Aljona Suržikova: milleks meile väike muuseum?

Mõtte edasikandjana rajavad paljud väikesed muuseumid nähtamatut teed kultuurile, identiteedile ja iseolemisele – väärtustele, mida on võimatu lahtritesse suruda või Exceliga mõõta, kirjutab Aljona Suržikova Sirbis.
19. mail kogunes Käru muuseumi üle kümne eripalgelise muuseumi eestvedaja. Konverentsile "Milleks meile väike muuseum?" ei tulnud ametnikud aruandeid esitama, siin olid inimesed, kelle elutöö ja süda tuksub iga päev koos oma majaga. Igaühel oli kaasas oma lugu, oma valu ja oma helgus. Mida siis tähendab väike muuseum ja miks on meil seda vaja?
Paiga vaim ja mõttekatse Vargamäelt. Kui lavale astus Vargamäel asuva A. H. Tammsaare muuseumi esindus, oli kohe selge, et tegu on kirjandusmuuseumiga. Juhataja Reelika Räim kandis ette poeetilise teksti ja palus meil silme ette manada loo, mis võtab kokku väikemuuseumide olemuse:
"Kirjanik Anton Hansen Tammsaare on ise öelnud, et "Tõe ja õiguse" kirjutamiseks sai ta ainest isatalust, Tammsaare-Põhja talust, ümbritsevatest paikadest ja sealsetest inimestest. Vargamäest on eestlasele saanud koht, kus ta tunneb ennast ära – olgu see jonn, visadus, armastus või andestamine. Lisaks inimestevahelistele suhetele on Tammsaare andnud "Tões ja õiguses" erilise rolli maastikule. Maa ei ole pelgalt taust, see on aktiivne osaline, mis kujundab inimest ja paneb teda proovile.
Siinkohal võib teha ühe lihtsa mõttekatse, mis on meilgi aruteludest läbi käinud: mis juhtuks, kui viiksime Vargamäe muuseumi hooned üle Tallinna Eesti Vabaõhumuuseumisse? Kõik praktilised näitajad ju paraneksid: külastajate arv kasvaks, ligipääs muutuks mugavamaks, halduskoormus kahaneks. Kuid samas tajume intuitiivselt, et midagi kaoks pöördumatult – midagi sellist, mida ei ole võimalik mõõta ega tabelisse kirja panna. Vargamäele tullakse kogema midagi palju tähenduslikumat. Me ei saa panna tõde ja õigust klaasvitriini, aga me saame siduda konkreetse paiga tekstiga ning luua silla reaalse maapinna ja kirjandusliku omaruumi vahel."
Selle mõtte edasikandjana rajavad paljud väikesed muuseumid nähtamatut teed kultuurile, identiteedile ja iseolemisele – väärtustele, mida on võimatu lahtritesse suruda või Exceliga mõõta.
Mis teeb muuseumist "väikese"? Mõõdupuud ja töötajate koormus. Eesti Muuseumiühingu tegevjuht Anu Viltrop tõi oma ettekandes "Milline muuseum on väike?" välja rea küsimusi, mida muuseumitöötajad ise peavad määravaks: kas loeb töötajate arv, kogude maht, eelarve ja käive, pinna suurus või hoopis omandivorm? Ääremaal tegutseval muuseumil on märksa keerulisem jõuda külastajateni ja leida oma tegevuseks tuge, samal ajal kui eraalgatusel sündinud missioonimuuseume vaadatakse riigiasutustega võrreldes sageli teise pilguga.
Kõige tabavamaks ja praktilisemaks mõõdupuuks osutub siiski inimfaktor ja ametikohtade spetsialiseeritus. Muuseumiühingu palga- ja tööõnneuuringust nähtub, et enam kui pooltel vastajatest on kanda mitu rolli ning piirid ametite vahel on hägused – statistika lubab oletada, et selliseid häguseid piire leidub nii suurtes kui ka väikestes muuseumides. Väikeses kohas ilmneb rollide kontsentreeritus aga hoopis teravamalt: sama inimene võib olla ühtaegu juht, kuraator, fondihoidja, pedagoog, turundaja, kütja ja administraator.
See toob reljeefselt esile väikese muuseumi olemusliku paradoksi: asutuse äärmusliku haavatavuse, mis põimub kadestusväärse paindlikkusega. Kui üksainus inimene täidab korraga mitut funktsiooni, ripub kogu institutsiooni püsimajäämine otseselt tema isikliku entusiasmi ja tervise küljes. Pidev nappide vahenditega toimetulek ja ressursikriis seavad eestvedajate jaksule ränga piiri – piirkondlikult oluliste kogukonnakeskuste püsimine ei tohiks sõltuda vaid ühe inimese vastupidavusest ja läbipõlemisohust. Seetõttu uurib Eesti Muuseumiühing võimalust luua asendusmuuseumitöötaja teenus, mis pakuks spetsialistide ja vabakutseliste toel väikemuuseumide vedajatele hädavajalikku lisaabi, puhkusevõimalust või aega enesetäiendamiseks.
