Arvustus. Annuška on juba õlled ostnud, mossitada ei tohi!
Uus raamat
Jüri Kolk
"Igapidi üks õnn ja rõõm"
alatus
alatus on
noa selgalöömise kunst
poks on
käega löömise kunst
pähe ja kehasse
luule on
sõnaga pähe löömise kunst
peaks olema
Jüri Kolk mõtestab lahti maailma, kus me elame, poeetiliselt, teravalt ja konkreetselt.
Aerofoobikuna olen lendamiseks väga vale ilma valinud. Tuul on kõva ning pilvedes hõljumine tekitab õhuliikuris pidevat turbulentsi. Paanika hakkab tasapisi ligi hiilima ning sisse löönud adrenaliinilaks ei lase magada. Viimaseks õlekõrreks haaran kotist Jüri Kolki "Igapidi üks õnn ja rõõm" teistkordseks lugemiseks. Reedan juba ette ära, et teen õige lükke, sest selles luulekogumikus on piisav ports irooniat, magusmõrusust ja teravust, et “lüüa sõnadega pähe” aerofoobikule ning panna teda ridade vahele süüvima.
Kolkile meeldib sõnadega mängida ning metafoore kõikjale pookida. "Soo rollid" räägib otseselt soost, kuid ridade vahelt leidub sealt viiteid feminismile (kasvatad murakaid / uputad eksijaid / oled ilus). Viis, kuidas sõnad on asetatud, moodustab huvitavaid kooslusi ning pakub lugejale põnevust mõte lahti muukida. Näiteks "Tuhandemiiline teekond" tundus alguses lihtsalt sürreaalsem luulejupike enne kui sõbranna selgitas lahti, et tegemist on arvatavasti rongaisa kirjeldusega, mille reetsid read "paar väikest sammu / ühele inimesele".
Mütoloogiast pole samuti pääsu. Kolk kasutab muistseid jutte, et ristata kunagist ja praegust. Tulemuseks naeruväärne olukord. Vaene Herakles peab silmitsi seisma tänapäeva absurdsustega. Näiteks ei saa ta end uputada ahastuses jõkke, sest sellele on juba looduskaitsjad veto peale pannud (jõgi on keelatud / looduskaitsjate lobitöö). Veel enam, vaevalt Herklesel lubataks oma vägitegu korrata ja suunata jõge läbi Augeiase talli, et niiviisi sealset sõnnikut minema uhada. Reostus missugune! Ehk siis superkangelasest saab nõutu tegelane tänapäeva reeglite rägastikus. See paneb mõtlema, missuguses maailmas me elame ja kas just selliseks olemegi ta tahtnud luua.
Kas see maailm teeb meid õnnelikuks? Või kas me peame olema kogu aeg õnnelikud? Kolk küsib seda üpriski mitmel korral. Kui "annuška on juba õlled ostnud", siis peab ju pidu pidama ning Jaanipäeval ei tohi "lõkke ääres kükkimise" asemel vannis vedeleda. Rääkimata emake loodusest, kes peab porisest kevadest transformeeruma rõõmurohkeks suveks. Nagu ka inimene, kes see siis eraldi või kurb tahab olla. Ikka kõik koos – kollektiivselt õnnemullis! Ei ole viilimist!
Äratundmisrõõmu on Kolki luuletustes küllaga. Luuletaja kirjeldab mõnda inimtüüpi lühidalt, kuid nii konkreetselt, et tundub justkui oleks raamatusse kogutud sinu enda tuttavad. Ega endalgi pääsu pole küsimustest, mida mõned luuletused sulle esitavad
valik
hüpata vette
tundmatus kohas
või jääda
tuntud kohas
kuivale
Naeran lennukis, noogutan tõsiselt kaasa ning vahepeal vaatan ümberringi ega keegi ei mõista, et tundsin end ära. Lennuk hakkab kohe maanduma ning tunnen kuidas rännak läbi Kolki luulekogumiku on mind taas rahulikuks teinud. Keegi mõtleb maailma peale, mis annab mulle rahu pilvedes hõljumiseks.
Toimetaja: Rutt Ernits