Vallo Toomla: me ütleme ei asjadele, mis meid ei huvita
"Plekktrummi" saatekülaliseks oli režissöör Vallo Toomla, kes rääkis oma uuest filmist "Teesklejad" ja sellest, kuidas ta ise filmi temaatikaga suhestub. Noor lavastaja tõi välja ka mõned oma, nn Y-põlvkonda iseloomustavad jooned.
Toomla esimene täispikk mängufilm "Teesklejad" on püüdnud tabada teatud psühholoogilisi mustreid, mis iseloomustavad ühte põlvkonda. Režissööri sõnul on küll Y-põlvkond niivõrd killustunud, et üldistada on keeruline, kuid teatud ühisjooni võib siiski leida: "Meil on mingisugune tung teostada ennast ausalt – teha seda, mis meile meeldib ja mida me tahame teha. Me ei käi ilmtingimata läbikäidud radu selleks, et lihtsalt hakkama saada. Me oleme julged ja ütleme ei asjadele, mis meid ei huvita."
Omal moel käsitleb film täiskasvanuks saamise protsessi, mille käigus tuleb teha palju raskeid valikuid. "See sõna "täiskasvanud" ise on eesti keeles ilus. Meil kõigil on olemas nagu mingi potentsiaal, mingi ruum, mida me saame täita ja see on inimestel erinev. Kui me jõuame sellele potentsiaalile lähedale, siis me võimegi öelda, et oleme täiskasvanud. Nagu õunad puu otsas, nad on täiskasvanuna üsna samasuurused. Meil on see ruum, milleni on vaja täis kasvada. Mõnel õnnestub see natuke kiiremini ja mõnel võtab see kauem aega ja vahetevahel on ka haruldasi õunu," kirjeldas ta keerukat mõistet.
Üks olulisi teemasid filmis on otsustamine ja otsustusvõimetus valikute rägastikus. "Otsustamine on loomulikult raske, eriti praegusel ajal, kui on väga palju valikuid või kui sa oled väsinud ja meeled on hägustunud, ei tea mida tahta. Või siis kui on palju või vähe halbu valikuid. Otsuse tegemine on alati raske, aga et teha häid otsuseid või olla julge otsustama, peab saama tuttavaks oma südametunnistusega või enda kutsega," rääkis Toomla.
Filmis on otsitud vastust küsimusele, kuidas elada nii, et täituksid unistused, saavutataks ühiskondlik tunnustus, oleks majanduslik kindlustatus ning kõige selle juures säiliks vabadus. Need dilemmad ei ole ka Toomlale võõrad: "Loomulikult ma olen tahtnud vabadust. Ühiskondlikku tunnustust ilmselt mitte nii teadlikult, aga minu elukutse ise nõuab, et oleks vaja tunnustust ja mis puudutab majanduslikku kindlustatust – see aitab hakkama saada ja elada. Kuidas seda kõike korraga saavutada, selleks mul mingit head vastust ei ole ja ka tegelastel seal filmis ei ole. Aga selleks, et leida selles rägastikus mingi vastus, tuleb oma südame häält kuulata. Ma arvan, et üks võti on see, et tuleks võtta endale aega ja peaks oskama ei öelda. Tuleks õppida tundma, mis on sinu enda jaoks õige ja vale."
"Kui ma mõtlen paralleelidele tegelaskujudega, siis ma olen küll olnud sarnaste küsimuste ees. Selleks ajaks kui ma seda filmi hakkasin tegema, ma sain aru, et mul ei ole selle isikliku vabadusega, mida ma nii väga hindasin, midagi peale hakata. Mõistsin, et elus on palju tugevamaid väärtusi, nagu elu ise. Elu on midagi haruldast ja imelist, olla tunnistajaks uue inimese sünnile, on midagi väga erakordset. Austus elu vastu on üldse midagi väga tähtsat ja me võtame tihti elu iseenesest mõistetavalt, mida me ei tohiks teha. Küpsemise jooksul ma olen oma arusaamu muutnud ja õppides armastama, olen ise kasvanud," rääkis ta isiklikust kogemusest.
Toimetaja: Marit Valk, Valner Valme
Allikas: "Plekktrumm"