The Dude: oleme loodud Ferrarideks ({{commentsTotal}})

Foto: ERR

Pärast Teist maailmasõda kultiveeris ida ja lääne vahel jäiseid suhteid nähtus nimega külm sõda, aga samal ajal leidsid aset ka vägagi tulised konfliktid. Üks neist oli Vietnami sõda, mis vältas kokku pea kaks aastakümmet ja lõppes 1975. aastal kommunistide võiduga. Vietnami sõda on üks kõige enam muusikasse jõudnud relvakonflikte möödunud sajandi ajaloos ja see on otseselt või kaude innustanud protestilaule kirjutama kümneid kuulsaid ning sadu tundmatuid muusikuid. Saatesarja "Laulvad Revolutsioonid" esimeses saates tutvustaski Maarja Merivoo-Parro üht-teist sellest hunnitust loomevakast, sekka ka laiemat ühiskondlikku pinda omavat muusikat, mis on korda läinud inimesele, keda te ei ole võib-olla ise kohanud, aga kelle iseloom, mõningad eluloolised faktid ja olek on teile tuttavad, kui olete näinud Coeni-vendade filmi "The Big Lebowski".

Selle filmi peategelane, uskumatutesse seiklustesse sattuv omapärase elutunnetusega paljunäinud mees Jeff Lebowski on ka tegelikult olemas. Tema passinimi on Jeff Dowd, aga käibenimi on tal eluaeg olnud The Dude. Nagu filmist näha, kuulus ta Vietnami sõja vastasesse rühmitusse nimega The Seattle Seven ja istus seetõttu mõnda aega koguni vangis. Hea muusikamaitse tegi temast hilisemas elus eduka produtsendi ja nii ta sattuski kokku vendade Coenitega, kelle film tema karakteri igaveseks kinoajalukku põlistas. Maarja Merivoo-Parro rääkis The Dude'ga tema Vaikse ookeani äärses kodus Los Angelese hipirannal Venice Beach.

Sattus The Rolling Stones'iga koos stuudiosse

Jeff Dowd kasvas üles New Yorgis, Ithacas, kuna ta isa õpetas sealses prestiižses Cornelli ülikoolis. Jeff nägi ilmavalgust 1949. aastal, nii et kultuuriliselt peab ta end tõeliseks kuuekümnendate aastate lapseks. "Mulle meeldis väga inglise muusika – biitlid, the Rolling Stones, Dave Clark Five, Gerry and the Pacemakers. Ning soul-muusika, mulle tohutult meeldis soul-muusika," rääkis The Dude. Tema kasuvenna sõbrad käisid New Yorgis, Baltimore'is, Detroitis ja mujal plaate hankimas. Tänu sellele oli The Dude'il noorukieas ligipääs suurele haruldase muusika kogule. "Igatahes, biitlid ja The Rolling Stones ning muu avaldasid mulle suurt mõju, ka the Beach Boys ja Ameerika bändid. Mulle meeldivad meloodiaga laulud, aga väga meeldib soul-muusika, kogu Motowni ja ka Atlantic Records'i kraam."

Lõbus fakt: 17-aastaselt oli The Dude oma kasuisaga Itaalias ja sattus seal kokku Rolling Stones'iga, kellega läks koos tuurile. "Ma olin nendega Londonis stuudios armastuse suve ajal [1967. aastal – toim], kui nad salvestasid oma albumit Their Satanic Majesties Request," rääkis Dowd.

Dowdi kasuisa Pauli eksnaine Nancy avas 1960. aastatel Massachusettsis lokaali Club 47, kuhu sattusid esinema ka näiteks Joan Baez ja Bob Dylan. Cornellis korraldas Jeff koos sõpradega igal nädalal pidusid ja nad jätkasid sellega ka Seattle'is, kus toimetati klubides nagu The Rainbow Tavern või Fresh Air. "Ei olnud tundi ega päeva, mil muusika ei olnud meie elu ja sotsiaalsete muutuste hümn."

