Arvustus. Need tänavad siin on hämarad
Beebilõusta album "Resotsialiseerumine X Valge Lipp" ilmus eile CD-l ning hardcore-fännikomplektina. Sel puhul on Nihilist.FM-is "Beebilõust Special". Avaldame sealt Mudlumi arvustuse, mis keskendub lüürikale.
Ma käisin eelmisel laupäeval üritusel. Üritus ise oli äärmiselt muhe, vähestele ja valitutele, see oli Taavi Eelmaa tõlgitud Teemu Mäki luulekogu esitluspidu, kus muuhulgas astus üles ka Beebilõust a cappella. Ta ei lugenud sugugi Teemu Mäki luuletusi, vaid enda tekste ja kuna muusikat selle saateks ei olnud, oli see minu jaoks kui taeva õnnistus, silmiavav ja võimas. Teemu Mäki luulest mõni teine kord, aga ühendav nende kahe looja puhul on vastik räme ausus, luuni paljakskooritud ihu, ilma valehäbi ja kenitluseta.
Ma loll jommis peaga siis vist ütlesin, et mulle raskelt meeldis B-lõusta deklamatsioon. Mille peale mult telliti sinane arvustus, mis on küll suur möödalask ja õnnetus, sest paluda minu käest plaadiarvustust, see on ju sama hea kui paluda pimedal maalinäitusele minna. Ma olen nimelt puudulik. Ma ei kuula muusikat, juba ammu, viimane playlist oli kümme aastat vanas arvutis ja suri koos masinaga. Ja see mussilist, ega see polnud mingi minu muusika. See oli Arksi, Luiksi ja Robi muusika ja selle võim oli ka massive. Mul jättis haledusest süda löögi vahele, kui ma mõni nädal tagasi Arksi autoga sõitsin ja seal mängis pukni (kellegi hoolas käsi oli pukni pungiks parandanud, aga vat ei pea, puknit kuulati) ja Manovar. Vot siis.
Kuskil fesari seinal oli mingi lõim, kus meie kõigi poolt palavalt hinnatud Kunnus lajatas paari meetripikkuse tsitaadiga, kus tuntud kirjanikud kirjeldasid oma ambivalentseid muusikakogemusi.
Ega ma pole ka papist, leidsin nagu tellitult tsitaadi sellest raamatust, mida ma parajasti voodis lugesin:
“Ka muusikat ei tahtnud ta kuulata. Kui ma muusikat ei kuula, härra direktor Hinrichen, ütles ta, kui ma pakkusin talle, et kasutagu vahetevahel minu raadiot, mis oli üks esimesi raadioid Šveitsis üldse; kui ma ei kuula muusikat, siis mul küll puudub miski, nimelt mainitud muusika, aga muusikat kuulates tunnen ma alles tegelikult puudust ja palju rohkemast, nimelt kõigest peale muusika, niisiis ma parem ei kuula muusikat, niisiis pidage oma raadio parem endale, härra direktor, see polnud halvasti mõeldud, suur tänu, ma tean, kuidas te seda mõtlesite. Walser oli ikka viisakas inimene.”
Jürg Amann “Robert Walseri eksiminek ehk ootamatu vaitjäämine”
Mul on kuri tunne, et see lõik iseloomustab mu isiklikku puuet kõige paremini. Muusika on minu narkootikum ja ma olen liiga arg, et seda pruukida. Aga B-lõust ehk annab andeks, sest
Mulle kes pimedana ma otsides ja maailma kompides
Vöiksin end kui igivana veinipudelit ma avada
Ja oma löputu salakavala sisu ma valada maailma frontideks
Möistus nagu tarakan lõksus prügikoti sees
Keelab vaimul vötta vabana kuju sönade armaadana
Ja väljuda aja sadama dokkidest.
Mis siis sellest, et oma kõrvad kinni pannud inimene võtab suu täis ja pasundab asjadest, millest ta halligi ei tea. Kõik, mis ma teha saan, on rääkida ainult sellest pudrust, mis mul ähmaselt peas podiseb. Ei mingit analüüsi, hinnangut, ainult tunne. B-lõust äratab sinu sees selle mitteühiskondliku looma, sest eks kurat meid kõiki oleks rohkem või vähem vaja resotsialiseerida. Kuskilt oleks nagu välja kukkunud, ise ka täpselt ei tea kust – koolist, elust, armastusest – tahaks ehk uuesti ree peale saada, aga siis vaata, paistab et see maailm on ikka veel vastik koht, läheb justkui järjest vastikumaks, pole üldse selge, kuhu tahaks kuuluda, keda armastada, mida loota.
Ühesõnaga ei ole kerge see ellu tagasi tulek, ei Kauril, ei minul, ei Beebilõustal… Igaüks on kellegi peale vihane, millegi peale solvunud, kõik on petta saanud, sest noh, vaata alguses, kui sa siia maailma tulid, ega sa siis ei teadnud, mis sind ees ootab. Olid puhas ilmsüüta lapsuke ja ei lähe päevagi mööda, kui juba pead vihaselt karjuma, sest kõht on tühi või püksid märjad, kohe lööb olemisse sisse valu, puudumine, ilmaolek. Veel natuke aega ja lisandub teinegi prosta elutõde: keegi alla suruda sind proovib, yo /Jah ma tean et proovib, yo, siis peab lakkamatult võitlema, võitlema ja võitlema, sest muidu nad istuvadki sulle pähe, võtavad su usu, su headuse, su armastuse.
Ja nüüd ma vihkan, armastan,
suren ja sünnin alatasa so körval,
siis tasandan nölvad
ja magan so körval
ja pagan,
jälle möttes tasa sind mörvan
Aga need, kes nagu oleks omadega mäel, noh, neil on nagu Lõusta lauludes see 32 tolli või mis ta on – kuupi, tuba või telekas, mõtled et oled rahul seal, kindlas kohas, kõik on hästi, minu oma, a so tuba on so kuritegude summa, seal ainult kuulad, kuidas aeg sind luurab. Shit!
Mu meelest elu ongi kogu aeg selle piiri peal kõndimine, et ei kukuks päris sisse ega päris välja. Kõlab nagu stoa õpetus, mõõdu pidamine ja puha, aga kurat, kirge, kirge peab ka olema, ja julgust ja jõudu, sest see on see, mille pealt B-Lõust oma asju teeb. Jõu ja ilu tundmise pealt, usu pealt, rütmi pealt, aususe pealt. Sellised inimesed kukuvad niikuinii, ühele ja teisele poole, aga lamama nad ei jää.
Pohhui kui see räpp ei liiguta sind,
kriitik, see liigutab masse
Ärgend arvake, et ma lugesin ainult sõnu. Ei, ma kuulasin vist 6-7 ringi need lood läbi. Pidasin vastu, närv läks küll natuke mustaks. Mõni tundus et on koos mussiga ägedam, aga mõni meeldis ikka prostalt loetuna rohkem. Kauri lohepikka ja ülipõhjalikku arvustust ma ka enne üle lugema ei hakka, muidu ma satun väga suurde masendusse ja ei avalda ridagi. Ma lugesin seda ENNE, kui ma olin B-lõusta kuulanud ja muidugi ei saanud ma mitte millestki aru ja seetõttu ei jäänud mulle ka mitte midagi meelde. Igatahes ma läheks kohe kohale, kui saaks veel näha, kuidas mees seisab laval ja elab oma luules, muidu ma ikka läksin teise tuppa ära, kui kunagi ETV-st peale Aktuaalset Kaamerat need luuleminutid tulid. Kuidagi on nii, et teiste häbi on su enda häbi ja sa ei taha seda tunda.
Muidugi võiks Areeni tulevikutäht Andrus Elbing olla ka lihtsalt üks luuletaja. Sest luuletaja ta ju on. (Noh, Robi, mõni ikka jääb ellu pärast seda tiitlit.) Artistlik luuletaja, suurepärane ettekandja, ma jään ootama, et ta läheks luulelahingusse ja tulistaks kõik teised poeedid surnuks oma sõnadega. Sest sellist vägevat esitust ikka annab otsida. Mees on lihtsalt rütmis sündinud. Kaur saatis mulle lingi, kus ta mõned aastad tagasi loeb mingil tähtsal üritusel oma asju ette, teda kuulavad mõtliku näoga sellised korralikud lipsustatud härrad ja ma näen, kui kaamera käsi võtab lähedalt, et paberilehed seal käes natuke värisevad.
See liigutab masse.
Loe lisatud lugudest ka Kaur Kenderi arvustust ja vaata videoid.
Toimetaja: Valner Valme