Arvustus. Põhja-Tallinn lihvib oma lähenemist
Uus plaat
Põhja-Tallinn
„Regeneratsioon“ (Masterhead)
7/10
Põhja-Tallinna teekond Eesti muusikamaailmas on lõunaeestiliku lauge kuppelmaastiku asemel meenutanud pigem sõitu Ameerika mägedel. Esimeste singlite ja albumiga koguti väga palju populaarsust, kuid üsna pea ilmnes, et ka siis, kui maailm neid saadab, satuvad mõned bändiliikmed teisi radu tallama. Lühidalt – kui võrrelda asjade seisu esimese ja kolmanda albumi vahel, siis bändi neljapealine vokaalne pool on 75 protsendi võrra vahetunud. See on ilmselt nii mõnigi kord tõstatanud küsimuse, kas jätkatakse ning mis kuju asjad võtavad.
Igal juhul on jõutud kolmanda plaadini, mis võib nii mõnelegi üllatusena tulla. Raputusteta retk ei ole ta mõistagi olnud ka bändiliikmetel. Avapala "Selgeks saab kõik" ei ole küll albumi nimilugu, kuid täidab seda rolli, toimides kui programmiline sissejuhatus: kõik värsid keerlevad tõusude ja mõõnade motiivi ümber ning uurivad ka seda, kuidas vanad tuttavad ja lähedased näod võivad võõrasteks muutuda. Wildi värsis on osa, mis lisab sellele positiivse, regeneratsioonile viitava elemendi. Saadud on "kuulsust mekkida/respecti ja plekki ka, ta Titanic hakkas lekkima", kuid see ei kulmineerunud krahhis, vaid võimaldas teha parandustöid, avastada nõrku kohti ja neid likvideerida, misjärel eelmainitud Titanic naastes küll oma eelnevat vormi meenutab, aga on voolujoonelisem ja pisut teise helgiga.
Uued (tegelikult vanad uued, kuna mõlemad on ka varem PTLN koosseisu kuulunud) räpparid Chance ja Mini lisavad räpile oma nüansse ja teevad sulami mitmekesiseks: Wild kannab enamasti kõige mahedama lähenemise eest hoolt, Chance rõhub kiirusele ja Mini paistab enim energilisuse ja emotsiooniga silma. See kõlab täpselt nii erinevalt, et võiks oodata, kuidas tervik mitmes suunas laiali langeb, aga seejuures on kolm flow’d erinevuste kiuste sama eesmärgi eest väljas ja moodustavad ühtlase terviku. Ühtlus ja kooskõla on samuti üks peamisi motiive, mis pähe hüppab. Värsid tunduvad palju hoolikamalt struktureeritud kui varem ja see, kuidas nad taustadega kokku sobituvad, annab tervikule sellise in the pocket atmosfääri. "Suvefanki" ridadevahetusega räppformaat näitlikustab kõige ehedamalt seda, kuidas kollektiivse eesmärgi suunas töötatakse.
Teemavalik on mõtlik ja eluline – minu arvates on nende lood seda ka varem olnud, kattes teemasid nagu üles kasvamine, muutustega kohanemine, toimetulek eluga ja otsuste langetamine, mis kõnetavad paljusid (ja ma aiman, et sellel on ka seos nende populaarsusega). Kuid kui varem oli see rohkem üldist laadi ja tihti banaalne, siis nüüd on juures erinevaid emotsioone ja nüansse; muusikas on rohkem isikupära, kuna selles on rohkem isiklikkust. Autobiograafilised viited elukäigule ja erinevate ajastutega seotud detailid annavad üldlevinud sisule rohkem kohti, mida täheldada ja millest ka kuidagi kinni võtta. Omapärase rakursi eest väärivad eraldi mainimist näiteks "Kirjutan Sinust" (lähemalt uurides viitavad eri fragmendid nagu "kirjutan sinust ja minust, sest vaid sind tunnen läbi ja lõhki/mina olen sina ja sina oled mina/kui sa peaks kaduma siit, siis poleks mind ka enam" sellele, et kõnealune Sina, kellest iga räppar kirjutab, on tema ise) ja teatraalne ("pidu pole pidu, kui see pole mendireid" peaks irooniamaiku tunda andma) "Fiesta", mille kolmas värss ketrab peo kaadrid tagurpidi, justkui tihti Woody Allenile omistatud nägemus paremast elust.
Muusika meenutab koostise poolest varem tehtut, kuid on progressiivsem ja rikkalikuma ülesehitusega. Peamine erinevus seisneb selles, et kõik tundub hoolsam ja rohkem läbi mõeldud: meloodiad on komplekssemad (ja seeläbi meeldejäävamad), kõla dünaamilisem ja detailirohkem (eriti tänu nii mõnelegi bridge’ile). Lisaks on mõnel lool küljes mingi veidrus, mille hinge ma lahata ei oska, kuid täheldada siiski: "Viiese vasest seibi" puhul teeb seda tööd terviku all sammuv jõnksuv kitarrimeloodia, "Elu on täis avastusi" on lihtsalt väga mahedalt mõnus (minu lemmiktaust siit plaadilt) ja sündimeloodia "Eiolemulollas", mis lisab sellele omamoodi lustlikkuse.
Iga lõik on korranud sama mõtet pisut eri vaatenurga alt, nii et kokkuvõttel pole mõtet erineda: "Regeneratsiooni" kõla meenutab Põhja-Tallinna varasemat loomingut, kuid tunda on, et hammasrattad on paremini kokku hakanud, kuna kompott sulab loomulikuks tervikuks ja on mitmekülgsem ning maitsekam.
Toimetaja: Kaspar Viilup