Arvamus: Sa pole see, mida kuulad ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Tristan Priimägi
Tristan Priimägi Autor/allikas: Siim Lõvi /ERR

2015. aastal tuli Austraalia Queenslandi ülikoolist uurimus (1), mille väitel on ekstreemsete muusikastiilide – metal, emo, punk, screamo – kuulamine inimesele rahustava loomuga. Tristan Priimägi kirjutas, mida tema muusika tarbimisest arvab.

Tänavu on mindud veel kaugemale ja teises uurimuses väidetakse, et death metal pidavat lausa rõõmu valmistama,2 ja üldse mõjuvat ekstreemmuusika kuulamine uurimisobjekti enesetundele sama hästi nagu vaikuses istumine.

Teadusuuringu tulemus seab kahtluse alla kinnistunud arusaama, et vägivald muusikas sünnitab vägivalda, tekkinud ennekõike nende peas, kellel on keeruline kunsti ja elu vahel vahet teha. Kunst, nagu ka muusika, on tihti rollimäng ja rolle võetakse endale märksa keerulisematel põhjustel kui elu imiteerimine.

Ja siin ma nüüd siis istun, kõrvaklapid peas, maru rahulikult, peas mõtted, kas iga muusikastiili puhul on nii, et muusikast saadav impulss muutub reaalses maailmas selle vastandiks. Tahaksin öelda "negatiiviks", aga sellest sõnast on liiga lihtne kinni hakata. Et reaalsus loob muusikale vastasplaani, täpselt vastandliku kaksiku. Vastu­kaaluks kinnismõttele agressiivse muusika negatiivsest mõjust on levinud hoopis teine kinnismõte, mis võib olla sama tendentslik, aga kinnitab justkui vastandite teooriat pikksilma teisest otsast. Et rahulik, spirituaalne muusika on taimelavaks passiiv-agressiivsele käitumisele. Animasarja "South Park" episoodis pealkirjaga "Surm"3 üritab vanaisa Marvin lastele kirjeldada, kui õudne on tema elu, nii et pole kahju surra, ning paneb selle illustreerimiseks Stani kinni pimedasse ruumi, kus mängib vahetpidamata Enya lugu "Orinoco Flow". Veendununa, et vanaisal pole tõesti võimalik edasi elada, tahab Stan teda surmaminekul aidata. Sõber kirjutas kunagi hõllandusliku taustamuusika panga infotelefoni ooterežiimile, mis lükati tagasi põhjendusega, et see pidavat närvi ajama. Tõsi: sellises olukorras, kui pank oodata laseb, ajab närvi iga asi, aga eriti see, kui harmoonilise sugestiivsusega veendakse inimest rahulikuks jääma. Aga mida kuulavad filmides kõik sarimõrvarid, psühhopaadid ja intelligentsed kurjategijad? Klassikat muidugi! Ükski terve mõistusega inimene ei tohiks filmimaailmas klassika ligidalegi minna, sest järgnevate narratiivsete pöörete vältel saab kallist kuulajast kas kriminaal või mõne kuriteo ohver. Michael Haneke "Jõhkrate mängude"4 peategelased tegelevad avastseenis lausa nii peene teemaga nagu klassikalugude äraarvamine ja selle eest on neid ees ootamas filmipikkune piinamine.

Nii et kui sa oled kodus nõusid lõhkuv märsilohistaja, feministist räppar, unelev goa-trance-entusiast või grindcore-vegan, oled tõend sellest, et sa ei ole see, mida sa kuulad, hoolimata sellest et traditsionalistid, lihtsameelsed ja pealiskaudsed üritavad sind veenda vastupidises. Vastuolus peitub jõud ja muusikatarbimine võib olla selle vastuolu väljendus.

1 Leah Sharman, Genevieve A. Dingle. Extreme Metal Music and Anger Processing. Frontiers in Human Neuroscience, 21. V 2015.

2 Xanan Sun, Xuejing Lu, Mark Williams, William Forde Thompson. Implicit Violent Imagery Processing Among Fans and Non-Fans of Music with Violent Themes. Royal Society Open Science, 13. III 2019.

3 "Death", South Park, S01E06, 1997.

4 "Funny Games, Michael Haneke, 1997.

Toimetaja: Kerttu Kaldoja

Allikas: Sirp

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: