Rein Rannap: mulle ei meeldi inetu kunst ja muusika
Pikem ja kirjalik versioon intervjuust, mis ilmub homses (10. detsembri) "MI" saates. Rein Rannap kirjutas Andrus Kiviräha tekstile spetsiaalselt noortele loodud teose "Vana saabas", mida esitatakse erinevates koolides.
Joonas Hellerma: Kuidas selline kava kokku sai?
Rein Rannap: Mul oli ammu juba soov kirjutada Prokofjevi "Petja ja Hundi" laadne kaasaegne teos koos klaverisoologa. Ja et see teoks teha pakkusin terve kava paar aastat tagasi Tallinna Filharmooniale ja mõtte teha sinna juurde Saint Säensi "Loomade karneval".
Kui palju lastele kirjutamine erineb muu muusika loomisest?
Kuna ma ise olen lapsemeelne ja kogu mu muusika on hästi selge, ilmekas ja kompaktne, siis lastele tehes ei pea ma väga palju helikeelt muutma. Muidugi ma arvestan nende tähelepanu ulatusega, praegugi, kui mul on pausid, vaatan saali ja näen, kuidas nad nihelevad, tahaks midagi näppida, aga õpetaja on kõik käest ära võtnud.
Eks neil on väga raske keskenduda, selle tõttu muusikalõigud on väga palju lühemad kui need on Prokofjevil või Saint Säensil või kellel iganes, kes varem on lastele kirjutanud.
Teksti taustad on rohkem filmimuusikalikud, illustreerivad, ja mõned on lihtsalt heliefektid. Kõik põhiteemad on muidugi hästi lühidalt antud. Samas ma ei arva, et see on midagi väga erilist. Täiskasvanud võivad seda samamoodi kuulata ja nautida, nii nagu me naudime neid Prokofjevi, Saint Säensi või teisi.
Lastele kirjutajaid on väga palju, sellepärast tahtsin ka ise kirjutada. Mul on tunne, et maailmas on suur puudus just sellistest lasteteostest, mis loovad pildid ja ettekujutused, kus muusika ja sõnad on koos. Võib-olla meile tundmatud heliloojad on neid kirjutanud väga palju, aga me ei tea neist midagi.
Tõepoolest, oli selline tunne, et oled justkui kujutluskinos, olid panoraamid, inimesed liiguvad maagilistel eluradadel, toimuvad mingid sündmused, draama.
Lastemuusika ja kinomuusika võib-olla ei erinegi.
Sa ütlesid, et sul ei ole suurt vahet lastele kirjutamisel, sa oled ise ka lapsemeelne. Mis see lapsemeelsus inimeses on?
Näiteks see, et meeldivad ilusad asjad. Mulle ei meeldi inetu kunst ja muusika. Lapsed ei taha koledat asja. Nad otsivad siin elus ilu ja rõõmu ja neil on au seda leida ka.
Kui nad suureks saavad, siis peavad nad enamuse oma elust veetma mitte-ilusates asjades. Aga vähemalt, kui me ise vabatahtlikult teeme, kui ma ise kirjutan muusikat, panen kava kokku, siis ma ikkagi otsin midagi, mis oleks helge ja kaunis.
Võid sa öelda veel midagi konkreetset, mida seostad iluga, helge ja heaga?
Väga lihtne, see on hea kõla. Me räägime kolmkõladest ja kaunistused sinna juurde. Selge meloodia, muusika peab olema emotsionaalne.
Ilus ja helge on see kui muusikas on emotsioonid. Kui me arvutame midagi välja, siis ta ei saa olla ei ilus, hea ega meeldiv.
Ilu ja rõõm on muusikas, selge harmoonia, mittekoledad kõlad, meloodiad on selged ja meeldejäävad, selged ja laululised.
Harmoonia ja meloodia on ikkagi kantud mingist tundest, emotsioonist. Nii helilooja kui interpreet püüavad mingit konkreetset tunnet ja kujundit vahendada, ta teeb kõik selleks, et see jõuaks kuulajani. Seda ma nimetan heaks muusikaks.
Toimetaja: Jaanika Valk