Dowd rääkis ka, kuidas pidevalt tuli peale uusi bände, kes olid kuulsad vaid teatud piirkondades. "Kusjuures, ka Jimi Hendrix. Keegi ei teadnud enamikku bändidest, kes Woodstockil esinesid. Inimesed olid küll näiteks Sly and the Family Stone'i näinud, aga selline olukord, et tuhanded inimesed korraga nende muusika taktis tantsivad oli esmakordne."

Sex, drugs and rock 'n' roll

Dowd oli küll Cornellis kõva peokorraldaja, aga erinevalt sõpradest ta üliõpilaselu kaua ei elanud. Sellest hoolimata kandsid the Dude’i korraldatud peod nii muusikalist, kultuurilist kui ka kodanikuaktiivsusega seotud rolli. "Meile meeldisid seks, uimastid ja rock'n'roll sama palju kui poliitiline aktiivsus, tahtsime lõbutsemist ja maailma parandamist ühendada."

Samal ajal toimus suur info- ja teadmistevahetus. "Inimesed lugesid, ilmusid uued raamatud, uued näidendid, uued filmid, uued inimesed hakkasid sõna võtma. Käis suur sõda ja rassismiteema oli tugevalt üleval." Seoses FM-raadiote levikuga hakati eetris peale muusika mängimise ka jutusaateid tegema. "Tekkisid kultuurisaated ning inimesed otsisid infot selle kohta, kuidas uutmoodi elada ja kuidas teisi inimesi paremini mõista."

Heast filmist on kerge rääkida

1970. aastatel tegutses Jeff Dowd Seattle'is, kus tegeles peamiselt kinode ja klubidega, aga jätkuvalt ka poliitilise aktivismiga. Just siia perioodi jäävad ka tema vangistus ning filmimaailma ukse lahti tegemine. "Ma ei ole iseenesest üleliia nutikas või tark, mul ei ole vastuseid kõigile küsimustele. Aga kui sa oled aktivist, õpid inimesi kuulama ja kohtud kõiksugu erinevate karakteritega. Tõtt-öelda on rassismiga seotud probleemidest, sõdadest, keskkonnateemadest, migratsioonist ja homoseksuaalsusest rääkida palju keerulisem kui heast filmist." Nii ongi produtsendiroll talle kanda kerge. Jeff Dowdi käsi on olnud mängus väga erinevate linateoste puhul, näiteks Chariots of Fire, Gandhi, Desperately Seeking Susan, Blair Witch Project, Kissing Jessica Stein, Metallica: Some Kind of Monster, Neil Young: Heart of Gold jne.

Rohkem hümne ja siirust

Dowd leiab, et mitte ainult muusikud, vaid kõik peaksid tegelema ühiskondlike teemadega. Alati ei pea minema meeleavaldusele marssima, poliitilisel aktiivsusel on erinevaid vorme.

"Ka sellest on abi, kui sotsiaalmeedias midagi jagada ja inimesi valgustada või inspireerida." Tema meelest oleks suurepärane, kui muusikud teeksid rohkem hümne – suure sisendusjõu ja võimsa väljendusjõuga teatavat paatost evivaid muusikalisi telliskive. Samuti leiab ta, et ka romantikat võiks elus rohkem olla.

Üks asi, mis Dowdile tema tegelaskuju puhul "The Big Lebowskis" meeldib, on see, et too on üdini aus. "Ta nimetab asju tõeliste nimedega. Filmis tehti minust küll suurem stoner kui ma tegelikult olen, aga see vabastas mu tegelaskuju ka hoolimisest – et ta saaks öelda nii, nagu ta tunneb. See meeldib inimestele." Jeffi arvates on ausus lukus, mida enamik tänapäeva mehi endale lubada ei saa.

"Ärimaailmas tegutsevad inimesed peavad konkurentsis püsimiseks kandma erinevaid maske. Nad ei tea enam ise ka, kes nad on. Kõigi suhete alus on tõde. Ja kui mees pole enda suhtes aus, siis kuidas saab ta üldse naisega suhet rajada? See ongi moodsa romantika suurim probleem – kogu energia kulutatakse ära, et näida välja keegi, kes sa tegelikult ei ole. See on ohtlik olukord, sest romantika on ikkagi elu tuum, olgu see siis romantika suhetes, filmides või muusikas. Ka meie suhe loodusega on üdini romantiline. Kui me suudame jõuda punkti, kus me oleme romantilistes suhetes ausamad, saab sellest omaette revolutsioon," leiab Dowd.

