Autoportreeline film ema ja tema noorema tütre keerulistest suhetest. Pärast vanema tütre traagilist surma jättis filmi autori Clare Weiskopfi ema maha oma ülejäänud pereliikmed ja kadus Amasoonase ülemjooksule. Kolmkümmend aastat hiljem otsib Clare ema Kolumbia vihmametsadest üles ning tahab teada, missuguse kunstiteose on ta oma üksildasest elust kujundanud.
Soomlasele Timo Lainele on lapsest saati huvi pakkunud sotsialismimaad, Nõukogude liit ja kõik see, mis seal Soome riigist vaadatuna toimus ning mis neist riikides praegu saanud. Seepärast kirjutas ta sellest ka raamatu "Tankid ja tarakanid. Pealtnägijana lagunevas Nõukogude impeeriumis". "Ringvaatele" märkis ta, et kui ta 80ndate teises pooles sotsialismiriike külastas, tundis ta, et need vajavad päästmist ja vabadust, aga ta ei kujutanud samas ette, kuidas see oleks võimalik.
Selle aasta lõpus uksed avama pidanud Tallinna Filmilinnaku valmimine lükkub ehitushindade tõusu tõttu paari aasta võrra edasi.
Aprilli Teater. Muusika. Kino rubriik "Vastab" on näitleja Rain Simmuli päralt.
16. aprillil kell 16 rääkis Tallinnas Viru keskuse Rahva Raamatus Leelo Tunglaga raamatusarjast ning paljust muust Mart Juur. Üritusel osalesid ka filmi "Seltsimees laps" tegijad ja osatäitjad.
Pärnu Uue Kunsti Muuseum peab oma senisest asukohast, Esplanaadi 10, kahe kuu pärast välja kolima. Pärnu linnavalitsus on alustanud muuseumile ajutise pinna otsimist ja kaalub ka uue kunstihoone ehitust.
Arhitekt Raul Vaiksoo valis Eesti umbes 10 000 mälestusmärgi seast vaid 101 ja tegi neist raamatu. Lisaks Eesti kaunimatele monumentidele on raamatus välja toodud ka jubedaimad.
Valitsus otsustas toetada Rahvusraamatukogu hoone rekonstrueerimise alustamist ning selleks on riigieelarves ette nähtud 1,7 miljonit eurot.
20. aprillil algava kevadise Jazzkaare põhiprogrammis on 60 kontserti, üks üllatajatest on kolm Grammy auhinda võitnud Cory Henry ansambliga The Funk Apostles. 29. aprillini kestva festivali raames jõuab kuulajateni üle 160 kontserdi.
Näitlejad Isabelle Huppert ja Gaspard Ulliel räägivad Sirbile Benoît Jacquot’ mängufilmi „Eva“ tumedatest allhoovustest.
Isegi – ja vahel eriti – meile, kes me oleme valinud kunsti oma kuts(umus)eks – eluviisiks ja tööks ja maailmavaateks (mitte hobiks või mugavaks äraolemiseks), teeks, millel me oma inimeseks olemist ellu viime –, tuleb vahel meelde tuletada, et kunst ei ole alati ega isegi esmalt kunst, vaid üks osa sellest kõikhõlmavast protsessist, mida meil on viisiks nimetada "elu".
Kunst, sealhulgas teatrikunst hoiab oma kaasajaga dialoogi, luues ühiskonna mõtteaktiivsust ning koputades südametunnistusele, teinekord vajaduse korral ka valusalt. Kollektiivse ja sotsiaalse kunstina on teatril selleks iseäranis mõjusad väljundid. Teater võimaldab luua tähendusloomet maailmast, kus elame ja toimime ning teeb seda kogu oma väljendusvahendite avaruses. Žanrist ja vormist hoolimata.
Filmirežissööri Wes Andersoni puhul ei tea kunagi, mida temalt oodata. Sel korral on ta võtnud teemaks koerad, ja mitte lihtsalt koerad, vaid rääkivad koerad Jaapani prügisaarel. Näitleja ja režissöör Rain Tolk rääkis, et "Koerte saar" on lastele peaaegu et kohustuslik, kes õpetab neid mõistma, et maailm ei jagune ainult headeks ja halbadeks inimesteks, vaid varjundeid on rohkem.
{{commentsTotal}}
