamatukogu sind Eesti teise otsa kutsub, pead mitu kuud ette teadma, kas sul on sel päeval üldse aega. Selle pika sissejuhatuse mõte oli öelda, et ega ma ju tea kah, mäherdused need lugejatega kohtumised üleüldse olema peaksid. Minu suurim hirm on alati olnud, et järsku hakkab keegi minult seal raamatute kohta pärima.
Need hirmsad mõtted peas, asutasin end ühel oktoobrihommikul Eestimaa linna X, sest üks raamatukogu oli lõpuks mu vastupanu murdnud ja olin teel lugejatega kohtuma. Rongis sitsides mõtlesin terve tee, et issand halasta, hakka aga jälle neist neetud raamatutest jahuma. Teate, mul on väga halb mälu. Üks väheseid lugejatega kohtumisi oli mul ülemöödunud suvel Kuressaares, kus Soome estofiilid minult väga pingsalt infot koukisid, mida üks või teine tegelane mu raamatutes seda või toda tehes mõtles. Jeesus küll, mida te pinnite? Ma ei mäleta isegi raamatut kirjutades kaks lehekülge hiljem, kas tegelase nimi oli Hillar või Kusta. Jõllitasin rongiaknast mööda libisevat tööstusmaastikku ja aina küsisin endalt kujutletava lugeja kujutletavaid küsimusi. Tohutu närv oli sees!
Su nägu ei kõla iialgi tuttavalt
Mure oli mul täitsa asjatu, kohe oleks võinud maha rahuneda. Õieti oleksin võinud rahunema hakata juba eelmisel päeval, kui nägin, et linn X kuulutab minuga kohtumist Facebookis välja hüüdlausega: kas tahad teada, mida Katrin Pauts näosaate uuest juhist arvab? Ega ma saagi tagantjärele enam aru, miks end üldse nii krampi mõtlesin. Tõtt-öelda tekitas see kuulutus minus mõneks hetkeks segadust küll. Ma pole enda teada kirjutanud ega plaaninud ühtki roimaromaani, kus tapetaks näosaate uus juht, nii et mis ma temast siis arvama peaksin? Tõsi jah, et olin end lubanud samal päeval samas linnas ka lugude jutustamise töötuppa. Tõsi jah, et lubasin seal ka telesaadetest rääkida, sest eks seegi lugude jutustamise alla käi ja teletöö ongi üks mu ametitest. Hiljem mõtlesin, et äkki tekkis siin mingi segadus, kommunikatsiooniprobleem nii-öelda, kaks üritust läksid omavahel segamini? Hirm, et lugejatega kohtumisel hakatakse siiski mu raamatutest rääkima, ei andnud mulle asu.
No igatahes leidsin end pärast töötoa lõppu kohtumiselt lugejatega, kus õudusunenägu ähvardas täide minna! Tundsin, kuidas mul kohe põhja alt ära lööb. Issand, issand, issand. Kõik mu seitse raamatut olid lauale ritta laotud nagu miškad - ja nende hulgas veel kaheksas, mida ma ei ole kirjutanudki! Hakkabki pihta, ohkasin mõttes raskelt. Tuletasin paaniliselt meelde, mida olin rongis läbi mõelda suutnud.
Nii, kõigepealt väike äraarvamismäng, teatas raamatukogu töötaja aga mu suureks kergenduseks. Nimelt on linna X raamatukogus üleval kohaliku šaržimeistri tööd ja mulle hakati neid ükshaaval näitama, jumalale tänu. Minu ülesanne oli ära arvata, kes need on. See oli sümpaatne sissejuhatus tõesti, kohe meenusid lapsepõlve külaskäigud Tallinna sugulaste juurde, kus tuli enne söögilauda pääsemist kaks tundi perekonnaalbumeid sirvida. Šarže oli üsna palju, nii et vahepeal läksid mul mõtted mujale ja juurdlesin, kas saade tundmatutest kuulsustest "Su nägu ei kõla iialgi tuttavalt" oleks hea idee või ei. Kui mulle näidati šarži minust endast, mis oli ilmselt Facebookist leitud endli pealt maha joonistatud ja seega täiesti äratundmatu, jõudsin järeldusele, et ehk mitte.
Ei saa me enam "Rannamaja" ja Jesper Parveta!
Kui pildid lõppesid ja mu hirm tuli tagasi, et oh püha püss, nüüd tuleb küll hakata raamatutest jahuma, kuulutati mu uueks suureks kergendustundeks, et käima läheb hoopis üks video. Veidi pusimist ja mu selja taga rippuvale pirakale ekraanile ilmus hiigelsuur Jesper Parve, kes pajatas, mida ta ikka pajatab: kuidas raha ja õnn tulevad ja lähevad, vahepeal saab otsa, siis tuleb jälle jne. Pean tunnistama, et päris puutumata ma Jesper Parve lummusest ei ole, sest lugesin mõned nädalad tagasi (väidetavalt ainsa elus oleva eestlasena) läbi tema "Mees 2" ja kirjutasin sellest arvustuse. Nõnda pidingi ma Jesperi kohta arvamust avaldama, mida oli palju lihtsam teha kui hakata iseenda raamatutest miskit seletama. Jesperi raamatud on meeldivalt õhukesed ega koorma aju ülearu. Tulevikukirjandus, võiks öelda. Ma ei suuda enam meenutada, kas seda ka linna X rahvale ütlesin või ei.
