Arvustus. Jamie xx haaras eemaldudes värvid
Uus plaat
Jamie XX
"In Colour" (Young Turks)
9/10
Indie-popbändi The xx ajumees Jamie xx lubab panna värvid peale, seda lubavad pealkiri, kaas ja tema esimesele sooloalbumile eelnenud intervjuud. Esimene The xx on musta ümbrisega ja küllaltki tõmmu ka meele- ja helilaadilt, teine The xx on kaanelt valge ja heledam ka kõlalt (x kaanel on aga juba värviline), mõlemad on üpris minimalistlike kõlavärvidega ja sisaldavad nappide joontega loodud kompositsioone.
Loogiline jätk on "In Colour", mõneti on loogiline ka see, et produtsent Jamie läks edasi (ajutiselt) üksi. Värvid tähistavad ühtlasi vabanemist The xx-ile omasest maadligi-hoiakust, mis nende esimesel albumil nii võlus. "In Colour" jätkab melanhoolseis toones, ja alles on ka Jamiele iseloomulik prõksuv rütmika ja õhulised bassid ning tundliku käega joonistatud sündikäigud.
Kõik muu on uus. The xx on indie-pop, mille juured öeldi küll olevat dubstep'is, olid aga pigem The Cure's ja Joy Divisonis ning tegemist oli tuletisega postpunk- ja artrock-struktuuridest. Jamie soolokas ei ole rock ega valdavalt ka mitte pop. Pop on plaat peamiselt kahes loos, kus mitte juhuslikult teevad kaasa The xx liikmed, vokalistid Romy (xx-kidra) ja Oliver Sim (xx-bass). "Stranger In A Room" Simiga on minu meelest (ilmselt mitte kellegi teise meelest) albumi nõrgim pala, Idris Muhammadi gospeldiskot "Could Heaven Ever Be Like This" sämpliv "Loud Places" Romyga (vaata alt videot) aga "megahitt", mis eraldi, singlina, mind tüütas, aga albumil asetub omale kohale.
"In Colour" liidab kaks asja: tantsumuusika ja easy listening'i.
Tantsumuusika osas põimib Jamie 90ndate kunstelektroonika helged kõlad (LFO, Two Lone Swordsmen) nullindate algusse ulatunud UK garage'i sensuaalsuse ja kepsakate biitidega. Muusikapress räägib 90ndate reivi unelmaist, minu arust see ei ole päris see. 90ndate reivi stiliseeris kuus aastat tagasi niivõrd hästi ära Zomby, eriti oma parimal, superalbumil "Where Were U In '92" ja pärast seda on sama mudelit tüütuseni ja enamasti ebaõnnestunult üritatud taasluua, nii et enne "In Colouri" kuulamist see eeldus 90ndate reivi taasloomisest oma teismeliseea unelmais nostalgitsedes pisut peletas.
"In Colour" ei soojenda siiski üles reivi mingis nunnus võtmes, vaid haarab inspiratsiooni siit ja sealt, ka rocksteady'st ja 70ndate LA sulnist vale-diskost a la Don Henley, White Horse, Ned Doheny, mis armsalt kajastub kogumikel "Too Slow To Disco" 1 ja 2. Eriti pastelselt tuleb see loojanguromantika esile laulus "Girl".
"In Colour" ei ole siit Eesti maakamaralt kõrvalpilgu läbi, eemalolija silme kaudu vaadatuna üldse ehedalt britilik album, nagu briti muusikaajakirjandus seda mõistagi esitleb. 90ndatel ja nullindate alul lõid kohati tahtmatu, kohati tahtliku nihkega "Lääne" elektroonikat ja (elektroonilist) easy listening'i Jaapani artistid Yoshinori Sunahara, Towa Tei, Pizzicato 5 jt. Samasugune distants ja friik, positiivne nihestatus on saavutatud "In Colour'il", ehkki teiste ja ausalt öeldes ääretult moodsate vahenditega ning ülitargas, läbimõeldud produktsioonis, aga vaib, meeleseisund on sarnane vanade jaapanlastega, eriti palas "Sleep Sound". See subjektiivne distants igasuguse ajavaimuga, trendinõuetega, muudab materjali isiklikuks nii loojale kui kuulajale.
Uue elektroonilise lounge'i vallas haakub "In Colour" ka Todd Terjega, mõistagi, on aga kütkestavam, salapärasem. Oma kogemusest tean, et "In Colour" kasvab mühinal - esimesel korral jättis külmaks, praegu... Seetõttu oleks võib-olla mõistlikum panna hindeks 8, on aga täitsa ratsionaalne põhjus ka 9ks: terviklikkus. Töötab pagana hästi albumina.
"In Colour" on nii tugev album, et hoiab püsti ka kesisemaid osi endast: needsamad eelnimetatud hitid vanade bändikaaslastega, mis enamiku inimeste jaoks on niikuinii plaadi kõrghetked ja karta on, et paljude jaoks ka ainsad lood, millega selt plaadilt kokku puutuvad, aga noh, soovitan albumit.