Sveta Grigorjeva ja Jürgen Rooste jõu(lu)line soovikiri tantsukunstile
Krõõt Juurak ütleb tekstikogumikus "Eesti tantsukunst: nüüd ja →? ": "Sveta ja Jürgen ei soovinud käesolevas raamatus osaleda, sest teadsid juba ette, et tuleb vilets raamat, mida on hea arvustada."
See on muidugi sarkastiline humoresk Juurakul, aga hea on, et väljamõeldud meie teadsime kuidagi asja üsna nõnda etem, ainult selle vahega, et ei ole väga hea arvustada (väljakutseid on ses vähe). Päris põhjus, miks me raamatusse oma lugu (täpsemini poeemi) ei kirjutanud, peitus toona koostaja ennetavates manitsustes, milline me tekst peaks olema/ei tohiks olla. Aga see selleks.
Koostaja Evelyn Raudsepp räägib raamatu eessõnas "piiriväsimusest" ja "post-tantsust sündiva tantsu autonoomiast". Tsiteerib Leenu Nigu, et "piiriületuse moeröögatus on aegumas". Kuigi tõtt-öelda ei ole see modernistlik projekt, mis kunstide piiridel sulada laseb ja kokkulepitu rajajoont otsima ja rikkuma ajab, kunagi lõpuni viidud. Eriti, kui me räägime publikuni jõudmisest, meie sisemise arhikunsti (õpitud/omandatud/kinnistunud üldarusaam sellest, mis, milline ja kuidas on kunst) asendamisest tolle otsiva-muutliku-mäsleva olekuga.
"Sild üle arenguvaevavete" sai kirjutatud kindaheiduna (sõnast "heitma" või "hate’ima"?) tantsukriitikuile ja kultuuripoliitikuile. Osa tantsurahvast oli avastanud, et n-ö "tantsuauhind" võiks olla ikkagi kehakeskse(ma) tantsu tunnustamiseks, samas selgus juba esimesel katsel, et nõnda oli keeruline isegi nominente kokku saada. Nagu me teame hilisematest arengutest, valguski osa kontseptuaalsest tantsust tolle tantsuauhinna alla tagasi ja lavakunstiauhinna puhul on endiselt tegu hämarama tsooni või omamoodi vaeslapsega, sest kui see oleks vastupidi – et see antakse n-ö "parimale lavastusele", mis nüüdisteatri vahendeid (vs klassikalise sõnateatri või n-ö "draama" keel) pruukides lavale toodud on –, oleks tegu vast aasta olulisima auhinnaga. Nüüd jääb pigem küsimus, et kas säärased "mittekonventsionaalsemad" tükid ei väärigi näiteks "aasta parima lavastuse" või "lavastaja" auhinda üleüldse või ongi see au ja hiilgus igaks juhuks reserveeritud ikkagi (enam-vähem) sõnateatrile?
Madli Pesti leiab, et "kui seni on Eesti kultuuriajakirjanduses püütud sisse viia "etenduskunstide" sõna ja põhjendada selle kasutamist, siis Grigorjeva ja Rooste seisavad jõuliselt selle väljendi vastu ("Etenduskunst oleks nagu tantsu degradeerimine …"), ("Eesti tantsukunst: nüüd ja →?", lk 41-42)". See pole tõsi, tegu on meie kultuuripoliitilise avaldusega, mis puudutab hierarhiseerivat mõtlemist ja ka auhinnapoliitikat. Mingis mõttes me isegi saavutame selle artikliga osaliselt oma eesmärgi. Tõsi, põhiline jäi saavutamata, aga selle juurde tuleme allpool tagasi.
Endiselt on meil väike probleem sõnaga "kontseptuaalne", sest me oleme küll üldiselt kokku leppinud, mida see tänases tantsu- või lavakunstis tähendab (Madli Pesti: "Kontseptuaalse suuna all pean silmas lavastusi, kus rõhutatakse ideede ja kontseptsioonide ülimuslikkust liikumise või kehakasutuse ees", "Eesti tantsukunst: nüüd ja →?", lk 39), kuigi mõistame, et klassikaline ballett on näiteks sageli väga kontseptuaalne, lisaks kogu "kehailule" - nõnda saame aru, et kontseptitu tükk on põhimõtteliselt võimatu. Mingi mõeldav, löövalt lõpule viidud kehakesksus ise on juba vägev "kontseptsioon".
Jah, "kontseptsioon" ja "kontseptuaalne" ei ole päris samatähenduslikud selles kontekstis. Aga võtame hiljuti Sõltumatu Tantsu Laval lavastunud "GENESIS: remix’i". Täiesti kehakeskne tükk just nagu (etendajad ise ka tunnistasid, et neile meeldib vahel vaid tantsiv keha, selle ilu). Lavastus lähtus unenägudest ja eneseanalüüsist ja meditatsioonist. Kui teha selle tüki liikumine "mittetantsuliseks", liigutada ta äratuntavast tantsulisest liikumisest rohmakama-realistlikuma füüsilise teatri poole, aga jätta aluspõhi samaks, kas siis saaksimegi kontseptuaalse tantsuteatri? See tundub kuidagi ebaõiglane, suisa vale. Nagu me peaks valima: tantsi või kontsepti! Ja kui kontseptid, siis ära enam tantsi!
Evelin Lagle jagab samas kogumikus kogu "tantsumaastiku" umbes neljaks: seisundilisus, kontseptuaalsus, koreograafiapõhisus, kehakesksus. Igasugused säärased koogilõikumised on muidugi mõttemängud, reaalsuse loomine, mitte kirjeldamine. See on ühtpidi põnev, vaidlema ärgitav, teisalt sisutu tegevus, sest kunstniku ja loomingu poole pealt vaadates pole asjad kunagi "päriselt nii".
Hea, et see vestlus, poleemika on mingil kujul käivitunud, kurb on aga see, et kultuuriajakirjanduses, mis niigi tilluke segment kogu me meediast, ja millest omakorda pisiprotsendi moodustavad tantsulood (st tantsudiskussioon on köömes köömnes, aga seda annaks sisemist kaalu luues muidugi mustaks auguks muundada!), ei vastanud otsesele väljakutsele põhimõtteliselt keegi.
Mis on meie mure tegelikult? Tantsukriitikuid pea pole, nüüdistantsust ja tollest "kontseptuaalsest" mõtlevad kaasasammudes veel vähemad. Kuigi mingis mõttes on see tänase (niigi avangardse või dekadentliku) lavakunsti sisemine avangard. Ja nõnda jääbki osa tollest hämarasse või halli tsooni, publiku ja lugejaskonna jaoks, aga ka kultuuripoliitika jaoks.
Ja see on oluline: kui juba ministeerium annab märku (ja ka Meelis Oidsalu viskas hiljuti kiusliku mõttemänguna, et Tallinnas piisaks kolmest teatrist – kui vaatajaskond ja ministeerium hääletavad, jääks ju alles Draamateater, Estonia ja Linnateater), et teatrite toetamist on vaja kokku tõmmata ja teha valik, siis muutub oluliseks fakt, et näe, isegi te kriitikud ise ei saa aru, mis ja miks säärane teater olemas on. Ja see on kurb.
Teine probleem on üldine väljendus- ja mõistmisoskuse puudumine. Kunstnik ei peagi alati ehk lõpuni oskama seletada, mida ja miks ta teeb, aga tal peavad olema selleks vahendid, keel ja oskused, st ta peab orienteeruma nii mõistete ruumis kui ka ümbritsevas kunstimaailmas, ajaloos samuti, ja valdama lisaks veel ka ikkagi veidi... pigem kõvasti rohkem eneseväljendusvahendeid kui vaid elementaarseid. Selle külje nõrkus, isegi pea puudumine paistab välja näiteks lavastuste lühikirjeldustest, artist talk’idest, intervjuudest.
Oma valdkonna kriitika on napp ja enamasti mittepoleemiline (st ka mittepõnev), noorte kunstnike (enese)vaatlus- ja väljendusoskus jätab soovida. Tulemus on mis? Tallinna Ülikooli koreograafia suunalt kasvab peale… no, seekord ei osalenud Premiere’il ühtki sealset tudengit, kas see tähendab, et STL’i pakutav võimalus on nii ebaihaldusväärne, või siis, et praegu õppivate/lõpetavate lendude peale pole ÜHTKI tudengit, kel oleks tahtmist või oskust omaenda ideega laval debüteerida?
Jah, kriitikale kinda heitmist ei tasu ette võtta selleks, et saada vastuseid või leida vastaseid mõnes läikivakaanelises, veidi hajusas-efemeerses trükises, buklettraamatus. Võitlus käib praegu tantsu tuleviku pärast. Kui me lepime, et selleks on tantsupidu, rahvatantsurühmad, show-tantsu grupid, moderntantsupundid (kehailu, liikumise ilu!) ja nende kõrval mõned "hullud kunstnikud", kes aeg-ajalt soolotükke teevad ja sellele ehk riigi armust eraldi auhinnareagi saavad, tegemiseks pisut Kulka tuge, siis on kõik korras, okei.
Kui tahta aga koreograafiat näha tänase lavakunsti ühe keskse mõistena, alusmõistena lausa, ja loota, et meilgi see skeene areneb ja avardub, siis on vaja diskussiooni, on vaja poleemikat, on vaja julgust, on vaja kunstnikke ja kriitikuid. Või kui neid kuskilt võtta pole (võtta on lõpuks muidugi ainult siis, kui on ruumi, kuhu tulla), siis on võimalus, et teha ja olla. Nii et alati on targem selle maalapi eest ikkagi võidelda, muidu näeb too kaasaegne serv tantsumaastikul välja nagu lapike prügist tühermaad väikse improviseeritud võsaelemendiga.
Artikkel ilmus algselt Sõltumatu Tantsu Lava kuukirja detsembri numbris.
Toimetaja: Kaspar Viilup
Allikas: Sõltumatu Tantsu Lava kuukiri