Viivi Luik: tänapäeva inimesed elavad kui eksiilis
"Plekktrummi" saatekülaliseks oli kirjanik Viivi Luik, kellega vesteldi meie ajast ja sellest, mis iseloomustab tänapäeva inimest.
Rääkides meie aja olemusest tõi Viivi Luik välja, et läbi aegade on inimeste ajastukogemus olnud tegelikult sarnane. „Mulle tundub, et kõik ajad on nende inimeste jaoks segased, kes nendes aegades elavad. Kõigil aegadel on tunne, et tool on tühi või et me ei näe seda, kes seal istub ja nööre tõmbab. Ma ei usu, et praegune aeg selle poolest eelnevatest erineb. Ainult, et meil puudub see kogemus, et me kõike ette teame, nagu raamatus. Selle pärast meile tundubki, et aeg on segane ja kohutav,” rääkis ta.
Üks teema, mis on Viivi Luike meie ajale mõeldes väga köitnud, on inimese eraldatus: „On erinevad põhjused, miks inimesed tunnevad, et nad on eksiilis, näiteks kirjanik, kui ta kirjutab, siis ta on eraldi. Ta on valinud selle eluviisi, et ta ei tee kõike seda kaasa, mida teised inimesed teevad. Et ta peab veetma mingi aja üksinduses. Ta ei tunne end seotud olevat väga palju nende asjadega, millega teised inimesed end tunnevad olevat, kes ei istu tundide kaupa üksinda ja ei mõtle. See teatud eraldatud ja mõtteviiside erinevus on eksiil tänapäeva maailmas. On nii palju inimgruppe, kes igaüks on omamoodi eksiilis, sest nad ei mõtle oma paralleelgruppidega sarnaselt.”
Teisest küljest on see ka põgenemine iseenda eest ja meie ajale iseloomulik, et ei osata endasse süüvida: „Inimene ei suudagi üksinduses olla. Võib-olla eelmised ajastud erinesid praegusest selle poolest, et inimesed elasid näiliselt väga tihedalt koos, kuid sellegi poolest püüdsid nad mingi aja üksi olla, koos oma mõtetega. Näiteks pereisa luges piiblit või käsitööd või üldse tööd tehes mõeldi omi mõtteid. Praegu inimesed põgenevad oma mõtete eest. See on praeguse aja tundemärk.”
See eskapism iseenda eest tekib kirjaniku arvates eelkõige sellest, et inimesed on harjunud lootma, et elu määravad teatud välised tegurid. „Õnn peab tulema väljastpoolt, õnn sõltub teistest inimestest tänapäeva inimeste jaoks. Inimese kõiksugused võimalused, ohud, ahvatlused – kõik on väljaspool ja see inimene ise on nagu see tühi tool, mis koguaeg ootab täitmist väljastpoolt. Keegi peab tulema ja tema soovid täitma. Kui seda ei juhtu, on ta pettunud ja pettunud inimesi on tänapäeval väga palju,” rääkis ta.
Luik rääkis, et see oskamatus iseendale otsa vaadata ongi põhjus, mis muudab inimesed ebaküpseks: „Ei ole kunagi võimalik, et kõik inimesed oleks kõigis ühiskondades küpsed. On olnud ühiskondi, kus küpsus on ideaaliks ja teised inimesed püüdlevad selle poole. Aga praegune ühiskond ongi natuke erinev selles osas, et küpsus ei ole enam ideaal ja keegi ei teagi, mis see on. Põhjus, miks inimesed sellised on, seisneb selles, et nad ei julge tunnistada, et maailmas on olemas kohutavaid kannatusi, et on olemas surm ja et inimene on ise surelik. Küps inimene peaks seda teadma. See peaks olema iseenesest mõistetav teadmine. See teeb teda teatud olukordades alandlikuks, sunnib mõtlema elu peale ja sellele, kuidas ta elab. Inimesed ei tunne maailmast rõõmu, aga maailm on mugav. Siis tekibki see tahtmine, et tahaks midagi huvitavamat, midagi rohkemat, et see, mis parajasti käes on, pole „see”. See rahulolematus iseendaga, ta tajub et midagi on puudu, temas endas ka. Ja kui oleks see julgus endale näkku vaadata, siis oleks olemas ka rõõm. See on paradoks, aga nii see paistab olevat.”
See pidev rahulolematus igapäevaeluga ei lase meil täielikult oma elu mõtestada. „Inimene peaks oma elu muutma, oma elu argipäeva peaks ta harima nii nagu maad, ta peaks selle võsastunud ja takjaid täis maa muutma niisuguseks maaks, mis kasvatab mida iganes – lina, kaera või pojenge, mida keegi tahab. See on inimese enda teha, sellest argipäevast, sellest võsast välja tulla, seda muuta ja hingestada. Ei ole ju olemas tegelikult vahet muu oleku ja argipäeva vahel, tegelikult on üks elu ja selleni peaks inimene jõudma,” rääkis Luik.
Toimetaja: Marit Valk/ Madis Järvekülg
Allikas: "Plekktrumm"