Arvustus. Mari Kalkun - suurem, rikkam ja keerukam
Uus plaat
Mari Kalkun
"Tii Ilo" (Rockadillo)
7/10
Mari Kalkuni uut plaati on oodatud tema eelmisest albumist peale ("Vihmakõnõ", Õunaviks, 2010). Mari juures on paelunud tema lihtsus, siirus ja puhtus. Uus album "Tii ilo" on keerulisema kompositsiooni ja helikeelega, on ka maailmamuusikalikum ning laiema kuulajaskonna potentsiaaliga. Album on märgiline juba seetõttu, et kodumaise pisimärgi Õunaviks juurest on Mari kolinud Soome ühe staažikama plaadimärgi Rockadillo alla, kus annavad plaate välja Rinneradio, Pekka Pohjola, Värttinä, Wimme jt.
"Tii ilo" on Mari esimene kollektiivalbum, valminud koos Soome ja Austraalia muusikutest moodustatud grupiga Runorun; see on ka etnograafiliselt haardelt senistest laiem - peale Eesti luuletajate Kristiina Ehini ja Carolina Pihelgase tekstide leidub Võro, Seto, Kuusalu, Muhu, Kihnu ja liivi, vadja murdetekste ning pärimuslugusid. Ühtegi oma tekstiga lugu sel plaadil Marilt pole.
Ilmselt polegi mõtet oodata sellise kontseptsiooniga valminud albumilt midagi vähemat kui korralikult läbi töötatud materjali, mis rikastaks nii eesti kui soome etnomuusika skeenet ja sobiks Rockadillo mainekasse artistinimekirja. See pole enam üksi oma instrumendiga mõtisklev Võro-Kihnu juurtega laulukirjutaja, kelle muusika sobib üksildaste kevadõhtute helireaks.
"Tii ilo" Mari Kalkun on edetabeli- ja festivalivõimekas piirideülene etnomuusik, kellele saateansambel on sama oluline kui mitmest rahvatraditsioonist võetud tekstid. Kuigi seadelt, läbitöötluselt ja etnograafiliselt ulatuselt on see ülimalt rikas album, võib siit välja lugeda vihjeid, et see pole veel see. Lood nagu "Meri kihiseb so sihes" või Põhja- ja Lõuna-Eesti traditsioone ristav "Kiike korge’elle" näitavad, kuhu võiks nö etnokonservi juurest minna. Neis lugudes ja mõnes veel on peidus katsetusjulgust, mis viib kaugemale lugematutest folkfestivalidest ja -esinejatest tuttava jazzfolketno criss-cross-labajalgse tantsumuusika juurest.
Mari Kalkuni tugevus on olnud tema lookesksuses ja isiklikus esituslaadis peituvas vaikuseesteetika püüdes harmooniale looduse ning pärimusega. Runorun on Mari oma projekt ja see tähendab ka sammu edasi senisest esitus- ning komponeerimislaadist. Samas on kindlasti ka palju neid, kes igatseksid ehk taga seda endist Mari Kalkunit, ega huvitugi suurt sellest, et kodumaine folkmuusika on ühe rahvusvahelise kollektiivi võrra rikkam.
Toimetaja: Valner Valme