Arvustus. Suede'i mõtlik hüsteeria
Uus plaat
Suede
"Night Thoughts" (Warner)
8/10
90ndate alul lõi Suede määratlematusega. Tärkav britpop tülgastas neid ennast, press püüdis neid indie-bändiks litsuda, aga kõik on indi, jube mugav on öelda "indi", Imagine Dragons on ka mõne meelest indi. Suede oli C86-lainest ja ka showgaze'ist ja MBV-mürast, rääkimata Manchesteri tantsulisemast, moodsamast servast universumi kaugusel. Ja klassikalise britrocki jaoks oli Suede liiga feminiinne. Glam'i jaoks ühelt poolt liiga hingelised, teisalt esindasid nad ka rohkem narko/kaltsuka/stiihia-esteetikat, kui mingit lihtsat väljapeetud koodeksit. Kindlasti oli Suede'i üks võimsaim mõjutaja David Bowie, aga Suede ei püüdnud matkida kameeleoni mõnda perioodi, saadi hoopis inspiratsiooni bänditegemiseks ja väljendusvabaduseks. Ühesõnaga, lahe bänd.
Rock muidugi, kitarrid-trummid-laul. Aga selle pealispinna all pulbitses siiski midagi ainuomast. Nende helikeelt iseloomustasid hüsteeria piiril laul, kiunuvad kitarrikäigud ja mäslev rütmigrupp, kõik see oli aga allutatud taevalikele meloodiajoonistele. Ekstaas, äng ja meisterlik pillikäsitsus olid märksõnadeks. Ja eks need on jäänud neid saatma, Suede, erinevalt Bowiest, ei ole olnud bänd, kes palju muutuks. Seetõttu tekkis neil endal endast, ja ilmselt ka publikul, väsimus, viies album "A New Morning" (2002) ei näidanud pealkirjale vaatamata välja mingeid värskuse märke ning kõlab kulununa ja geneerilisena. Bänd lagunes, solist Brett Anderson siirdus mitte kõige õnnestunumale soolokarjäärile.
Ajalugu on vaja tunda, et aru saada uuest, seitsmendast albumist. See on teine pärast tagasitulekut kuus aastat tagasi, millele eelnes kaheksa aastat laiali olemist.
Eelmine, kolme aasta tagune album "Bloodsports" oli kõigest väärikas tõestus: me oleme olemas ja oskame endiselt mussi teha, mitte just halb, aga teist sellist küll ei tahaks. Parem olgu laiali ja lasku helgel mälestusel vingest bändist rahus olla.
"Night Thoughts" on rohkem avaldus omaette kui mainitud, Suede'i albumite mitte liiga pikas reas pelgalt tagasitulekuplaadiks taanduv album "Bloodsports". "Night Thoughts" on jõuline sooritus. Bändil tundub tagasi olevat kirg ja see tingib ka reljeefsema helikeele: rasked rifid, lopsakad, ent hingevaakuvad meloodiad, üsna heavy seade. Brett Anderson kisab taas ja laulab kõrgemalt ning meeleheitlikumalt kui viimase 20 aasta jooksul, viimati kuulsime täna 48aastast meest nii pulbitsemas 20 aastat tagasi albumil "Coming Up", mis vanade fännide jaoks tähistas "päris" Suede'i lõppu. Mulle tegelikult meeldib nende tollal järgmine, nende enda kastist välja astuv album "Head Music": kõvemad peod olid peetud, sel olid oma tagajärjed, aga see polnud tingimata pohmell, see oli omamoodi, omas rikutuse mahlas, särav, võltsilt läikima löödud dekadents.
"Night Thoughts" reflekteerib (ka sõnades, aga sellest kohe) just oma esimesele perioodile. Kaks esimest albumit olid tehtud koos üliandeka ja pöörase kitarristi Bernard Butleriga, kes lahkus bändist enne teise plaadi "Dog Man Star" lõpetamist ja tema asemele tuli teismeline Richard Oakes, kujutage ette, kui Johnny Marri asemele tulnuks The Smithsi mängima mõni Smithsi fänn ja see bänd jätkaks siiani; olukord oli komplitseeritud, aga Suede on siiani vastu pidanud.
"Night Thoughtsi" helilised lahendused meenutavad enim "Dog Man Stari": plaat teelahkmel, eksistentsiaalne kriis, aga kui eelmisel korral oli nii käivitav kui pärssiv jõud (eelkõige Andersoni) narkosõltuvus, siis "Night Thoughts" tõmbab sõltuvuse alasti ja laiali ja läheb kainena selle tähenduse sisse. Muusikaliselt ei tehta seda hiilides, vaid pigem kõige atleetlikuma rockiga nende karjääri jooksul, seejuures on tagasi kõrgelt kiunudes lendav soolokitarr, Oakes täidab Butleri kingi esimest korda tõesti raevukalt, nagu lõpuks tõestades: ma olen ka mingi mees.
Aga "Night Thoughts" ei ole rockiplaat, kus 12 lugu ühtlases veenvas galopis läbi ratsutatakse. Õigupoolest tähistab see plaat lähimat vastet rockooperile minemata tänapäeval tüütult pompoosseks ja pateetiliseks. Kontseptuaalne album - kindlasti. Kas me tahaks Suede'ilt tosinat kena poplugu aastal 2016? Vastan enda eest - ei.
Seetõttu on plaadil ka ohtralt vaheldust, mitte aga pingelangust: sama intensiivsusega küpsetatakse kuulaja läbi hardrockilike musklinäitamiste, paisutatud orkestraalsete statement'ide ja õrnemate ballaadide, kõige kohal Brett Andersoni dramaatikast tulvil vokaal, bänd mängimas sel albumil, nagu see oleks nende viimane. Meelelaadilt on melanhoolne hüsteeria taandunud vihaseks mõtlikkuseks, aga närv on endiselt sees.
Eks siin leidub ka veidike enesehaletsust ja kulunud rockimustreid, ning kõik lood ei mahuks Suede'i teisele best-of'ile, aga tervikuna: meeldiv üllatus.