Mu suureks õuduseks pandi Jesperi video mõne minuti pärast seisma (paar inimest väitsid hiljem, et tema hiigelsuur pea jäi pärast seda minu pea kohale rippuma) ja kui ma pelgasin, et no järsku tuleb mul nüüd hakata oma raamatutest midagi seletama, pandi õnneks käima uus video. See oli meile kõigile armas näosaade. Mõistsin, et selleks oligi mind linna X kutsutud - et teada saada minu arvamust näosaate uue juhi kohta. Sama pingsalt uuriti, mida arvan "Rannamajast" - kes siis "Rannamaja" näinud ei ole, muidugi võin ma sellest üht ja teist arvata, sada korda huvitavam ju kui mingid raamatud.
Kui olin arvanud veel üht koma teist erinevate telesaadete kohta, sain ainult veidi rääkida oma raamatutest. See oli nii lühike aeg, et kõht ei jõudnud lahti minna ja elasin need hetked kuidagi üle. Siis oligi üritus läbi ja pidin rongi peale kiirustama, aga enne veel viisakusest iitsatasin: kas kellelgi on küsimusi? Rahvas vaikis mornilt. Pärast tõdes ka raamatukogu töötaja, et jumalale tänu, et küsimusi ei olnud, muidu oleksin veel rongist maha jäänud. Kõige tüütum olevat, kui inimene tõuseb püsti ja hakkab midagi heietama. Kui end minema asutasin, lähenes mulle siiski paar prouat, kes sosistasid mulle kõrva mõne küsimuse mu viimase raamatu kohta, millele ka targu sosistades vastasin. Muidu veel kuuldakse äkki pealt, et raamatutest räägin - keegi ei taha endast igava inimese muljet jätta ja see veel puuduks, kui niisugune info minu kohta levima hakkaks: "See kuradi kirjanik, kes tuleb lugejaga kohtuma ja jaurab sellest kuradi kirjutamisevärgist. Ärme seda lolli küll enam kuhugi kutsu!"
Hiljem sai raamatukogu inimestega arutatud kah, kui tüütud on mõned kirjanikud, kes pole nõus pajatama millestki muust kui oma raamatutest. See ju peletab rahva eemale, väga keeruline on niimoodi üritustele publikut leida. Koju tagasi sõites olin oma lugejatega kohtumisest nii küllastunud, et kui mulle lähenes kontrolör, ei saanud ma tema küsimusest aru ja kähvatasin: "Misse??" Vaat selline mõju oligi, ma olnuks elamustest justkui purjus.
Kohtumine Pealinna salaajakirjanikuga
Samas pean tunnistama, et mõnes tagurlikumas kohas korraldatakse ka väga tõsiseid kirjandusalaseid arutelusid, mis lähevad käest ära.
Oktoobris oli mul teinegi kohtumine, kus sai räägitud ainult raamatutest, sest lasin juba ürituse alguses rahval küsimusi esitama hakata. Loll saab peksa nii kirikus kui ka raamatukogus - minu suureks hämminguks taheti põhiliselt mu raamatute teemal igasugu asju teada ja ainult mõni üksik taipas midagi küsida ka autojuhtimise kohta ja üks eakas härra tahtis kuulda, mida arvan surmanuhtlusest. Selle viimase küsimuse kohta oli küll eriti hea meel, vastasingi rõõmsalt.
Kui kohtumine oli juba läbi saanud ja mantlit selga panin, ilmus üks lugeja mu kõrvale ja kuulutas, et ta ei ole üldse lugeja, vaid hoopis ajalehe Pealinn ajakirjanik. Lehelugu, mis selle kohtumise tulemusena sündis, oli täiesti hämmastav - Pealinna salaajakirjanik oli pooled ehtsate lugejate küsimused (sealhulgas autojuhtimise ja surmanuhtluse kohta) enda omade pähe kirja pannud ja nii ma sattusingi linnameediasse karistusmäärade üle väitlema. Seega võib raamatute üle arutlemine kogu igavusele lisaks olla ka ohtlik - iial ei tea, mis frukt on end lugejaks maskeerinud! Kindlasti ei tõsta ma enam oma jalga mingile tõsisele kirjandusüritusele. Seal luusib kahtlane kontingent.
Mida nende kogemuste pealt kokkuvõtteks öelda? Eks ikka, et kallid raamatukogud, kutsuge mind aga uuesti esinema, sest sain nüüd asjale pihta - kutsuge täitsa julgelt, raamatutest ei pea tõesti üldse rääkima ning kuldsete kuljustega narrimüts on mul juba valmis pandud. Põhiline, et tuleks publikut - et me lugejaid laiali ei peletaks. Peale näosaate ja "Rannamaja" võin arvamust avaldada ka "Prooviabielu" kohta, olen valmis testima õlut (kandke ainult ette!) ja peldikupaberit, soovi korral mängime kas või trips-traps-trulli. Jesper Parve uus raamat on mul aga kahjuks alles läbi töötamata - see on siiski tervelt 160 lehekülge pikk. Igal juhul on rõõmustav, et sihukest tolmunud igandit nagu raamat on hakatud lisaks raamatukauplustele välja juurima ka raamatukogudest.
* See ei ole följeton (tänapäeval tuleb tekstidele see märge alati lisada, muidu mine kurja tea), vaid põhineb tõestisündinud lool. Linna X nimi on toimetusele teada.
Toimetaja: Rutt Ernits