Helena Tulve: muusika peaks tulema südamest ja minema südamesse
Eesti heliloojate uudisloomingut tutvustav festival Eesti Muusika Päevad algab 7. aprillil ning toimub sel aastal juba 37. korda. Rääkisime festivali kunstilise juhi ja helilooja Helena Tulvega festivalist ja nüüdismuusikast lähemalt.
Eesti Muusika Päevadel ja Heliloojate Liidul on võimalus 2019. aastal korraldada nüüdismuusika aastakonverentsi ja Maailma Muusika Päevi. Mida see teie jaoks tähendab ja kui kaua olete selle nimel tööd teinud?
See on tõesti pikemaajalisem protsess, mis kinnitatakse aastaid ette. Huvilisi on palju, mitmed riigid tahavad seda festivali korraldada ja mõnel neist õnnestub üpris sagedasti korraldajate hulka pääseda. Mul on tõesti hea meel, et siis kui Eesti Muusika Päevad saavad just 40 aastaseks, on võimalus Maailma Muusika Päevadega seda tähistada. Tegemist on festivaliga, kus mängitakse kõikide rahvusvahelise uue muusika ühingu liikmesriikide heliloojate teoseid. Pilt on lai, esindatud on erinevad koosseisud – ansamblid, koorid, orkestrid, elektroonika. Samal ajal toimub ka konverents, nii et see on sündmus, mida oodata. Meie piirkonnas on see toimunud ainult paaril korral, Vilniuses ja Helsingis.
Ja võimalus sellist festivali korraldada on selle tulemus, et üldse on olemas festival nagu Eesti Muusika Päevad?
Heliloojate Liit on selles ühingus aktiivne osaline juba 12 aastat, olles Balti- ja Põhjamaade regiooni esindaja ühingu juhatuses. Ma arvan, et sellel otsusel pole otseselt seost sellega, et meie festivalil on aastapäev, aga loomulikult see, et meil on pika ajalooga festival ja seega ka korraldusvõimekus, kindlasti toetab mõtet, et saame suure ürituse korraldamisega hakkama. Enamasti see nii toimib, et kohalik nüüdismuusikafestival laiendab end suureks rahvusvaheliseks sündmuseks.
See tähendab, et eesti nüüdismuusika on ka maailmas oluline. Samas ei ole see nii kajastatud kui on näiteks Tallinn Music Week. Kas see on paratamatu, kui tegemist pole popmuusikaga?
Erinevatel muusikažanritel on erinev toimimisloogika. Tegevus on keeruline igas muusikavaldkonnas, ka bändi tegemine pole meelelakkumine, aga professionaalne klassikaline muusika on pikaajalist süvenemist, pühendumist ja aastatepikkust tööd vajav ala. See on muusikule valik kogu eluks. Interpreedid alustavad oma õpinguid lapsena ja kõik, kes tippu jõuavad, teevad pidevat tõsist tööd.
Klassikalise muusika traditsioon on võrreldes pop-muusikaga väga vana. Muusika tegemine ja nautimine sellisel kujul on olnud elementaarse kultuurse eluviisi osa, mis lähtub loomulikust vajadusest. See pole traditsiooniliselt olnud äriline tegevus, millele edukuse eelduseks on tulu. Seetõttu me ei saa kuidagi võrrelda staadionikontserti ja kammermuusikakontserti kuskil väikses saalis. Selge on see, et kui tahta kokku saada masse, siis tuleb panna reklaami peale palju raha, aga kui on intiimne muusika ja keskkond, siis selle olemusele oleks vastuvõetamatu püüda seda müüa tuhandele inimesele. Need kes teavad, need tulevad. Samas on oluline, et tänapäevases info ülekülluses ka see info siiski kohale jõuaks. Raske on leppida sellega, et hea muusika jõuab inimesteni ainult siis, kui selle taga on agressiivne turundus.
Eks meie ühiskond kipub olema pealiskaudne, reageerima pinnavirvendustele ja võtma vastu seda, mis on kergemini kättesaadav. Kindlasti pole nüüdismuusika laiatarbe muusika. Et seda hinnata peab ka omalt poolt sammu tegema. Selleks ei peaks olema mingeid erilisi teadmisi, aga peab olema soov kuulata. Oskus ja kogemus seda muusikat nautida ei tule nii lihtsalt.
Mulle on alati tundunud, et heliloojad on inimesed, kes oskavad ajaga paremini ümber käia, see tähendab süveneda. Kuidas üldse üks helilooja kohandub ühiskonnas, mis on nii kiire ja soosib pealiskaudsust?
Ma arvan, et neid valdkondi, mis süvenemist nõuavad on teisigi. Igasugune teaduse või mõne muu loomevaldkonnaga tegelemine vajab samamoodi keskendumist ja püsivat tööd. See on ka midagi, mida harjutatakse. Enamikel heliloojatel on ikkagi mingisugune klassikalise muusika taust ehk nad on õppinud instrumenti ja see on asi, mis nõuab süvenemist juba lapseeast alates. Õppimistunnid on vältimatud, loomulikult on oluline, et need tunnid oleksid hästi kulutatud, mitte niisama istutud, siis on sellel ka tulemus. See töö lihtsalt nõuab keskendumist ja kui sa oled sellest huvitatud, kui see on elus sinu kirg, mis pakub põnevust, siis tuleb see ka kergemalt.
Eelmisel aastal toimus esimest korda mini-EMP, kus antakse festivali korraldamise võimalus ka koolinoortele. Kuidas see läks ja kas näitas, et on järelkasvu ja entusiasmi?
Jah, see läks väga toredasti ja ka sel aastal tuleb mini-EMP. Mul on selle üle hea meel, sest see on festival, mis ei ole lihtsalt mõeldud noortele, vaid tõesti noored ise korraldavad sündmusi ja saavad sealt kogemusi. Selle juurde käib ka väike koolitus- või mentorprogramm, mille käigus kohtutakse väga erinevate inimestega ja mitte ainult muusikavaldkonnast. Näiteks kohtusid noored Paavo Järviga, kellelt nad said oma küsimustele vastuseid ning selgitusi, et kuidas toimivad professionaalid, millised ideed liiguvad edasi ja millised ehk pole nii head. Koolinoored õpivad selle käigus, kui avarat maastikku peab endale ette kujutama kui tahta midagi läbi viia.
Ütlesite, et nüüdismuusika pole võrreldav staadionikontserdi muusikaga, aga samas tulete festivaliga ka linnaruumi.
Sellel aastal on linnaruumi põhisündmus helide ja tantsu koosmõjuline etendus või aktsioon, mille nimi on "Suurpuhastus". Selle on loonud helilooja Tatjana Kozlova-Johannes ja koreograaf Tiina Mölder, koos tantsijatega, kes puhastavad Vabaduse väljakut. Sel on oma sümboolne tähendus – kevadel tärkab uus elu ja vana tuleb nii füüsiliselt kui mentaalselt eest ära puhastada. Ma arvan, et see protsess kulub kõigile ära. Aktsioon toimub mitmel korral kahel erineval laupäeval. Alapeakirjaks on "Prelüüd luudadega".
Tantsijad on juba nädalaid Vabaduse väljakul harjutamas käinud. Helilooja ja koreograafi koostöös on loodud partituur, kus helimaastik tekib tantsijate liikumistest ja luudade puhastushelidest, kunst ja elu ühes.
Festival kannab sel aastal pealkirja "Roheline heli". Kuidas te seda mõistet avaksite?
See on metafoor, tegeleme festivali raames muusika ja helidega, roheline omakorda on elu ja jaatuse värv. See teema on seotud loodusega ja ka oluliste valusate teemadega nagu meie elukeskkonna ökoloogilised probleemid, taaskasutus jne. Mulle tundub, et see on aktuaalne teema, mille peale mõelda, ja mis annab loodetavasti teatud impulsi. Kuigi seda võib interpreteerida mitmest vaatenurgast, kas siis poeetiliselt või otsesemalt, aga omamoodi läbib see idee kõiki tegevusi, kas või seesama "Suurpuhastus" või üks teine Mini EMP oluline sündmus, milleks on "Linnulaulu disko". Tantsitakse linnulaulu, mitte rütmimuusika saatel nagu harjunud oleme. Liigutada võib ju ennast igasuguste helide saatel neid seeläbi väärtustades.
Siin on palju teisigi sündmusi, mis kõik mingil moel vaatlevad teema erinevaid rakursse. Näiteks tuuakse välja vana elektrooniline instrument varioola, mis on korda tehtud ja millele on loodud uut muusikat. Või Reverbeebi projekt, kus beebi häältest, mida algselt koguti ja kasutati muusika-aasta raames, luuakse uusi teoseid. See on ka omamoodi taaskasutus. Eks neid vaatenurki on teisigi, nagu Islandi ansambel Nordic Affect, kelle kava kannab pealkirja "Soe elu jäämäe jalamil", ehk see on seotud kliima soojenemise ja ökoloogilise vaatenurgaga.
Kuidas te isiklikult arvate, kas muusika peaks üldse olema kooskõlas ühiskonnas aktuaalsete teemadega?
Muusika on kunstidest ehk kõige abstraktsem ja seetõttu on selle juures oluline, millise intensiooniga looja või interpreedid seda teevad. Kui nad mõtlevad olulistele teemadele, siis selle kaudu teadvustavad nad erinevaid probleeme. Ühiskonnas on alati vaja inimesi, kes hoiavad teatud vaimset ruumi ja pühenduvad selle teadvustamisele rohkem. Kunst on üks võimalustest, mis seda protsessi toetab. Igaüks muidugi on kutsutud probleeme teadvustama ja otsima, mis on nende taga. Oluline on mitte ainult vaadelda, mis toimub, vaid püüda aru saada kui mitmekihiline ja kompleksne tegelikult maailm ja selle protsessid on. Eks igaüks kasutab selleks oma vahendeid, muusika on üks neist.
Teie enda muusika kohta on öeldud, et seal on mõjutusi Lähis-Ida muusikast, kas on olemas eesti nüüdismuusika ühine nimetaja?
Kindlasti on meil siin midagi sarnast, kuigi iga looja on erinev, aga siiski tundub inimesele väljastpoolt, et mingi ühtsus nagu oleks. Seestpoolt on seda raskem vaadata. Kuna muusika on aja kulgemise mõtestamine, ajataju tihendatud kogemine, mis on seotud ka ruumi ja valgusega. Valgus omal kombel ilmutab midagi nii ajast kui ruumist ja defineerib minu jaoks seda "miskit", läbi mille on võimalik teatud paikkonna muusikat sarnaselt tajuda. Teatud avarus, suhe loodusega ja valgusega kumab mingil väga abstraktsel moel läbi. See ühendab inimesi ja ka temperamendilt võib meis midagi sarnast olla, kuigi konkreetsed vahendid on ikkagi erinevad ja väga individuaalsed.
Ma mainisin Lähis-Ida muusikat. Loomeinimestele pannakse ikka nime ette igasuguseid omadussõnu, kas te tunnete ise ka, et olete konkreetselt ühest suunast tugevamaid mõjutusi saanud kui mujalt?
Enamasti ei tunne. Märksõnadest, mida kasutatakse kellestki või millestki rääkimiseks kontekstis, kus pole teada, millised märksõnad on kõnekad, valitakse tavaliselt need, mis loodetavasti on kuulaja jaoks kõnekad. Meil on selline maailm, kus kõike on hästi palju ja inimesed saavad asjadest väga erinevalt aru, sageli on raske leida mingit ühist fookust.
Mul on raske tuua mingeid eeskujusid või nimesid. Esimesed õpetajad on ikkagi need, kes on olulised isikud, ja mitte ainult kompositsiooniõpetajad, vaid üldse inimesed, kes suudavad millegi vastu huvi äratada. Pean õpetajaametit tohutult oluliseks kutsumuseks elus, see on eriline ja määrab palju. Samamoodi mõjutab muidugi kodu või inspireerib loodus, kogemused, mida elust saad ja inimesed, kellega kohtud.
Loomulikult on mul mitmeid muusikalisi eeskujusid ja lemmikuid, aga ma ei oska öelda, kas see, et sa kellegi muusikat armastad, sind tingimata otseselt mõjutab. Kui siin oli juttu Lähis-Ida muusikast, siis seda ma võtaksin laiemalt. Mingis fundamentaalses plaanis on minu muusikalist mõtlemist mõjutanud erinevad traditsioonilised muusikad. Mind on huvitanud see, kuidas luuakse muusikat suulises traditsioonis, kus seda kirja ei panda ja kantakse edasi inimeselt inimesele. Sarnases mõtlemises sündinud Euroopa vaimuliku muusika traditsioon – gregooriuse laul või eesti rahvamuusika. Olen püüdnud mõista, kuidas toimivad mingid elementaarsed protsessid, sest see muusika on omamoodi väga lihtne ja puhastatud tänu sellele, et kõik ebaolulised asjad kukuvad küljest ära kui neid kirja ei panda. Detaile saab iga interpreet ise lisada. Mõtlemine nendes muusikalistes algkategooriates on olnud minu jaoks kõige määravamad.
Kas muusikat üldse saab luua nii, et seal taga poleks filosoofiat? Tundub, et nüüdismuusikas jooksevad erinevad filosoofiad kokku, kas muusika ühendab erinevaid inimesi?
Ideaalis võiks jah muusika inimesi kokku tuua. Muusika olemus ei ole intellektuaalne. Kindlasti on muusikas ka erinevaid stiile ja töömeetodeid, mis on väga intellektuaalsed, aga tegelikult peaks muusika tulema südamest ja ka minema südamesse. Ma ei tea, kas siin saab rääkida otseselt filosoofiast, aga mingisuguse mõtlemisviisi või tunnetusliku põhja otsimine, et mis siis tegelikult on, see on helilooja jaoks oluline, sest helidega saab ka petta, aga oluline on ausus. Inimesed tunnevad ära, kas loomise juures on kohal maksimaalne sügavus, siirus ja aus mõte.
Kui hakkame muusikast rääkima, siis võivad arusaamad lahkneda. Kui hakkame sõnadesse panema, tekivad kohe tähenduste küsimused. Kui laseme aga muusikal end otse mõjutada, siis me ei pea seda tegema, võime lihtsalt kuulata, tunnetada, vastu võtta ja lasta end mõjutada.
Nii et klassikalise või nüüdismuusikani jõudmiseks ei pea mingit tausta olema? Varasema kogemuseta inimesed ei peaks uut muusikat kartma?
Kartma ei pea kindlasti mitte. Vajaliku tausta all ma mõtlen pigem vaimset pingutust, mis väljendub selles, et kui tundub, et kohe ei saa aru, siis ei anna ka alla. Muusikaga võib toimida täpselt samamoodi kui jalutuskäiguga metsas. Minna metsa, seista ühe koha peal ja kuulatada, see on umbes sama kui minna uue muusika kontserdile. Mets kõneleb meiega ja ega me sellest kõigest aru ei saa, mida meile öeldakse, aga suudame ikkagi vastu võtta ja tähelepanelikud olla. Kõige olulisem on uudishimu ja soov kuulata, ilma kohest hinnangut andmata. Inimene, kel on soov midagi teistsugust kogeda, on täiesti sobilik uue muusika kuulaja. Midagi karta küll ei ole. Loomulikult on asju, mis kõlavad võib-olla ootamatult, aga elu ongi ootamatusi täis. Kui ootamatusi poleks, siis oleks elu igav, peame õppima ootamatustega elama.
Nii et Eesti Muusika Päevadele on oodatud kõik uudishimulikud?
Uudishimulikud, avatud meelega inimesed.
Mis on sel aastal kõige huvitavam ettekanne?
Kõige ulatuslikum ja erinevaid kunstivaldkondi ühendav teos on Ardo Ran Varrese lavaline serenaad, etendus, kus muusika, lavastus ja valgus on omavahel ühendatud. See toimub Viimsi Black Box Studios ja põhineb Artur Alliksaare tekstidel. Mina ootan sellest isiklikult totaalset kogemust, sest igal aastal pole EMPil võimalust muusikateatri valdkonnas tegutseda. Põnevust jätkub aga terveks kümneks päevaks.