"Eesti lugude" ankeet. Urmas Reisberg: peaksime ühiselt pingutama, et aidata inimesi õue värske õhu ja päris elu juurde
8. veebruaril jõudis ETV ekraanile "Eesti lugude" seekordse hooaja järgmine film "Õuemängud", mis rääkis omalaadsest lasteaiast, kus lapsed veedavad enamuse päevast õues. Režissöör Urmas Reisberg rääkis lähemalt nii enda filmist kui ka kodumaisest dokumentalistikast üldiselt.
Mis on teie filmi põhiline idee?
Filmi idee on inspireerida inimesi mõtlema sellele, mida tähendab "tervis" ning millist lapsepõlve me oma lastele tahame. Üldlevinud mõttemustri järgi tagame hea tervise sellega, kui hoiame pisikud endast eemal, sulgedes end hermeetilistesse ruumidesse, kus pole teravaid nurki.
"Õuemängud" pakub aga välja ühe alternatiivse mõtteviisi, jälgides lapsevanemaid, kes on rajanud lastehoiu, kus püütakse olla just erakordselt palju värskes õhus, matkata ja loodust tundma õppida. Selles hoius peetakse normaalseks, et terve olemiseks on vaja oma immuunsüsteemi arendada ja olla ka emotsionaalselt tasakaalus. Ma usun, et on olemas veelgi alternatiivseid lähenemisi, ning loodan, et film toob need ideed korraks ühiskondlikku arutellu.
Miks valisite just sellise teema?
Teema on minu jaoks väga aktuaalne, kuivõrd mul on omal samas vanuses lapsed ning peaaegu igast vestlusest käib läbi küsimus, kuidas on laste tervis - kes on nohus, kes on köhas. Paljude laste puhul tundub, et haigeolemine on nende jaoks pigem reegel kui erand. Aga see näitab, et midagi on lahti juba süstemaatiliselt, asi ei ole enam lastes, vaid selles, kuidas ühiskond neisse suhtub, mida neile lubab.
Kui õppisin tundma õuehoiu seltskonda ning üldse õuesõppe filosoofiat, mõistsin, et neid küsimusi võiks palju laiemalt arutada. Kes teab, äkki võidavad sellest veel teisedki lapsed ja lapsevanemad.
Milliseks peate "Eesti lugude" positsiooni Eesti dokumentalistikas?
"Eesti lugude" sarjas on aastate jooksul valminud üle 100 filmi. See on tunnustusväärne hulk. Tänu sarjale on kõik need filmid saanud ka süsteemset reklaami ning jõudnud regulaarselt TV-eetrisse. See on olnud filmidele väga hea platvorm, et algatada ühiskonnas uusi diskussioone ja viia pooleliolevaid edasi.
Lisaks on "Eesti lugudel" oluline roll ka selles, et kajastada Eesti inimesi ja elu mitmekihilisemalt ja -tahulisemalt, kui see muidu massimeedias kombeks.
Miks otsustasite ise osaleda "Eesti lugude" sarjas?
Selle filmiga oli algusest peale tunne, et minul tekkinud küsimusi peaks jagama laiema publikuga. Lootsin jõuda inimesteni, kes ehk tavapärastele filmiõhtutele ja -linastustele ei jõua. "Eesti lugude" programmist oli võimalik saada filmi tootmiseks rahaline toetus ning tagada ühtlasi ka eetrisseminek. Imeline!
Milline on teie arust Eesti dokumentalistika olukord praegusel hetkel?
Eesti filmile nagu ka kultuurile üldiselt on iseloomulik teatav morbiidsus. Harvem kohtab soojemaid toone, positiivseid kangelasi ja elujõudu. Minu rõõmuks see reegel küll alati ei kehti ning loodan, et "Õuemängudest" saab ka üks julge erand.
Mil moel saaks inimesi veel rohkem doki juurde tuua? Kas seda peaks üldse tegema?
Kuuldavasti veedab Eesti inimene keskmiselt televiisori mõjuväljas üle nelja tunni ööpäevast ehk umbes 60 päeva jagu ühes aastas. Lisaks veel Facebook, nutitelefon ja kõik muu, mis rahva vaimsele tervisele just head ei kuuluta. Peaksime ühiselt pingutama, et aidata neid inimesi õue värske õhu ja päris elu juurde. Kui nad saavad veidi ringi liikuda ja D-vitamiini koguda, küll neil tekib siis jälle huvi ka maailma asjade ja dokfilmide vastu.
Toimetaja: Kaspar Viilup