BFM-i videolugu. Esa Naukkarinen: ma harjusin, et isa kuju oligi kaameraga
Soome režissööri Lasse Naukkarineni loomingust oli festivalil esindatud lausa kolm filmi. Kahes neist – "Kunstniku elu" (1999) ja "Koolipoisi elu" (2002), jälgib ta oma poja Esa tegemisi. Intervjuus räägivad isa ja poeg filmide saamisloost ja nende mõjust.
"Kui isa hakkas filmima, olin ma nii väike, et ei teadnud eriti midagi, mis toimub," selgitas Elsa ja tõdes, et ta harjus õige pea sellega, et isa kuju on kaameraga. "Selle tõttu ilmselt isa pääses nii lähedale, et ma ei teadnud kaamera olemasolust," ütles ta ja lisas, et "Kunstniku elu" filmimine kestis kolmandast kuni seitsmenda eluaastani ning sellele järgnes veel "Koolilapse elu". "See oli pikk aega, isa kaameraga."
Lasse Naukkarinen tõi välja, et esimest korda filmis ta Esat siis, kui ta oli kaheaastane ja leidis kaks topsi, mis sobisid mõlema kannika alla. "Ta istus seal ja see oli minu meelest nii tore, tema arvates moodustasid need kaks jäätisetopsi tooli," selgitas ta ja lisas, et seda ta filmis esimeseks, aga see oli tehniliselt halb ja ei läinud filmi. "Sellised väiksed vaatlused, kui ta tegi midagi minu arust toredat, siis ma panin alati kaamera käima."
Toimetaja: Kaspar Viilup