Mathura. Merisiilikud ja surmapuud ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Mathura
Mathura Autor/allikas: ERR

Mathura mõtiskles aastaraamatus "Tõlkija hääl VII" liiginimede tõlkimisest ilukirjanduses.

2013. aastal avaldas India tõlketeoreetik Raji Narasimhan ingliskeelse raamatu "Translation as a Touchstone", mille eessõnas ta soovitab tõlke kui "translatsiooni" mõistest loobuda ning asendada see "transkreatsiooniga". Tõlge, nagu ta kirjutab, pole mitte niivõrd millegi edastamine või ülekandmine, vaid pigem n-ö ümber loomine. Ning ta väidab: "[Ilukirjanduslik] tõlge ei peagi kõlama kui algupärand, see peab just kõlama kui tõlge, teises keeles antud algupärand. Tõlget peaks kandma tajumus selle kakskultuursusest ja seeläbi ka kakskeelsusest."[1] Narasimhan jõuab seisukohale, et tõlge peaks peegeldama mitte ainult lähtekeele, vaid ka sihtkeele keele- ja kultuuritausta, lisama uue seoste ja tähenduste võrgustiku. On seejuures tähelepanuväärne, et hindamaks vääriliselt tema enda raamatu pealkirja ja selle tähendusruume, tuleb lugejal olla tuttav ka India mütoloogiaga. Nimelt on ingliskeelse "touchstone'i" aluseks siin päris kindlasti India veedakirjanduses sagedane sanskritikeelne sõna ja mõiste "cintamani", mis tekib tüvest "citta", mis tähendab teadvust või südant. Cintamani ei ole seepärast India mütoloogias mitte alkeemiline tarkade kivi, millega kokku puutudes kõik muutub kullaks, vaid justkui kogum tihedat teadvust või teadlikkust, mis lubab inimese südamesoovil teostuda. Raamatu pealkirja võiks seega eesti keelde tõlkida võib-olla isegi kui "Tõlge kui soovide puu".

Narasimhaniga sarnasel seisukohal on üks viimase kümnendi kesksemaid tõlketeoreetikuid Lawrence Venuti, kelle samal aastal ilmunud uurimus kannab omakorda kõnekat pealkirja "Translation Changes Everything" ("Tõlge muudab kõik"). Seal jõuab ta arvamusele, et tõlge on möödapääsmatult algupärandi tõlgendus, ta ütleb: "Tõlge on alati tõlgendusakt, ühe tõlgendusliku võimaluse eelistamine ja kirjapanek."[2] Venuti lisab, et kuigi igas tõlkes läheb paratamatult midagi kaduma, pakuvad need alati ka võimalust midagi leida. Ta lisab: "Tõlke käsitlemine tõlgendusaktina lubas mul jõuda eetilise äratundmiseni, et lähtekultuurist erinevasse sihtkultuuri tõlkimisega kaasnevate paratamatute kadude kõrval pakub tõlge hulgaliselt võimalusi ka neist erinevustest tulenevateks võitudeks; hakkasin tõlke "kaubateos" nägema enam loomingulisi võimalusi."[3]

Olen ise nende kahe nägemusega suurelt jaolt päri ja arvamusel, et vähemalt mõningasest loomingulisusest ei ole tõlkides pääsu. Ent vahel on tõlketöö viinud mind kokku ka valdkonnaga, kus tõlkija vabadus on ometigi piiratud – selleks on taime-, linnu- või loomaliikide nimede tõlkimine. Liiginimed võivad olla eri keeltes tekkinud eri seoseid ja põhjuseid pidi ning ka nende literatuurne konnotatsioon võib seepärast üksteisest äärmuslikultki erineda. Mida teha siis, kui autor on nende nimede kaudu soovinud midagi rõhutada või vastupidi, pole soovinud midagi rõhutada, aga tõlkes pole rõhulisusest pääsu? Sellest olengi alljärgnevalt mõned mõtted ja kogemused kirja pannud.

 

Alustaksin natuke üldisemast näitest, see on katke Kanada lastekirjaniku Marie-Louise Gay raamatust "Metsahaldjas Stella" ("Stella, Fairy of the Forest"). Seal leiab kahe peategelase, leidliku ja lustaka tüdruku Stella ning tema noorema venna Sami vahel aset järgmine dialoog:

 

 "What do fairies look like?" asked Sam.

"They're tiny and beautiful," said Stella, "and they fly very fast."

"I see one!" said Sam. "Look!"

"That's a butterfly, Sam," said Stella.

"Do butterflies eat butter?" asked Sam.

"Yellow butterflies do," said Stella.[4]

 

Küsimus on siin muidugi selles, kuidas tõlkida lauset "Do butterflies eat butter?". Kui tõlkida nii nagu algupäraselt öeldud, s.t "Kas liblikad söövad võid?", siis läheb kaduma sõnamäng ning õigupoolest kaotab küsimus oma loogika. Eesti keeles on olemas "võiliblikad", aga see on konkreetne liblikaliik ega ole seepärast vastena täpne. (On seejuures huvitav, et ingliskeelne vaste meie "võiliblikale" on hoopis "sulphur-butterfly", väävelliblikas.) Siiski tundub "võiliblika" kasutamine ainus võimalus algset sõnamängu ja lapselikku avastust kuidagi edasi anda, kui Stella viimast vastust sellega natuke kohandada. Lahendasin nii:

 

"See on võiliblikas," ütles Stella.

"Kas võiliblikad söövad võid?" küsis Sam.

"Jah, nad on ju kollased," vastas Stella.[5]

 

Tõlge ei ole küll täpne, aga vähemalt terviklik.

Valdava osa minu tõlkepraktikast moodustavad siiski luuletõlked ning üks luuletajaid, kelle loominguga olen palju tegelenud ja keda ka tõlkinud, on Kariibi mere St. Lucia saarelt pärit Derek Walcott. Walcotti raamatuisse kuulub vähe loodusluulet, ent sümboli rollis viiteid loodusele esineb tal seal sageli. Seejuures kasutab ta harva üldistusi nagu "puu" või "lind" – või "palm" või "värvuline" –, vaid annab enamasti täpse liiginime. Kui temalt kord küsiti, kas see ei muuda tema tekste lugejaile, kes Kariibi maastikku ja liike ei tunne, raskesti arusaadavaks, vastas ta: "Mida üksikasjalikum olla, seda universaalsemaks su kirjutis saab."[6] Millest võib järeldada, et kujundi täpsus on vähemalt sellele autorile oluline.

Enamikul juhtudel ei kujuta mõne taime või linnu liiginime tõlkimine teise keelde suuremat probleemi. Nimi ise võib küll olla lingvistiliselt või foneetiliselt eri keeltes väga erinev, kuid tõlge ei suurenda ega kahanda nende tähendusvälja või poeetilist keerukust. Toon näite Walcotti luuletusest nr 24 raamatus "Midsummer" ("Kesksuvi"):

 

What broke the green lianas' ropes? Scaled armor.

What folded the bittern in midflight? One arrow.[7]

 

Olen seda tõlkinud nii:

 

Mis murdis katki roheliste liaanide köied? Soomusrüü.

Mis voltis hüübi keset lendu kokku? Üksainus nool.[8]

 

Tuleb küll arvestada, et hüübi kui linnuga on seotud hulk mütoloogiat, kuid nimes endas pole säärane seos kummaski keeles rõhutatud, mistõttu võib selle vahetumise ühest keelest teise arvata neutraalseks. (Pigem on siinkohal oluline teada, et sõna "folded" tuleneb tõsiasjast, et hüüp hoiab lennates oma kaela justkui "kokku volditult" kõveras.)

Mõnel puhul võivad liiginimed anda eri keeltes küll erinevaid poeetilisi või kujundlikke seoseid, kuid nende tähendusvälja ulatus ja semantiline tähenduslikkus jäävad enam-vähem võrdseks. Võtan näiteks teise Walcotti luuletuse, "The Star-Apple Kingdom". Pealkirja eestikeelne vaste oleks "Kuldlehiku kuningriik". (Viide on söödavate viljadega troopilisele puule, ladinakeelse nimega Chrysophyllum cainito.) Nimedel puudub eesti ja inglise keele vahel semantiline kattuvus, kuid võib öelda, et nad mõlemad toimivad lisaks liiginimele ka metafoorina ning lugejani jõudev pilt on ses mõttes tajumuslikult sarnane.

Keerulisema probleemiga põrkasin kokku Walcotti luuletuses "Sea Grapes" – "Merikobarikud". Kogu luuletust kannab tugev seostatus antiikmaailma ja antiikkirjandusega, tekstist käivad läbi nii Odysseus, Nausikaa, Trooja kui heksameeter ning õigupoolest lähtub kogu luuletus taustateadmisest, et autori kodusaart Saint Luciat on hellitlevalt – või võib-olla ka kriitiliselt – nimetatud Kariibide Helenaks, Trooja Helena eeskujul. Põhjuseks on see, et selle erakordselt ilusaks peetud saare pärast on inglased ja prantslased tosin korda sõdinud. Kasutades sõna "grape" ehk "viinamari", kinnistab Walcott säärast seost ning peaaegu et kommenteerib seda: "Meile on nimi antud küll antiikmaailma järgi. Aga säärane viide arvab meid justkui millegi koopiaks. Ja tõepoolest, klassikuid, ajalugu, iidvana kultuuripärandit – "viinamarju" siin pole. On vaid... meie oma odüsseia. Mitte "grapes", vaid "sea grapes". Merikobarikud."

Tatraliste sugukonda kuuluva Coccoloba uvifera korrektne vaste on just "merikobarikud", mis algupärandi tähendusseoseid küll ei ava, kuid jääb minu hinnangul sellegipoolest parimaks lahenduseks – uue nimetuse tekitamine eksitaks lugejat veel enam, eraldi lahtiseletamist luuletus oma kompaktse vormi tõttu ei luba.

Võrdlusena vaatleksin lõiku maoori kirjaniku Witi Ihimaera teosest "Vaalaratsanik" ("The Whale Rider"). Autor kirjeldab raamatu peategelaseks olevat kaheksa-aastast tüdrukut Kahut:

 

'Go away,' Koro Apirana would thunder. Quick as a flash Kahu's head would bob away. But slowly we would see it again, like a spiny sea urchin.[9]

 

Tõlge kõlab:

 

"Mine ära," käsutas Koro Apirana teda kõuehäälel. Kahu tõmbus sedamaid peitu. Aga varsti võis tema väikest merisiilikust pead taas kusagilt kiikamas näha.[10]

 

"Merisiilik", mis on teatud mereeluliste loomade hõimkonna nimi, toimib tõlkes selles mõttes hästi, et pakub merisiilikuid mittetundvale eesti lugejale küllalt selge ja hoomatava pildi turris juuste ja võib-olla ka veidi naljaka olemisega lapsest. Ent siiski on sõnal "urchin" inglise keeles siin kaks tähendust: "sea urchin" on ingliskeelne vaste mainitud mereloomadele (ladinakeelse nimega Echinoidea), ent sõna "urchin" eraldi tähendab "klutt" või "naga" ning rõhutab seega lapse üleannetut või ülemeelikut loomust  – mis sobib raamatu peategelase Kahu karakteriga ka suurepäraselt. Õigupoolest võiks siin peaaegu et kahelda, kas autor kasutab seda ikka liiginimena või tuleks seda väljendit käsitleda pelgalt sõnamänguna ning tõlkida ka näiteks "meretrööbikuks", "rannapõngerjaks" vms. Tundub, et algupärandis taotletud kahemõttelisus jääb tõlkes siiski nii või teisiti ühekorraga püüdmatuks ehk et tähendusväli kahaneb tõlkes.

Liiginimede tõlkimisega puutusin kokku ka David R. Slavitti luulekogus "See uluja tuul". Gröönimaad kirjeldavate tekstide hulgas on üks, mille pealkirjaks täpne liiginimi "The Blue-Winged Teal". Luuletus räägib põhjas pesitseva linnu oletatavast kõnest lõunamaa lindudele:

 

[---] And what do they tell those parrots

that rule those roosts and cry to the high heavens

of the grudging north, the bite of our cold air? [---][11]

 

[---] Mida ütleb ta küll

papagoidele, kes valitsevad lõunamaa õrsi?

Kas kisab kõrgesse vastikust põhjast, lõpmatust

külmast, mis igavesti näpistab? Lõunas, kus valitseb

kuumus ja kõdu, elu küllust maitstakse pillavalt.

Kuid see jõudeelu meelitus ei veena kedagi kauaks.[12]

 

"Teal" on inglise keeles partlaste sugukonda kuuluv veelind, keda eesti keeles nimetatakse piilpardiks, "blue-winged teal" kannab eesti keeles aga liiginime "sini-rägapart". See kõlab küll kohmakamalt ega anna edasi ingliskeelse nime sinitiivulist lüürilisust, et aga algupärand kasutab täpset liiginime, ei tundu siin ka tõlkimiseks jäävat teisi valikuid ja seega saigi luuletuse pealkirjaks "Sini-rägapart". Ka siin võib märgata mõningast tähendusvälja kahanemist.

Omapärase juhtumi liiginimede tõlkimisel pakkus India 16. sajandi luuletaja Suradasa värsside tõlkimine. Ühes oma luuletuses räägib ta linnust nimega cakora (चकोर), keda on India klassikalises luules sageli kasutatud võrdkujuna jäägitule pühendumusele Jumalale, kuna uskumuse kohaselt toitub see lind ainult kuukiirtest (Kuu on aga ses kultuuris vahel metafooriks elu müütilisele, teiseilmsele allikale). Mütoloogilise linnu vasteks arvatakse olevat Centropus sinensis – kuigi on ka arvamusi, et tegu on sootuks kujuteldud või väljasurnud liigiga –, eestikeelse liiginimega punaselg-kannuskägu. "Kannuskägu" kõlab tõlkes küll üsna poeetiliselt, ent lähtekultuuris üldmõistetavat viidet, mis linnu taga seisab, tundus tõlkes edasi anda püüdmatu siht.

 

Vaiki, vaiki, rumal metsalind!

Su häälitsusist öö on talumatust talumatum

veel! Ja pikk! Ei uneraasugi, kui kuulab kõrv –

mu ihu vallanud kui vaibumatu janu!

Ju kannuskägu armastab vaid kuud?!

Oo, Jumal, tea, see Suradasa end peagi heidab

Kaši kaevu nii – vaid see tal lootus Sinuga

veel kokku saada! Sest lahus olla piin...[13]

 

 

Lähen edasi näidete juurde, kus liiginime semantiline tähendus tõlkes laieneb. Vaatlen taas üht Derek Walcotti luuletust, pealkirjaga "Sabbaths, W.I.", mis kõlab tõlkes "Hingamispäevad Lääne-India saartel" (W.I. on siin lühend nimetusest West Indies ehk Lääne-India saared Kariibi meres). Luuletuses öeldakse:

 

Those villages stricken with the melancholia of Sunday,

in all of whose ochre streets one dog is sleeping

 

those volcanoes like ashen roses, or the incurable sore

of poverty, around whose puckered mouth thin boys are

selling yellow sulphur stone

 

[---]

gommiers peeling from sunburn still wrestling to escape the sea

 

the dead lizard turning blue as stone[14]

 

Inglise keeles kasutusel olevast prantsuspärasest, puu rohkele vaigususele viitavast nimest gommier, prantsuskeelsest sõnast gomme ehk "kumm", saab liiginimena eesti keeles "pisarapuu". See sobib küll suurepäraselt luuletuses toodud kujundiga – kui algupärandis kestendavad puud päikesepõletusest, siis tõlkes lisandub sellele mõte põletuse piinavusest, mis puid nutma sunnib –, aga nii, et see läheneb peaaegu et poeetilisele liialdusele, s.t lisab kujundile emotsionaalse värvingu, mida algupärand tegelikult ei taotle:

 

päikesepõletusest kestendavad pisarapuud, mis püüavad ikka põgeneda mere eest[15]

 

Veel ilmekam on näide Walcotti luuletusest "Akaatsiapuud" ("The Acacia Trees"). Selles, vanaduses kirjutatud luuletuses mõtiskleb autor sõpradest, kes juba manalateed läinud, ning kirjutab:

 

[---] One thing I know,

when you're gone like my other friends, not to Thailand

or Russia, but wherever it is loved friends go

with their different beliefs [---]

I go down to the same sea by another road

with manchineel shadows and stunted sea grapes

dwarfed by the wind.[16]

 

Ingliskeelne "manchineel" tuleneb eeldatavalt hispaaniakeelsest sõnast "manzanilla", tõlkes "õunake", kuna puu viljad sarnanevad väljanägemiselt väikeste õuntega. Tegelikult on aga tegu ühe mürgisema puuga kogu maailmas, ilmselt sellest faktist tulenebki puu eestikeelne nimetus "surmapuu". On tõenäoline, et rääkides leinast ja lahkunud sõpradest on taotluslik, et autori kirjeldab, kuidas tema teed palistavad surmavalt mürgised puud. Ometigi muutub tulemus tõlkes sedavõrd poeetiliseks, et lugejal võib olla raske aimata, et jutt käib üldse konkreetsest liigist ja tegu pole pelgalt lüürilise kujundiga:

 

Surmapuude varjus lähen ma teist teed,

kuid ikka selle sama mere äärde...[17]

 

