Arvustus. Unistuste kokkukukkumised
Uus raamat
Tiina Laanem
"Pildilt kukkujad"
Sidrunid ja Siilid
271 lk.
Appi, mis kirjastuse nimi! Teisalt, siin maal on tõesti olnud ja võibolla on praegugi olemas ettevõte Sõrad ja Sarved. Universumi Direktorid vist siiamaani registreerimata. Ja miks mitte. Igasugu registrites pidavat ju üsna nürid tööpäevad olema, kena ju vahepeal väike muie sinna visata.
Muidu läks selle raamatuga nii, et hakati lugema, siis kaeti, kui jäme on, mindi natuke mõtlikuks. Võrdlus tuli, et kui sul on hirmus maitsev kook käsil, aga see on viimane ja poed ammu kinni, siis ei õgiks seda nagu esivanem mõõkhambulist merisiga, vaid nokiks. Maitse pärast. Jupike, veel jupike, et hoida tunnet, kooki on veel.
Et teeb kohe algul etteheited ära, saab kohmetusest üle, piinlikkus mööda, siis võib edasi jahvatada.
Esimene kivi. Eesti keeles on "põhjusi", mitte iial "põhjuseid". Mind ei koti, kui lõdvaks vahepeal keelereegleid on lastud, et iga kirjaoskamatu küpsustunnistuse kätte saaks. Tampimise korras: otsuseid ja põhjusi, otsuseid ja põhjusi, taotagu endale pähe. Isegi kui see kõlab vanameheliku ininana. Või peab tsiteerima head kolleegi Gunnar Pressi, kes kunagi ütles: siin majas pole korrektuuri lahti lastud – kandev paus – ega ka tööle võetud.
Teine kivi. Sõnaga "naine" tasub ülimalt ettevaatlikult ja mõtlikult ümber käia. Eriti, kui tegevus käib 1935. aasta Eestis. Noore vallalise naisolendi kohta ei saa heast peast naine öelda, kuna tos ajas kannab see igasugu tähendusi. Saate aru küll, ei hakka siin teismelise jutte ajama. Preili, neiu olnuks sobivam. Tüdruk mitte, see oli siis ka ametikoht ja tüdruk võis 70 aastat vana olla. Muidu ju on Tiina tollasele kõnepruugile ülihästi pihta saanud.
Rohkem ei nori. Nagu ehk juba aru saada, väga tore raamat on. Kenasti ja, ma ütleks, väärikalt kirja pandud lugu. Kui üritada teemat kokku võtta nii, nagu sellest aru saadi, siis oleks sõna: unistuste kokkukukkumine. Umbes täpselt nagu pealkirjas.
Kahel ajastul, ennesõjaaegses Wabariigis ja nii aastatel 1996-2008. Tiinast on tänuväärne aastaarve pruukida. Pilt kohe selgem, tollesse viimasesse ajastusse lihtsam end tagasi mõelda. Isegi ju siis ringi tuterdatud. Läbi elatud aega, kui kõik tundus võimalik, kõik läks kohekohe heaks, jõukaks ja mõnusaks, isegi ilma kurikuulsate vere, higi ja pisarateta.
Lõbus oli. Eriti üheksakümnendad, kui usk tulevikku mühises üle peade. Ühel Brunol on sarnane unistus kui tema vanaema Emiliel/Emmil, kes enne sõda toimetab. Saaks kunstnikuks ja teeniks veel pappi kah. Papile mõtleb Bruno koos onupoeg Marviniga, tundub, et lähebki, ongi võimalik, jee-jee-jee, kuni.
Kuni tuleb ka Emmile, kes rohkem kaunishing. Isegi majanduskriisi järellainetes leiab raha Underi kogu ostuks. Maalib sellepärast, et teisiti ei saa. Ilus mees kukub pooliseenesest kaela ja osutub veel korralikuks meheks ka, õnn on sama hästi kui õuel, siis tuleb teadagi, mis. Tiina on võluvalt avameelselt öelnud: Eesti riik anti vabatahtlikult ära.
Rohkem ümber ei jutusta. Niisama kiidab. Kuidas Tiina on osanud kirjeldada poisterahva mõttemaailma, mis küll naisterahvaste omast eriti ei erine. Peale selle, et solvuvad kergemini, vaimne areng katkeb kolmeaastaselt ja poisipõlvest on rasked ainult esimesed 65 aastat. Mõnedki raamatu lapsepõlvehirmud tulid tuttavad, kuivkäimla on hirmus koht tõepoolest. Kui see veel on õues, väljas sügis, nagu praegu, huu.
Milline jama tegelikult on mingi elukondlik igapäevane juhtumine. Naisterahva pudelisse kukkumine või lihtsalt ärapööramine. Juhtub ja tee siis, mis tahad. Õnn, kui keegi appi tuleb.
Vanamoelise kasvatusega tolvanile muidugi koledasti meeldis, kuis saab ikka küll kirjutada ilusaid armastusstseene, kordagi labasesse lihalikkusse langemata. Kõik on õhkõrnalt aimatav, nagu ehtsas armastuses olema peakski.
Vahva. Väga vahva.
Igaüks ise teab, kuidas seda raamatut menetleda. Võib kohe sisse ahmida, sest ta on veel paras põnev ka, paneb lehte keerama. Või siis niimoodi maitsva koogi jupihaaval näpistamise viisil, et liiga ruttu otsa ei saaks.
Maitseb hea. Oskuslikult kergitatud ja küpsetatud. Äitäh.
Toimetaja: Valner Valme