Tristan Priimägi: mida hullemaks muutub maailm meie ümber, seda rohkem on inspiratsiooni dokfilmideks
25. jaanuaril saab alguse dokumentaalfilmifestival DocPoint - "OP" rääkis korraldaja Tristan Priimägiga üldisemalt dokumentalistikast ning tõi ka mõned soovitused tulevaks filmirohkeks nädalalõpuks.
"Dokumentalistikal on praegu head ajad," ütles Tristan Priimägi "OP-is" ja lisas, et mida hullemaks muutub maailm meie ümber, seda rohkem on inspiratsiooni. "Kui vaadata võrdluseks seda, mis toimub mängufilmis, siis märk, et "La La Land" võitis hunniku Kuldgloobuseid, viitab sellele, et mängufilm otsib vastuseid eskapismist, "La La Landil" ei ole sotsiaalse ega poliitilise kontekstiga mingit seost," tõdes ta ja nentis, et dokumentalistika võimaldab reageerida maailma sündmustele väga kiiresti, omades seetõttu tugevat uudisväärtust. "Hea on ka see, et filmimine on muutunud väga lihtsaks, sa ei pea enam terve seltskonnaga kuhugi kohale minema, vaid võetakse vajalikud asjad kiiresti fotokaameratega üles."
Priimägi tõdes, et seekordse DocPointi fookuseks on filmid, mis on seotud armastuse, üksilduse, igatsuse ja otsingutega. "See on teema, mis linnastuvas ühiskonnas on aina enam esil ning milles on oluline osa ka nutiseadmetel ja sotsiaalmeedial," ütles ta ja lisas, et kuigi näiliselt suheldakse lähemalt, siis tegelikult kaugenetakse, kuna vahetut suhtlemist on vähem.
Üheks soovituseks algavalt DocPoint filmifestivalilt on Kristen Johnsoni "Inimene kaamera taga". "Film koosneb lõikudest, mis on olnud sellele operaatorile olulised ja äratundmist tekitavad," selgitas Liis Nimik ja nentis, et kui ta filmi vaatama hakkas, siis tundus see äärmiselt igav. "Kui film vaikselt edasi hakkab minema, siis saad aru, et see on täiesti võrratu," sõnas ta ja lisas, et esmapilgul täiesti juhuslike kaadrite kokkukomponeerimisel tekib portree inimesest. "Filmi lõpuks mõistad, et see on äärmiselt sügav portree."
Samuti soovitatakse DocPointil vaadata Alma Har'eli filmi "LoveTrue". "Film räägib loo kolmest Ameerika noorest, kellel ei ole elus väga palju vedanud," selgitas Nimik ja ütles, et nad on sattunud keskkonda, kus ei ole väga palju küsimust. "Film tegeleb selle küsimusega, kuidas nad täiskasvanuna suudavad armastusse uskuda ja armastuseni jõuda," ütles ta ja tõdes, et režissöör kasutab selle näitamiseks vaimustavaid vahendeid. "Ta võtab juurde näitlejad, kolm väikest last, kellega ta lavastab nende peategelaste lapsepõlve uuesti."
Festivali korraldaja Tristan Priimägi tõi välja ka kaks Eesti filmi, mis seekordsel festivalil esilinastuvad. "Sandra Jõgeva "Armastus..." räägib üsna sotsiaalses võtmes armastusest inimeste hulgas, keda peetakse ühiskonna väljaheidetuteks, samas on peategelaseks EKA maalitudeng," sõnas ta ja ütles, et see on väga jõhker film. "Autor on filminud ka siis, kui mõni teine tahaks kaamera kinni panna, aga see on hea dokumentalistika märk, sest see pilt on väga vahetu, mille me saame."
Ta tõi välja ka Minna Hinti värske teose "Appi, ma vajan armastust". "Film räägib noore dokumentalisti Mati Pussi naiseotsingutest ehk kuidas 25-aastane noormees peaks endale leidma pruudi."
Toimetaja: Kaspar Viilup
Allikas: "OP"