Arvustus. Ian Brown ja talveajale ülemineku mõju naabrite seksuaalelule ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Ian Brown
Ian Brown Autor/allikas: Man Alive!/commons.wikimedia.org

Uus plaat

Ian Brown

"Ripples" (Polydor)

6/10

Kunagi olid mul naabrid, kes armastasid iga nädal mitu korda järjest valjult kuulata lugu "Ei me ette tea", kardetavalt Heli Läätse esituses. Selle innuka süstemaatilisuse ületas alles aastaid hiljem teine naabrite paar, kel oli kombeks valjuhäälselt seksida just igal laupäevahommikul punkt kell kümme, nagu oleks kellelgi vaja mingi kindla trollibussi peale jõuda (ilmselt nr 6 või 7 tollal lähima peatuse järgi). Asja ei muutnud ka suve- ega talveajale üleminek, elus oli midagi kindlat, püsivat ning pikkamisi tekkis peaaegu midagi empaatia laadset, teate küll, "Sügisball" ja kogu muu lugu.

Meil kõigil on rida muusikat, mis seotud kindlate mälestustega, kuigi lugu või esitaja ei pruugi üldse olla eriline lemmik. Kui ma kuulen Deep Purple´it, meenub alati, et see oli üks esimene välismaa kassett, mille Soome tuttavad kunagi tõid – kuigi ma kuigi sageli ei soovi neid kuulata. Samasuguse mälestuskillu tekitab minus Ednaswapi laulust "Torn" meisterdatud ühehitiime ja Eestissegi lohistatud Natalie Imbruglia, klassikaliselt ilus naine ja igav muusik, kelle kasseti ma ilmselt ühel neist kahest põhjusest ülikooli ajal ostsin – muusikast või kassetist endast on aga sügavam mälestus sellest, et jäin sellega ühele kursusekaaslasele haledalt vahele ja langesin õigustatult #imbrugliahateri viha alla. Kontserdile ma loomulikult ei läinud, aga kuuldes tänagi kuskilt tuttavat rida "You´re a little late, I´m already torn", tuleb mulle just see laul alati meelde ja tekitab kerge nostalgia.

Tänavu sügisel ilmus ka uus Pixiese plaat "Beneath The Eyrie", mis on küll võrdluses parem kui Ian Browni "Ripples", aga mingeid uusi mälestusi sellega ei teki – ikka jäävad vanad lood ja see, kuidas mu tollal 10aastane laps nõudis Positivusel Pixiese kontserdil esiritta ja lahkelt meid sinna lubati, kuigi pärast üritas ta end keset ööd ühe männi vastas vägisi ärkvel hoida. "Ei-ei, kuulame ikka lõpuni," ütles ta vapralt ja vaatas, kuidas kõhukotiga Eesti turundusärimees friikate putka taha kuseb.  

Tänavu suvel toimus Helsingis kontsert, kus esinesid koos Liam Gallagher, Richard Ashcroft ja Franz Ferdinand. Mõtlesin, kuidas 1990ndate rockbändide laialipillutatud liikmeid saab vabalt samamoodi kimbuna presenteerida nagu ühehitidiskobände, mis tuuritavad suvel Eesti väikelinnadeski. Nimekirjas võinuks vabalt olla ka Jarvis Cocker, Brett Anderson ja veel mõnigi analoog – loomulikult ka Ian Brown.

Vaid kaks albumit avaldanud 1990ndate esimese poole legend Stone Roses läks esimest korda laiali 1996 ning bändi liider Ian Brown on sellest hetkest välja andnud seitse stuudioalbumit. Neist esimesed kaks, "Unfinished Monkey Business" ning "Golden Greats" on silmapaistvalt õnnestunud plaadid lugudega nagu "Corpses In Your Mouth", õigupoolest mulle isiklikult meeldivad need rohkem kui Stone Rosesi albumid, kuigi see tunnistus läheb vist üldise arvamusega vastuollu.

"Ripples" ei kuulu Ian Browni parimate plaatide hulka. See on inglise alternatiivrocki ekvivalent soome perusrokki'st, kümme üsna sarnase iseloomu ja loogikaga lugu, mis ei paku üllatusi. Tuttavad rifid ja lüürika, millesse segatud nonsenssi, kergelt paranoilist ühiskonnakriitikat ja maailmavalu. Sellest hoolimata olen miskipärast "Ripplesi" pealt ühte enda tänavusse lookirja lisanud palad "First World Problems" ja "Black Roses", mis vastavad samuti igati eelnevale kirjeldusele. Need ei konkureeri tema varasema loominguga või põnevate uute esinejatega, aga mahuvad mingisse vanade mälestuste nostalgia sahtlisse. Las olla. 

Toimetaja: Valner Valme

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: