Arvustus: Jack White käis pööningul
Jack White
Lazaretto (XL/ Third Man Records)
7/10
Ma olen alati arvanud, et Jack White’il ei jää aega muuks kui stuudios istumiseks ning kitarri väänamiseks. Tuleb välja, et ma olen eksinud. Härra White käib vahel ka pööningul – sealt leidis ta oma vanad 19-aastaselt kirjutatud ilukirjanduslikud katsetused, mis said mehe teise sooloalbumi tuumaks. Eks ta üritas sellega enesesse natukenegi noorust ja värskust süstida, sest järjest rohkem hakkab temast The White Stripes’i särts kaduma.
Kui üks teine White ühest teatud menuseriaalist läks iga aastaga järjest metsikumaks ning ei löönud lõpuks millegi ees risti ette, siis Jack on endale mõnusa mugavustsooni leidnud. Aga see polegi tegelikult kõige hullem, oma asju teeb ta ikka ja alati hästi ning tõenäoliselt võib seda ka 20 aasta pärast öelda, kui ta juba tõeline rokipeer valmis on.
“Lazarettol” sümpatiseerivad kõige rohkem produktsioon, nimiloo peaaegu-räpp, honky-tonk vs 90ndate altkantri vs sobiks “Deadwood’i” soundtrack’ile “Temporary Ground”, palju-pole-puudu-päikesepaistepopist “Alone in My Home” ning draculalik “Would You Fight For My Love’i” orel. Mõned palad panevad peast kinni võtma, näiteks “Just One Drink”, mis võiks olla The Byrdsist tuntud Gram Parsonsi eriti tüütu b-pool. Pigem võtke Parsonsi postuumselt ilmunud “Grievous Angel” ette ja saate puhtama kantridoosi kätte. Jalg-tatsub-pea-mühiseb-uhkelt-kaasa meeldejäävaid kitarrikäike on White’il kuidagi vähemaks jäänud, aga selle täidab ta laia instrumendivaliku ning vahetevahel ka garaažibluusrockist kõrvalekaldega. Kakerdab oma mugavustsooni piiril. Parem seal kui keskel.
Jälgi, mida White räägib oma uuest plaadist Jimmy Falloni show's.
Toimetaja: Valner Valme