Arvustus: Janek Murdi popambientlik unelm
Uus plaat
Janek Murd
"Triiviv" (Eesti Pops)
9/10
Janek Murdi esimene oma nime all ilmunud sooloplaat on käega katsutav tõend ühe praeguse Eesti andekaima produtsendi, arranžeerija ja muusiku võimekusest. Kiitev epiteet pole liialdus, kui album läbi kuulata ning arvestada ka Janeki teisi seniseid tegemisi (Borax, Rubik 3001, Eesti Pops, filmi- ja näituste saatemuusika jm).
„Triiviv“ on edasiarendus Meremuuseumi rannarõiva näituse tarbeks loodud heliribast, see on kontseptuaalne album, aga antud juhul ei tuleks karta seda võõra kõlaga sõna, sest Murd on selle sõna progerockilikust ja elitaarsest tähendusväljast sama kaugel kui meri põllust. Mere kandvalt tüüne tasapinnalisus ja sellel kulgemine on „Triiviva“ võtmekujundid. Kõik on siin lihtne ja albumi nimi annab edasi ka selle, mida sealt oodata. „Hõljuv“, „kulgev“, „sujuv“ oleks täiendavad sünonüümid, viidates plaadil helikeelde pandud meeleoludele.
Murdi hoolikalt läbi komponeeritud helistikku iseloomustab soojades toonides atmosfäärilisus, mugavus, „lebo“ - aga mitte igavlev laiskus. Plaadi iga rada on omaette lugu lausa tajutava visuaaliga. Samas on ka selles ühtlases kulgemises oma dramaatika – siin on omaette mõtisklust, mehe ja naise dialoogi, erootikatki, sõltuvalt kuulaja kujutlusvõimest, ka ähvardavat tormi. Mereteema läbib, tõustes eraldi esile kahes sõnadega loos - „Meie laev“ Helvi Jürissoni luuletusele ning Friedebert Tuglase poeemil põhinev „Meri“, milles Murd kasutab Mikk Mikiveri sisseloetud teksti. Mikiveri interpreteeritud „Meri“ on üks albumi emotsionaalseid ja ülesehituslikke kõrgpunkte, selle kontseptsiooni või lähenemise seletus. Lainete kuulamine, mere hinguse ja suuruse tabamise püüd, enese asetamine selle määramatuse taustale, sisemise rahu leidmine. See pole lihtlabane teraapia, vaid sisemine seiklus, popambientlik unelm, mille võimaldamiseks tuleb aeg maha võtta.
Toimetaja: Valner Valme