"See ei ole prügikonteiner, see on taaskasutuskonteiner ja need on need raamatud, mida meie lugejad rohkem ei vaja," kommenteeris Kristina Pai. "Mahakandmine on täiesti normaalne protsess. Nagu tulevad peale uued raamatud, samamoodi lähevad katkised, soditud, määrdunud või sisult aegunud mahakandmisele."

Näitena teose aegumisest tõi Pai nõukogudeaegsed sundeksemparid ja raamatud, mida ülikooli õppejõud on ise palunud käibelt ära võtta. "Kõige lihtsamad näited on meditsiinist," märkis Pai. "Kui raamatu sisu ohustab tervist, seal on kirjas aegunud ravimid ja ravimeetodid, siis seda ei saa enam kasutada."

Küsimusele, kas ei võiks raamatuid pigem tasuta ära anda, kui saata makulatuuri, vastas Kristina Pai: "Oleme katsetanud kõiki variante, oleme pakkunud teistele raamatukogudele, oleme teinud raamatumüüke ja neid ka tasuta jaganud. Taaskasutus on viimane variant." Pai nentis, et raamatuid nii ostetakse kui võetakse tasuta järjest vähem.

Professor Lotmani ja avalikkuse pahameelele viidates ütles Pai, et jumal tänatud, et see nii on, muidu oleks asi halvasti. "Aga paraku raamatukogu ilma kogudest maha kandmata ei saa kogudega toimetada. Ruumi meil kindlasti liiga palju ei ole."

Kristina Pai sõnul on säilitamise printsiibid väga lihtsad: teadus- ja kultuurilooline väärtus ning trükised, mis on seotud Eestiga. "Neid me hoiame erilise hoolega," rõhutas Pai.