Elav pärand: käega katsutav ajalugu. Kuigi käed-külge-kogemust ja kaasavaid lahendusi pakutakse praegu paljudes muuseumides, on kogukonnamuuseumis see kogemus sageli sootuks vahetum kui suurte asutuste tegevustes. Kogukonnamuuseum loob oma rustikaalsuses hoopis ausama ja ehedama konteksti. Krista Vessmann Seljametsa muuseumist tõi esile oma maja argipäeva: esemetega tegutsetakse päriselt. Kui ekspositsioonis on hark või vikat, võetaksegi see kätte ja minnakse õue tööd tegema. Raiutakse puid, hööveldatakse ja saetakse kahemehesaega. Pärand on siin kehaline kogemus.
Sama teadlikult hoitakse distantsi kaasaegse muuseumimaastiku vallutanud digitaliseerimistuhinaga. Asi pole üksnes ruumi- või rahanappuses, vaid põhimõttelises soovis hoida au sees ehedat mateeriat ja inimlikku mõõdet. Piiratud ruutmeetritel ei püütagi matkida suuri institutsioone, vaid hoitakse seda, mis teeb väikese koha kordumatuks: võimalust kogeda ajalugu vahetult omaenda kätega. Mõnuste küla Ristimäe talumuuseumi hing Merle Beljäev näitlikustas, milline tohutu jõud peitub kohalikus kogukonnas – talgute korras on rajatud terviseradasid ja taastatud hooneid viisil, mida ei saa osta ühegi eelarvereaga. Krista Vessmann sõnastas Seljametsa suurima ja lihtsaima rõõmu: teadmise, et uksed on iga päev lahti ja muuseum toimetab elujõuliselt edasi.
Nähtavuse paradoks ja uued väljakutsed. Omaette murekohaks on väikeste muuseumide nähtamatus. Kui igapäevane energia kulub majapidamise elushoidmisele, ekspositsiooni korrastamisele ja jooksvate majasiseste murede lahendamisele, ei jää enam mahti turunduseks ega pidevaks n-ö pildilolemiseks. Kui töötaja ei ole kirglik ühismeedia kasutaja, jääb väärtuslik teave sageli oma seinte vahele ja laiemale avalikkusele kättesaamatuks. Info lihtsalt ei levi, sest kellelgi ei ole aega seda professionaalselt levitada.
Samal ajal peitub väikese organisatsiooni kitsikuses ka selle suurim vabadus: erakordne paindlikkus. Erinevalt suurtest riiklikest asutustest, kus ideed peavad läbima pikki kooskõlastusringe, saab siin võtta suuri otsuseid vastu viie minutiga. Reelika Räim tõstatas kõigi kogukonnamuuseumide keskse küsimuse: mida ja kuidas saaksime teha üheskoos, et meid märkaks rohkem inimesi, ja kuidas üksteist toetades üheskoos nähtavaks saada?
Kuulates Käru konverentsil eriilmelisi lugusid piimandusmuuseumi katsumustest kuni Seljametsa ja Vargamäe elava vaimuni, sai selgeks üks tähtis tõdemus: väike muuseum ei ole pelgalt suurema institutsiooni poolik või vähem arenenud koopia. See on kultuuriline rohujuuretasand, mis hoiab elus meie identiteedi kõige hapramaid ja samas ehedamaid niite.
Me elame maailmas, kus efektiivsuse, Exceli tabelite ja digitaalsete lahendustega püüatakse mõõta kõike, mis on kasulik. Missioonitundega eramuuseum või kogukonnamuuseum ei sünni aga äriplaanist, see sünnib armastusest oma maa, kodu ja esivanemate loo vastu. Kui laseme väikestel muuseumidel hääbuda pelgalt seetõttu, et nende eelarved on kitsad ja üks inimene teeb seal viit eri tööd, kaotame midagi asendamatut – me kaotame paiga vaimu, mida ükski virtuaallahendus ei suuda asendada. Väike muuseum on meie ühine südametunnistus, mis tuletab meelde, kes me oleme ja kust me tuleme.
Toimetaja: Neit-Eerik Nestor
Allikas: Sirp





















