Marko Raat intervjuus: surma lähedus aitab nähtavaks teha nii suured kui väikesed teemad
Kinodes jookseb režissöör Marko Raadi uus täispikk dokumentaalfilm “Fast Eddy vanad uudised”.
Kultuuriportaal esitas filmilavastajele mõned küsimused, ikka selleks, et saada ka vastused.
Mis saab uudistest, mis uudisteks ei saanud?
Edgar Väär (1929 Kuressaare – 2014 Toronto) - vabakutseline operaator, teenis oma hüüdnime Fast Eddy sellega, et jõudis sündmuskohale enne politseid ja krimireportereid. Osa tema filmitust on jõunud CBC tele-eetrisse. Sajad tunnid filmilinti, mida tal maha müüa ei õnnestunud, on hunnikutes Eddy Toronto kesklinna penthausi tubades ja keldris.
Kas vanu uudiseid saab müüa? Mida mäletab Ed veel ise ja mida räägivad ta vanad filmirullid sellest, mis teda huvitas? Millal lõppevad inimese enese juhitavad surma ettevalmistused ja millal muutud sa eestkostetavaks lapseks, lilleks, mööbliks?
Režissöör ja operaator: Marko Raat
Produtsent ja helimees: Ivo Felt
Montaaž: Jaak Ollino jr.
Helirežissöör: Ranno Tislar
Muusika: Sigur Ros, J.S. Bach
Filmi esilinastus oli väga eriline, sisuliselt kuulati vaid "Fast Eddy" heliriba, Artises nägi ka subtiitreid. Kuidas selle saundträki kuulamine muidu läks, olid ise ka kohal nt Artises, sellist ettevõtmist nagu polegi vist varem olnud, mis arvati?
Olen ammu unistanud sellisest filmi kuulamise seansist, nüüd tundus just õige film, kus heli ja pilt jutustavad vabalt ka iseseisvalt. Kartsin nats, et endal saab olema igav, kuna ma ei ole puhas leht , mul juba on pilt silme ees aga õnneks mõjus sellele vaatamata - ainult heliga sai tegelastele veel lähemale; tähelepanelikkus ja keskendumine on pimedas ruumis hoopis teisel tasemel; inimese hääl reedab alati kõik, mis sees toimub ning fantaasiapilt on tuhat korda intensiivsem, kui ükskõi milline füüsiline pilt.
See koht tuli meelde, et Kanadasse jõudes oli Edgaril kohver raamatuid täis... ja enne surma siis korter filme...mis sina arvad, kas inimesed, vähemalt osa meist, ongi kohe sellised, et kui loomult koguvad armsaid asju. Võib-olla on see seotud ka tema häbelikkuse-teemaga. Et eraklikumad, inimpelglikumad introvertsemad leiavad kamraade asjadest, asendust inimsuhetele?
Mida lõpule lähemal seda vähem inimesi aga rohkem erinevaid hunnikuid, mis kunagi näisid vajalikud ja tähenduslikud. Fotoka või videokaameraga võib saada väga lähedale teisele inimesele aga see on aga üks kangemaid põgenemisvahendeid; ei pea eriti terane olema, et märgata kuidas kaamera aiatab distantseerida ja kuidas kõige lõputu jäädvustamine muudab meid. Äraolu tipp on plõksuvad ja piiksuvad kooliaktused ja turismireisid, mille koht on juba sekund hiljem kuhjuvate failihunnikutena arvutis, mitte läbi elatud , tunnetatud kogemusena enda sees.
Filmi muusikavalik - Sigur Ros ja Bach, et paari sõnaga järsku põhjendad?
Sellega oli päris keeruline. Kuna filmi pilt on eklektiline ei tahtnud ma kasutada midagi, mis selle muusika väega harmooniliseks seob. Samas ei tahtnud ma ka muusikaga seda hakitud pillerkaart kuidagi rõhutama hakata, muusikaga lisaks illustratiivselt ründama ja katkestama hakata. Ja samas ainult nn. juhuslikult, koos pildiga kogutud helidemaailm näis liiga askeetlik. Bach sai leitud võtete ajal - need on oreliproovid Toronto Peetri kirikus, kõikide oma pauside ja elu mustusega; see tundus kohe olevat hea kaootiline heli lisakiht Eddy monteerimata arhiivimaterjalile. Sigurini sai jõutud läbi “Siguri laadsete toodete” välistamise, ehk see, millega kaetakse 2/3 filmide heliribadest; õnneks ei olnud ma Siguri melanhoolset undamist eraldi liiga palju varema kuulanud ja ühel hetkel tundus originaal Sigur Ros just piisavalt “juhuslik” valik seoses Eddy teisest ajastust pärit materjaliga, et osutuski õigeks. Sigur on selles filmis üks osa valejälgedest; nn. hitmuusika a’la minoorne ABBA, millega seoses on paljudel inimestel oma väga isiklikud hetked ja loodetavasti läheb see vaadates Eddy juppe, tülli selle armsa seosega.
Filmis oli minu jaoks nagu esimene asi inimese elutöö üldse, selline universaalne teema, et kuidas seda vaagida-mõõta. Et kas kõik on olnud tühi töö ja vaevanägemine, järele jääb vaid prügi või on seal siiski veel midagi...mis sinu jaoks see juhtmotiiv on, kui üldse?
Surma lähedus aitab nähtavaks teha nii suured kui väikesed teemad, mida muidu enamus meist parema meelega väldiks. Ilmselt õigusega, kuna ilusat vastust, vähemalt suurtele küsimustele ei ole; igal juhul on vastus kohmakas või meeleheitlik nagu näiteks “elutööauhind” või prügikast.
Edgari filmirulle said palju näppida, sealhulgas toormaterjali... saan aru, et operaatorina ta esimese sihina otsis just kuuma kraami, et seda rahaks teha. Sellest ta vist ju elatus. "Kõik tahavad neid filme saada, aga raha on vähe, selles on see probleem...", ütleb väsinud mees filmis. Tundub, et ta siiski tunnetas, et tehtud elutööl on väärtus, neid filme ikkagi taheti saada, osta...iseenesest on siis tore, et sellise tunnustusega tema tehtule sai Ed oma eluõhtule lahkuda?
Need on tihti erinevad väärtused, mida me ise näeme oma asjades ja mida teised seal väärtustavad. Ed oli ettevõtlik mees, kes oli ennast kogu elu nendest juppidest elatanud ning arvas eelkõige, et nende väärtus on rahasse üks-üheselt konverteeritav.
Mina nägin tema filmirullide hunnikutel erinevaid väärtusi, mis pakkusid mulle huvi: et need on enamasti just need jupid, mida tal omal ajal müüa ei õnnestunud; et need on ühe inimese filmitud läbi poole sajandi; et need on markeerimata, süstematiseerimata, tõlgendamata; et need rullid on realiseerimata ihad ; tummad tunnistajad; unustatud kaaslased etc...
Kindlasti küsivad paljud peale filmi vaatamist, et mis sest Edi filmipärandist on nüüd saanud? Tead midagi kosta?
Suure osa Esticast/Balticast sorteerisin ma sealt välja ehk siis osaliselt saime kaubale; Toronto Eesti arhiivi ja Rahvusarhiivi koostöös peaks see olema lähiaastatel ka digitaliseeritult kõigile kättesaadav. Ülejäänu sõltub Yvonnest.