Tooksin ühe näite tänapäeva hindikeelse luuletaja Kunwar Naraini tõlkimisest. Tema tekstides esineb liiginimesid küll harva, kuid luuletus "नीम के फूल" ("Neemipuu õied") pakub kaks huvitavat näidet. Autori poja Apurva Naraini tõlgitud ingliskeelses versioonis kõlavad need nii:

 

Tiny white flowers wafting in the wind

like soap bubbles

A few entangled in mother's hair

as she watered the tulsi

and returned from the patio

 

[---]

Never saw them wilting – that way

neither saw them in colourful bloom

as the gulmohar or kachnar [18]

 

Nagu näha, jäävad kõik kolm hindikeelset liiginime ingliskeelses vahenduses tõlkimata. (Tõsi, võib arvestada, et ingliskeelne tõlge ilmus esmalt üksi India turu jaoks, kus kõnealused liigid on üldtuntud.) Eestikeelses tõlkes otsustasin anda vaste kahele viimasele: gulmohar (गुलमोहर), ladina keeles Delonix regia, kannab eesti keeles liiginime kuning-leekpuu, viitena puu erkpunastele õitele, mis ta õitsemise ajal võra peaaegu üleni katavad. Eestikeelne nimi toob lugejani küllalt tõepärase ja ilmeka pildi, puu kuninglikkus sobib luuletusse aga hea vastandina luuletuse "peategelaseks" oleva lihtsa, kuid kõrgelt väärtustatud neemipuuga (mille nimi on üks väheseid algupäraselt hindikeelseid lisandusi eesti keele leksikas – tuntuim neist on ilmselt "džungel", sõnast जंगल, tähenduses "džungel", "mets" ). Seda kummastavam on ehk aga tõsiasi, et kuning-leekpuu hindikeelne nimi sääraseid allusioone ei loo: gulmohar on liitnimi pärsiakeelsest tüvest gul (گل, "õis", "lill") ning nime teine pool tuleneb sanskriti- ja hindikeelsest sõnast "mora" (मोर), mis tähendab paabulindu. Teise puu, hindikeelse nimega kachnar (कचनार), eestikeelne vaste on sämplehik – siin jäävad nii algupärand kui selle tõlkevaste poeetiliselt eimidagiütlevaks ning ses mõttes semantiliselt võrdseiks.

Tulsi (तुलसी – Ocimum sanctum) jätsin seevastu ka eestikeelses raamatus tõlkimata. Edastasin hindikeelse nime kursiivis ning täiendasin luuletust joonealuse märkusega taime religioossest ja kultuurilisest tähendusest. Tegu on hindude jaoks ühe kõige pühama ja sümboolsema taimega, milles nähakse head toovat jõudu ning jumalanna Vrinda kehastust ning mida kasvatatakse nii paljudes templites kui ka usklike perede koduhoovides. Eestikeelne vaste "püha basiilik" tundus siinkohal liiga argine ja maine, jätnuks pigem mulje maitsetaimest või ravimtaimest (mida ta samuti on), aga ilma lähtekultuuri nägemuseta taime vaimsest tähendusest.

Eeltoodud lõikude tõlge kõlab eesti keeles nii:

 

Tillukesed valged õilmed heljusid

seebimullidena tuules

ning kui ema õuel

tulsi-põõsast kastis,

jäid mõned neist ta juustesse.

 

[---]

Ei mäletagi nende närbumist – ja seeläbi

ka kirevat puhkemist, mis kuning-leekpuul

või sämplehikul eal märkamata ei jää.[19]

 

Naasen korra veel Ihimaera raamatu juurde. Raamatu alguses nimetab autor oma sünnimaa kunagist, müütilist maastikku kirjeldades hulgaliselt kalaliike, millest osa elabki vaid Okeaania vetes ning on eesti lugejale tundmatud. Algupärand kõlab nii:

 

The sea teemed with fish but they also seemed to be waiting. They swam in brilliant shoals, like rains of glittering dust, throughout the greenstone depths – hapuku, manga, kahawai, tamure, moki and warehou – herded by shark or mango ururoa.[20]

 

Siit leiab niisiis terve loetelu maoorikeelseid kalanimesid. (Taas väärib ehk mainimist, et tollal noor autor Ihimaera kirjutas teose ennekõike kohalikule lugejaskonnale – kui paljudele neist on kõik maoorikeelsed nimed tuttavad, ei oska öelda, aga võiks arvata, et vähemalt osaliselt.) Otsustasin ka siin minna tõlkimise teed. Algupäraste nimede säilitamine oleks olnud küll autentne, ent ükski neist poleks andnud eesti lugejale vähimatki arusaama nimetatud kalade olemusest või välimusest. Lootsin, et eestikeelsed vasted aitavad seda puudust osalt heastada. Vastete leidmine osutus väga vaevarikkaks: esimesed eksperdid, kelle poole oskasin pöörduda, väitsid, et osal neist liikidest pole eesti keeles nimesid olemas olnudki. Ka ingliskeelsete nimede kaudu vastete otsimisest oli vähe abi, sest näiteks "kahawai" kannab inglise keeles nimetust "Australian salmon", kuigi liigil pole tegelikult lõhelistega midagi ühist. Vaid õnneliku juhuse läbi jõudsin oma küsimusega Tartu Ülikooli ihtüoloogi Aare Verliini jutule ning tänu temaga tuvastatud ladinakeelsetele nimedele lõpuks ka eestikeelsete liiginimedeni (mis selgus, et ikkagi eksisteerisid) ja sedasi lahenduseni, mis pakub asjahuvilisele usutavasti vähemalt võimaluse autori kirjeldatud pildis soovi korral täpsemalt selgusele jõuda:

 

Meri kubises kaladest, ent nemadki näisid midagi ootavat. Vrakkahvenad, liftahvenad, snuugid, suured arripid, kuldkulmud ja sinised mokid üheskoos ning mõrtsukhaid karjastena nende ümber ja järel – hiilgavate tolmukübemete pilvedena ujusid nad üheskoos sillerdavail leetseljakuil rohekildast sügavike vahel.[21]

 

Kokkuvõtteks võib öelda, et botaaniliste ja zooloogiliste liiginimede tõlkimine ei jäta just palju ruumi tõlgendusteks, kuid valikuid tuleb teha siingi. Abi võib olla eriala spetsialistide poole pöördumisest. Venuti väide, et tõlge kahe kultuuriruumi vahel võib tuua mitte ainult paratamatuid kadusid, vaid ka sama paratamatuid võite, peab ometigi siingi paika. Ning kui vaatlesin praegu vaid näiteid võõrkeelest eesti keelde tõlgitust, siis võib oletada, et ka vastupidises suunas tõlkides võib ette tulla omapäraseid väljakutseid, kui mõni me kirjanik peaks olema näiteks poeetiliselt mänginud mõne liiginimega, nagu naistepuna või sookurg. 

 

[1] R. Narasimhan, Translation as a Touchstone. SAGE Publications Pvt Ltd, 2013, lk IX.

[2] L. Venuti, Translation Changes Everything. Routledge, 2013, lk 4.

[3] Samas.

[4] M.-L. Gay, Stella Fairy of the Forest. Groundwood Books / House of Anansi Press, 2002, lk 9–10.

[5] Eestikeelne tõlge pole veel ilmunud.

[6] W. Baer (toim.), Conversations with Derek Walcott. University Press of Mississippi, 1996, lk 24.

[7] D. Walcott, Midsummer. Faber and Faber, 1994, lk 35.

[8] D. Walcott, Saared. Tlk Mathura. Allikaäärne, 2009, lk 91.

[9] W. Ihimaera, The Whale Rider, Heinemann, 2005, lk 30.

[10] W. Ihimaera, Vaalaratsanik. Tlk Mathura. Allikaäärne, 2014, lk 40.

[11] D. R. Slavitt, The Crooning Wind. New American Press, 2012, lk 33.

[12] D. R. Slavitt, See uluja tuul. Tlk Mathura. Allikaäärne, 2017, lk 31.

[13] Suradasa, Elada, et olla ookean. Tlk Mathura. Allikaäärne 2018, lk 55.

[14] D. Walcott, The Star-Apple Kingdom. Farrar, Straus and Giroux, 1979, lk 23.

[15] D. Walcott, Saared, lk 69.

[16] D. Walcott, White Egrets, Faber and Faber, 2010, lk 12–13.

[17] Eestikeelne tõlge pole veel ilmunud.

[18] K. Narain, No Other World. Rupa & Co, 2008, lk 169.

[19] K. Narain, See ainuke maailm. Tlk Mathura. Allikaäärne, 2010, lk 52.

[20] W. Ihimaera, The Whale Rider, lk 2.

[21] W. Ihimaera, Vaalaratsanik, lk 11–12.

Toimetaja: Valner Valme

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: