Arvustus: jumala ja sambla abiga sündinud sookailudžemm Winny Puhhilt
Uus plaat
Winny Puhh
„Kes küsib?“ (Clockwork)
7/10
20-aastane Winny Puhh jõudis kolmandal albumil „Kes küsib?“ viimaks selleni, et pani oma sõgedad ideed, metsiku lavaenergia ja karuse karisma purki ilma oluliste kadudeta. End soo-rokkaritena identifitseerinud Winny Puhh toob peamiste mõjutajatena välja jumala ja sambla. Parim oleks albumist kirjutada pärast seda, kui oled 12 tundi öises rabas sisse hinganud sookailude aroomi, sinna juurde tagunud põdra reieluust valmistatud pulgaga rütmi inimnahast valmistatud šamaanitrummil ning janu kustutanud kolmeliitrise purgitäie kärbseseenetõmmisega. Umbes sellises olekus astuvadki Puhhi liikmed enamasti rahva ette.
Iga Winny Puhhi kontsert on eriline juba nende kompleksivaba kostüümivaliku tõttu. Indrek Vaheoja ehk Korraldajaonu ehk uuel plaadil Diktor I on lavale tormanud nummis, pehmetest mänguasjadest kombineeritud hõlstis ja ka nii, et ainsaks kehakatteks on sokk, mida ei kanta teps mitte tootja poolt ettenähtud kohas. Umbes pool maailma nägi, mida Winny Puhh tegi Pariisi moenädalal Rick Owensi kollektsiooni esitlusel.
Eesti Laulu ajaloos on mõned õnnestumised, hulgaliselt neljakümne halli varjundiga keskpärasust ja üks eriti totaalne ning andestamatu möödapanek. Kogu kohaliku eurolaulukonkursi ajaloo kõige läbimõtlematum ja lausa legendaarselt lühinägelik otsus oli jätta möödunud aastal Winny Puhh oma geniaalse palaga „Meiecundimees üks Korsakov läks eile Lätti“ lauluvõistlusele läkitamata. Sellega mängiti käest teine võimalus Eurovisioon võita. Kahtlane, kas kolmandat enam tuleb. Puhh oleks selle tsirkuse raudselt kinni pannud. Mis on üks habemega naine Winny Puhhi sõgeda ülevuse kõrval? Eesti lasi lollakalt naeratades käest unikaalse võimaluse saada taas pildile kui üks innovatiivne väikeriik ning seda jääb üle ainult kibedalt kahetseda. Skype'i loomise au ongi meilt vaikselt käest libisenud, Puhhi läbini eestimaiseid juuri aga ei saa keegi kahtluse alla panna.
Winny Puhhil oleks juba geneetiliselt võimatu teha normaalset plaati. „Kes küsib?“ algab nakatava introga „Suur modulatsioonitöö“, mis ütleb üldiselt kõik olulise enda olemuse kohta ära ainsa kokku maksimaalselt viis sekundit vältava käiguga, aga Puhh keevitab käiku seda 9 minutit ja 19 sekundit ühtejutti! Kordused viivad transsi, šamanistlik seeneuim ronib albumil nagu valge täpimuster punasel kärbseseenel. Seeneteema pole meelevaldne võrdlus, album jätkub post-hardcore-paugutamisega „Laho ja palota“, mille esimene rida ongi „Ma too sulle jõuluss purgi rohelisi kärbsesiini“.
Balalaika-punk „Kärbse seen“ kõneleb enda eest ise ja seal kumiseb ka kurguhäälne šamaanivokaal. Öko-metal „Jaanipäev“ kutsub loodusesse tagasi. Rituaalse trummipõrinaga algav „Pähkel“ lahkab genealoogilist kurioosumit, kuidas saada iseenda vanaisaks. Balkani-disco ja borat-pop „Hrõumwiilz“ (vaata ETV esinemist lisatud lugudest) paneb eurotoetustel valminud külakiigele värvimuusika ja säraküünlad külge ning kihutab sellega raginal kümme korda üle võlli. Mariachi-kitarri unistava sõrmitsemisega lükatakse propeller käima „Klaasivargusel“, see pala kestab 9 minutit ja 41 sekundit, sisaldab kuut sõna ning analoogsüntesaatoreid ja läheb sujuvalt üle Korsakovi doom-miksiks.
Korsakovi sõge ja sädelev originaalversioon on ka olemas. „Kolgus“ algab nagu Emajõe delta ääres bluusifestivaliks harjutavate hipide kitarriorkester ning tegelikult see ongi psühhedeelsete sõnadega ehe bluus! Ja nii edasi. Muide - pangetäitega kaela valguvatest sõnadest arusaamisel on abiks plaadi vaheleht, kus kogu lüürika on täies ilus kriitpaberile trükitud. Teisel küljel on vahva ja kahtlemata autobiograafiline lauamäng „Häbiga ümber maailma“.
Puhhi esimene album "Täämba õdagu praadimi kunna" (2006) oli hea ideega, kuid natuke laialivalguv. "Brääznik" (2010) oli juba konkreetsem, kuid midagi jäi ikka vajaka. Küllap oligi vaja paarkümmend aastat laagerdumist, et sünnitada raju ja ogar, põhjamaiste käepäraste vahenditega meeli laiendav rännakualbum.
Toimetaja: Valner Valme