Arvustus: Imandra Lake „Avane“ - ja mets ja maa saavad meitele
Uus plaat
Imandra Lake
"Avane" (Seksound)
8/10
Duo teine stuudioalbum avaneb hiiliva, ettevaatlikult ringivaatava introga, samas (debüütalbumi) „Seesamseesam“- võlusõnadega lahti läinud värava vahelt tagasiteed pole... see on vahest selline salapärane imedemaa värk, midagi ritualiseeritud sissemarsi moodi, mida rõhutavad ka maagilised trummilöögid. Albumi tõmbab käima järgnev kerge, klassikaline poplugu, singel „Metsatants“, ehk hoogsaim-helgeim hetk siin diskil, kõlades ka teatud rõõmu, vabanemise ja äratundmise märgiks.
Ok, see imedeilm on ilmselt emakese looduse rüpp – mets ja aas ja... mis iganes... millest lauldakse. Looduse häälte jäljendamine - veevulin, puuragin, tuuleiil ja vihmalahin, samuti üldine tsükliline-maagiline kordus ei jäta kahtlust fookusest. Juba varem eesti metsapaitajate mitteametliku tiitli pälvinud folk-shoegaze duo kõlab ehk tõesti varasemastki naturaalsemalt – akustiline selgus on ettepoole toodud, müra enam taamal foonil.
Üheltpoolt ei ole ju eesti linnainimesed ju teab mis võõrandunud loodusest tegelikut kunagi olnud – kuhu sa meil pääsed puude ja veekogude eest? Ja jutlustatud on seda looduse võlu meile ka pidevalt – fredjüssidest tänaste valdurmikitateni. Tõesti, kui mõelda, kuidas Mikita seab sõnadesse loodust ja metsa, räägib eestlastest kui korilastest, kes käivad metsas mõtteid kogumas või muredest vabanemas, metsast kui perifeeriast, jõu- ja inspika- allikast, ammendamatust ja paisuvast ning metsa lugemise oskusest, siis „Avane“ võiks olla - kui mitte soundtrack tervele Lingvistilisele metsale ( selleks on ta ehk liialt žanritruu?), siis head mitu lugu Mikita menuteose tribuut/hommage-albumille saaks ikka.
Nii et see ei ole tervikuna ilmselt taas mingi rousseaulik „tagasi loodusesse“ kutse, aga midagi mõnusalt ja olemuslikult spirituaalset on siia helipilti kätketud ehk küll. Looduslalinat võib ju võtta ka metafoorina teatud teadvuse ja meeleseisunditele.
Igatsevad, ilutsevad unistuslikud meloodiad on kergelt nukravõitu võtmes hillitsevalt kui hinge kinni keeratud ja hellalt kareda müravaiba sisse mähitud.
Siinkirjutaja kui tavalise tööinimese jaoks on paar iseenesest head lugu albumi keskelt ja lõpust jäänud liialt uimaseks, uimerdavaks – just jah, uni tikub peale. Mis pole mõistagi etteheide esitajale.
Kerge riitus ja loitsumine viib „Avane“ kõlapildilt lähemale pigem mullusele 3pea plaadile kui aasta tagasi hiilgava albumi üllitanud shoe-gaze žanrikolleeg Picnicule.
Esialgse mulje põhjal on ilmselt kõige hiti-potentsikamad lood „Metsatants“ ja „Maa põleb“, (mis võiks saada, karmima versiooni korral, näiteks live'l isegi mässajate, vastumõtlejate võitluslauluks, revolutsiooni lipulauluks, nii et hea tahtmise korral leiab ka sotsiaalse mõõtme). Aga karta on, et korduval kuulamisel mõnigi lugu nt "Püünis", "Aasal", "Soovid soovid"... viskab kasvamist ja avanemine jätkub.
Esitus ja kokkumäng on omaette õnnestumine. Vormistusest niipalju, et kui juba trükitakse suur plakat plaadi vahele jms, siis võiks ka sõnad kuhugi nurka ära trükkida.
Rein ja Eve on siinkirjutajale ka kunagi iidama-aadama aja eest õpilased olnud, nii et - kodutöö hindeks „viis“.
Plaadil kõlavad lood:
1. Vöö
2. Metsatants
3. Aasal
4. Soovid soovid
5. Hall
6. Maa põleb
7. Püünis
8. Häbi ots
9. Kaks vööd
10. Öö puhkab
Imandra Lake on Rein Fuks ja Eve Komp.