Kõige suurem vastuolu on Dowdi hinnangul see, et enamik inimesi sõidab eluteel mitte viienda, vaid teise käiguga. "Me oleme loodud Ferrarideks ja peaksime meile antud elu võimalusi maksimaalselt ära kasutama, aga enamiku ajast puuduvad meil väärilised väljakutseid." Õnne valem on leida viis inimest, kellega ühiselt midagi suurt ette võtta ja siis see ka päriselt ära teha. Lisaks võiks igaühel olla ka üks sõprade meeskond, kellega siiralt suhelda ja kellele vajadusel toetuda. "Kui sul ei ole neid inimesi, siis sa saad elult lihtsalt peksa, eriti palju takistusi seab ühiskond just tugevate naiste ette," nentis Dowd.

Toimetaja: Merit Maarits



Eesti ajaloomuuseumi teadusdirektor ja näituse "Minu vaba riik" üks peakuraator Krista Sarv.

Krista Sarv: kardan, et suured võidud ja karmid kannatused jäävad igavesti eestlaste ajaloo osaks

Maarjamäe lossis avab kolmapäeval pidulikult uksed uuenenud ajaloomuuseum, kus avatakse püsinäitus "Minu vaba riik", millega võetakse osadeks lahti Eesti saja-aastane ajalugu. Sarnaselt teistele omataolistele annavad ka sellel näitusel tooni ennekõike sõjad ja eestlaste kannatused. Olgugi et teatud ohvrimentaliteeti on Eestile ette heidetud, jäävad kannatused ühes suurte võitudega siiski igavesti eestlaste kui väikerahva ajaloonarratiivi osaks, leiab Eesti ajaloomuuseum teadusdirektor ja näituse üks peakuraatoritest Krista Sarv.

FILM
"Happy End"

Arvustus. Nüri noaga Haneke

Uus film kinos

"Õnnelik lõpp" ("Happy End")

Lavastaja: Michael Haneke

Näitlejad: Isabelle Huppert, Jean-Louis Trintignant, Mathieu Kassovitz

6,5/10

TEATER
KIRJANDUS
Leelo Tungal

Kirjanduspreemia nominent Leelo Tungal: me elame nagu kahe maailma vahel

Emakeelepäeval, 14. märtsil antakse välja Eesti kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastapreemiad, kus suisa kaks nominatsiooni - kogumiku "Teeleht" eest luule ning "Hallooo!" eest lasteraamatute kategoorias - pälvis kirjanik Leelo Tungal. Mari Klein tegi temaga sel puhul ka lühikese intervjuu, uurides, mida need teosed Tunglale tähendavad.

KUNST
Arhitektuur
MUUSIKA
Arvamus
Sokid ja skandaalid. Baltoscandal

Peeter Helme: täna tahan rääkida ärritusest

Täna tahan rääkida ärritusest. Mõnikord sügavast ja halvavast, enamasti aga pealiskaudsest, vaid veidi häirivast ärritusest, mis valdab mind pea igal hommikul, kui olen ärganud, teinud endale tassi teed ning käivitanud arvuti, et visata pilk uudisteportaalidele, sotsiaalmeediale ja lugemist ootavatele e-kirjadele.

Mart Rannut

Mart Rannut: meie keelekavades pole olnud lõhna ka teoreetilistest alustest

"Keelekaval puudub teoreetiline põhi ja see on olnud kõikide strateegiate ja kavade põhiline puudus," rääkis saates Tartu ülikooli Narva Kolledzi õppejõud Mart Rannut. Põhjus on Mart Rannuti hinnangul spetsialistide puuduses, sest meil ei valmistata ette spetsialiste, kes oskaksid keele toimimist ühiskonnas juhtida.

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: