Arvustus: “Alustame algusest” – mis halvasti, see uuesti
Vaba Lava avalavastuse “Alustame algusest” parim osa on pealkiri, mis kõlksub uue vinge teatrimaja avamisega hiilgavalt kokku. Lavastajatöö on kahjuks trafaretne ja eputav.
Annie Baker “Alustame algusest”
Lavastaja: Adrian Giurgea
Kunstnik: Reet Aus
Osades: Külli Reinumägi, Elina Reinold, Maarja Mitt, Egon Nuter, Margus Prangel
RAAAMi esietendus 19. septembril Vaba Lavas
Lavastuse aluseks olev Annie Bakeri näitemäng ühe harrastajate draamakursuse siseelust ei lähe ilmselgelt 21. sajandi dramaturgia kuldraamatusse. Kui tuntava eneseabi koolituse alatooniga õpituppa koguneb viis täies elujõus naist ja meest, siis pole vaja olla Sherlock, et ennustada järgnevaid avameelsuspurskeid ja hargnema hakkavaid armulugusid.
Ent loo aimatavusest hoolimata on tegu korralikult kokku pandud näitemänguga, kus ei seletata lahti, mida vaataja järeldama peaks, ja millel on tabavalt eluline (ehk vahel täiesti mõttetu ja mittemidagiütlev) dialoog.
Rumeenia-ameerika lavastaja Adrian Giurgea on tekstile lähenenud otsekui vaenulikule väele ning rookinud armutult välja kõik hetked, kus laval võiks tekkida midagi psühholoogilise teatri sarnast. Näiteks suhted või inimlik dialoog.
Kui oma esimeses Eesti lavastuses, Vene Teatris kevadel etendunud “Armastuses ja informatsioonis”, rabas Giurgea vaatajat megalomaanilise kostüümideparaadiga, siis “Alustame…” puhul täidavad sama rolli üleelusuuruses pausid ja võltsiks võimendatud naerupahvakud. Nii pea, kui tundub, et tegelaste vahel võiks alata mingi mõistetav kahekõne, tõmbab lavastaja pidurit ja lava täidab üle võlli lõkerdamine või arusaamatu vaikus.
Muidugi võib teksti dekonstrueerida, naeruvääristada, küsitavaks muuta. Teha seda Tšehhoviga või Shakespeare’iga, väiksematest nimedest rääkimata. Paraku jääb “Alustame algusest” puhul rõhuma mulje, et lõhkumise eesmärk ongi lõhkumine ja lavastaja mina eksponeerimine, mitte uue maailma ehitamine. Aga pelgalt pausidega siis ei pääse. Robert Wilson peab juba 30+ aastat sootuks pikemaid pause.
Lavastajanipid, mida Giurgea kasutab – neoonvalgusega raamitud lavakarbist Madis Metsamardi imetäpsete muusikaliste sisseasteteni –, olid uudsed ja ootamatud aastakümneid tagasi. Tänaseks on need pelgalt tööriistad, kui on midagi öelda.
Vaba Lava avalöök ei teeni fanfaare ega pasunakoore. Aga uus teatrimaja on ahvatlevalt võimas. Nii et jääb vaid oodata lavastust, mis selle vääriliselt ja pauguga sisse juhataks.
Toimetaja: Valner Valme