Juhan Ulfsak: omal ajal oli see õudne, aga nüüd on naljakas
"OPile" andis intervjuu näitleja Juhan Ulfsak, kes kommenteeris oma rolli filmis "Päevad, mis ajasid segadusse" ning meenutas 90ndaid laiemalt: kuidas me mäletame või ei mäleta neid täna? Täispikk videointervjuu ilmub ainult kultuuriportaalis.
Juhan, sinu 90ndad olid vist natuke teistsugused kui need, mida see film kujutab? Räägi natuke sellest ajastust, mida see sinu jaoks tähendab?
Ma viimati mõtlesin 90ndate peale siis, kui ma vaatasin siin mingid päevad tagasi "Aktuaalse kaamera" umbes kolmandat uudist, mis kirjeldas ühte kurba sündmust, kuidas kuskil Paide baaris mingid noored mehed üksteisele nuga andsid. Ja enne enne seda veel vapustas inimesi sündmus, kuidas peksti inimest Tartus kesklinnas. Ja need olid suured vabariiklikud uudised.
Kui ma mõtlen 90ndate peale, siis, kui sa läksid õhtul läbi Viru tänava, siis sa nägid ise nelja sellist olukorda. Ja ma ei usu, et nendest väga suurt numbrit tehti. Mis on muidugi hea, et nüüd see asi on teistmoodi läinud. Kui inimesed ennast sellisesse aega kujutavad, siis siin väike erinevus on jah.
90ndad oli sinu noorusaeg. Kuidas on filmi noored tegijad tabanud selle kümnendi olemuse ära? Vist pigem negatiivse poole pealt?
Üldiselt on nendel noortel, nagu ma aru olen saanud, 90ndate järgi mingi nostalgia. Ilmselt tundub praegu, et kõik oli siis äkilisem ja kuidagi tumedam ja kohati hüsteerilisem. Mis võib-olla nii oligi, minul on väga raske mingeid hinnanguid anda või adekvaatselt seda kirjeldada, sest 90ndad langes kokku minu noorusajaga. Ma kujutan ette, et kui minu noorusaeg oleks olnud ükskõik, mis kümnendil, võib-olla ma vaataks sellele tagasi kuidagi nostalgiaga, Aga jah, ma usun, et neil käib see asi läbi mingisuguse imagoloogilise filtri, aga et minu jaoks oli see jah reaalsus.
Kas need on õiged märgid, mida tänased noored on sellest ajastust üles korjanud: longero ja kappa dressid ja bemmi kummid?
Mis on muutunud, on see, et mina olin sellises ringkonnas või olukorras, kus kogu see stilistika ja esteetika oli pigem põlastusväärne. Ma vaatan ennast päris mõnuga nüüd neid kappa dresse kandmas ja longero purgiga vehkimas, niimoodi vist see asi muutubki, et kuidas tekib nostalgia. Et et kui ma vaatasin siit telesaadet, kus kajastati 90ndaid ja põhiliselt kajastati seda päkapikudiskot, siis küll mul oli naljakas ja tore seda vaadata, ma mäletan, omal ajal oli üsna õudne see kõik.
Nüüd enam ei ole nii õudne ju, või sul on ikka või? On armid, trauma või? Nüüd on ju naljakas, ei minul nüüd on küll juba naljakas.
Mille pealt sa Juuliuse tegid?
Kuna ma õppisin Viljandis, siis seal oli selline jõmmikultuur, noh, see oli vaata et selle ala Meka. Ma mäletan neid tüüpe seal küll, kes ilmselt tegelesid ka suures osas metsavarguste ja kaklemistega seal, aga aeg-ajalt juhtus, et kui nendega koos kuskil kõrtsis jooma sai jäädud, et kuskilt alt hakkas väljapääsu nõudma mingisugune helgem või pigem õrnem pool, ja küll see tuli raskelt. Hakkas nutma ja ütles, et tegel't ma tahaks hoopis midagi muud teha, need need pisarad olid väga kibedad ja palju väärt. Ma ei ütle, et see et see minu osa seda kõike esindab, aga võib-olla see tunne on kuskilt sealt, et mingil tunnetuslikul tasandil esindada vastuolu välise maailma ja pisut segasema siseelu vahel.
Mingite niisuguste asjade peale ma mõtlesin.
Ja leidsid ka jõmmi iseendas üles?
Nojaa, eks see on seal alati olnud ju.
Mis sind võlus selles käsikirjas? Kas ütlesid debüüti tegevale režissöörile kerge käega jaa?
No režissöör mind põhiliselt võluski, mitte käsikiri, käsikiri oli okei ja sellega oli vaja tööd teha ja seda tööd sai ka tehtud, aga Triinuga on niimoodi, et Triinu ma nagu usaldan, et jah, debüüt küll, aga ma olen mänginud tema tudengifilmis kunagi, ühes vähestest tudengifilmidest, kus ma üldse mänginud olen ja oleme suhelnud, nii et ma arvan, et ükskõik, mis jura seal käsikirjas kirjas oleks olnud, ma oleks ikkagi nõus olnud temaga tegema.
Sul on filmirolle päris kõvasti kogunenud, kui sa võrdled "Päevi, mis ajavad segadusse" oma filmograafias teiste filmidega, kuhu see asetub ja mida see sulle juurde andis?
Ma ei tähtsustakski mingisuguseid enda loomepiinu või seda rolli üle, aga mida see kindlasti andis, see andis võimaluse teha koostööd Eesti kinotegijate noore põlvkonnaga. Ja seda mitte ainult režissööri näol, vaid kogu see seltskond, ka paljud näitlejad, esindavad ikkagi uut põlvkonda, kes tulevad selleks, et jääda ja ma võtsin seda pigem komplimendina, et mind kampa kutsuti.
Milline oli atmosfäär võtteplatsil?
Atmosfäär võtteplatsil oli fantastiline. Ma pigem ütleks isegi niimoodi, et see atmosfäär ja elu seal nendes filmilaagrites oli sedavõrd lõbus ja see seltskond oli niivõrd kokkuhoidev ja nii edasi, et pigem minus vana 90ndate pessimistina tekkis niisugune kartus, et kas see on hea märk. Mina ikka tean, et kunst peab sündima läbi vaevade ja valude, ja üksteise näkkupeksmise, eks. Aga ma usun, et minu hirm oli asjata.
Mida see film võiks publikule öelda?
Ta ei ole sõnumifilm, aga see on noore andeka režissööri esimene eneseotsing täispikas formaadis, kust juba paistab läbi selle inimese oskus luua teatud peetikat ja atmosfääri, ja kel on päris hea huumorimeel. Ma usun, et film ütleb igaühele midagi erinevat, aga kindlasti on selles palju päris head tunnetust.