Arvustus. Everything Everything. Nimevääriliselt kõike ja topelt
Uus plaat
Everything Everything
"Get To Heaven" (Sony)
8/10
Everything Everythingi hääl Jonathan Higgs võttis pisut enam kui aasta eest aja maha ning klikkis inspiratsiooniks jooksma maailmauudiste lõputu voo. Pole siis ime, et Manchesteri kvarteti kolmas album "Get To Heaven" on esmapilgul geneerilisest ja optimistlikust pealkirjast hoolimata pungil ebolat ja korruptsiooni, terrorismi ja kadunud lennukeid, võõraviha ja raiutud päid.
Nagu Higgs ühes intervjuus maininud on, vaatas ta oma töö lõpus valminud lüürikale tagasi ning taipas, et on kirjutanud õuduspiibli. Heatujulugudele uudiste lõpuosast "Get To Heavenil" tõesti ruumi ei ole. Higgs ei laula maailma karvaseimast kassist või Euroopa kõrgeimast puust, siin laiutab märkamatult argipäevaks muutunud düstoopia pigimust meeleheide, segadus ja alistumus.
Kogu selle lüürilise ahastuse juures on Everything Everything endiselt pop, rohkem kui kunagi varem. Kui albumi avalugu "To The Blade" kannab ka muusikaliselt rõhuvat ja väsinud meeleolu, siis juba järgmine, avasingel "Distant Past" teeb selgeimast selgemaks, et see pole siin mingi "OK Computer". Albumi ühe kõrghetkena on "Distant Past" häbitu ja juubeldav pophitt, kuigi sõnades taas mitte päris nii helge. Ka teine singel "Regret" on haarav pop, kuid nimigi vihjab, et ainult päikesepaistest siin ei laulda.
Muusika, grandioossem ja eepilisem kui Everything Everything iial enne, ongi see, mis Higgsi tuska rajal hoiab ja tasakaalustab. Ikka kõlab palukeste kaupa mõjutusi popmuusika pea kogu skaalalt, aga lõpuks, nii hinges kui vormis, on Everything Everything ikkagi popbänd. Hetketi peaaegu klišeelik, aga nende klišeed on hästi otsitud ja valitud ning mõjuvad vastupidiselt värskelt. Miski siin pole revolutsiooniline või varem olemata, kõlab aga eksimatult kui ainult Everything Everything – siin on kõike ja topelt. Samas kordamata-kopeerimata.
"Get To Heaven" tervikuna on kadestust vääriv saavutus. Kui juba "Arc" pakkus mõnegi haarava pala (kasvõi nende tänavuse Glastonbury-seti avanud "Cough Cough"), siis lõpuks kiputi seal ikka väsima. Kaks ja pool aastat hiljem kostab väsimust vaid sõnumis, mitte aga selle edastuses ja teostuses. "Get To Heaven" astub kindlat sammu ning pakub ka Deluxe-väljaande lisaplaadil veel väsimatult üllatusi (ohjeldamatu "Hapsburg Lippp" näiteks).
Peaaegu nagu ikka olekski see Everything Everythingi "OK Computer", kuigi Radioheadi mõjutusi ei kõla siin oluliselt rohkem kui Human League’i, Calvin Harrise või kasvõi suvalise eesriidetaguse pophitikirjutaja omi. Siiski on see pooleldi karm protestiplaat, kuigi teine pool, raadiosõbralik poprock, end alla suruda ei luba. Just see tasakaal teeb "Get To Heavenist" ja Everything Everythingist selle, mis nad 2015. aastal on. Raadiosõbralik, kuid sõnumitest pakatav, protestiv ja kritiseeriv, kuid mitte manitsev ega jutlustav pop, ja mitte igav või klišeelik. Alternatiivina kõlav kesktee ja vastupidi. Ja kui "Get To Heaven" tundubki mõneks harvaks viivuks roidunud või liigpop, siis on kindel, et ka need hetked pole juhus või lohakus, vaid täpselt nii peabki olema.
P.S. Everything Everything esineb reedel, 17. juulil ka Positivusel.
Vaata neid esinemas Glastonburys 2015:
Toimetaja: Valner Valme