Arvustus. Kulgedes ühe koha suunas

Uus lavastus
Tartu Uue Teatri "Kuhu ma lähen, kui pole enam kuhugi minna"
Autor ja lavastaja: Kirill Havanski
Konsultant: Andreas Aadel
Kunstnik: Riin Maide
Videokunstnik: Péter Kollányi
Helikunstnik Dominik Hisslinger
Valguskunstnik Oskar Harding.
Laval Grete Jürgenson, Ilo-Ann Saarepera, Juhan Soon, Elise Metsanurk ja Germo Toonikus
Esietendus 23. oktoobril Tartu Uue Teatri suures saalis.
Arvustus ilmus Sirbis.
Eskapism on olemuselt abstraktne nähtus: põgenemine elu tõelisuse eest kujutlusmaailma.Sellel ei ole ruumi, trajektoori ega konkreetset vormi. Ent vaatamata sellele on (lääne) kultuuriruumis levinud kümneid kujundeid, mille kaudu eskapismist kõnelda. Tegemist on aegadeülese teemaga, mis kimbutab inimesi isegi ühiskonna parematel päevadel. Seega, materjali, millele tugineda, on palju.
Kirill Havanski uuslavastus "Kuhu ma lähen, kui pole enam kuhugi minna" on justkui mosaiik, mis koondab üldtuntud kujundid ja ühendab need omavahel narratiivse loo abil. Eskapismile luuakse konkreetsem vorm: abstraktsest nähtusest konstrueeritakse ruum (või täpsemalt ruumide jada), milles peavad viis inimest (etendajad Grete Jürgenson, Elise Metsanurk, Ilo-Ann Saarepera, Juhan Soon ja Germo Toonikus) orienteeruma. Eesmärk on leida "üks koht" ehk koht, mis on eskapismi lõpp-punkt. Lavastuse kontekstis on sihtpunktiks ruum, mis asub tunneli lõpus, kuid sinna pääsemiseks on esmalt vaja leida üles tunneli algus.
Autor-lavastaja valdab eskapismi kujundikeelt hästi ning mitmed eeskujud ja inspiratsiooniallikad on loetletud lavastuse kavalehel. Üks nendest on mõistagi Andrei Tarkovski, kelle "Stalkeri" tunneli- ja ruumimetafoorika najal on üles ehitatud lavastuse kogu narratiivne külg. Kuid kavalehelt puudub ühe teise kultusrežissööri nimi, kelle kohalolu on – tundub, et mitte tahtlikult –küllaltki suur. Selleks on David Lynch. Kindlasti aitab lynchilikele konnotatsioonidele kaasa kunstniku Riin Maide kujundatud lava: liminaalne ruum, mis on ääristatud kroogitud kardinatega, ning punane põrand. Ent sarnasus ei piirdu sellega: võitlus iseendaga (või siis iseenda teisikuga), poosid, karjed ja strobotuled ning vahepealsed kummalised tantsuliigutused viitavad kõik justkui Lynchile. Et aga kavalehel pole tema nime kirjas, tekib küsimus, kas Lynchi looming on nii tugevalt nüüdisaegse kultuuri pärisosa, et neid viiteid tehes ei pane autor enam otseselt tähele algallikat? Või ehk on asi selles, et olen ise viimasel ajal liiga palju Lynchi filme vaadanud.
Rännak eskapismi tuumani ehk "ühe kohani" saab alguse ekraanilt: publikule kuvatakse videokunstnik Péter Kollányi loodud lühifilmi eskapismi algetest. Viis inimest otsivad sissepääsu tunnelisse, et alustada teekonda ruumini. Tugevat visuaali saadab poeetiline tekst ning suurele ekraanile projitseeritud video on immersiivne ja tuttav. Kujundikeel on ühtaegu universaalne ja isiklik, mis omakorda tekitab äratundmisrõõmu ja pakub lohutust. Vajadus põgeneda ei lähene kunagi kulgevalt, vaid tabab ootamatult, kuni äkitselt leiad end olukorrast, kus pluusikrae pitsitab kõri, õhku on vähe ja kõike on korraga liiga palju: infot, inimesi, arvamusi. Müra. Etenduse alguses kuvatud video suutis nii sisu kui ka vormiga tõetruult visualiseerida eskapismimõtete nüansseeritust, nende kiirust, hektilisust ja ka painavust.
Aga siis saab film läbi, ekraanina kasutusel olev kardin kukub põrandale ning tegevus toimub nüüd vahetult publiku ees. Viis inimest kõnelevad isiklikust ruumist tunneli lõpus, kuhu on üritatud jõuda, kuid seni tulemuseta. Nüüd leitakse üles tunneli algus ning retk selle lõppu saab alata. Mööda tunnelit ruumi, "ühe koha" poole liikumine pole aga sirge tee: lõpp-punkti jõudmiseks tuleb näha vaeva, saada jagu iseendast. Kui lõpuks sihtpunkt juba terendab, siis aga taganetakse sellest. Tekib justkui hirm selle ees, mis võib ees oodata. Hirm õnne, õndsa rahu ees.
Mõistetavalt muutub meediumivahetusega pöördeliselt ka etenduse tempo. Eelnevalt videos tabatud paeluv rütm asendub pärast kardina kukkumist aeglase kulgemisega. Teema pole aga muutunud: ikka eskapism, ikka rännak tunnelisse ja ruumi. Seetõttu mõjub peaaegu kõik laval toimuv ühtse seoseta tegevuste jadana, mis ei suuda jäädvustada enam nii hästi eskapismi essentsi. Soov põgeneda võib küll vaikselt teadvusse hiilida, kuid kord selle kohalolu tähele pannes ei võimalda see tunne enam paljustki muust mõelda.
Etenduse alguses näidatud lühifilm suutis seda olemust perfektselt tabada, kuid laval toimuv väljendas pigem argielulist tüdimust, kohaotsinguid ja üksildust, aga mitte seda toorest, ahastust tekitavat, nahast välja pugemist soosivat eskapismi. Iseenesest kuuluvad need tunded eskapismiihaluse juurde, kuid nende kohalolu oli hapram ja distantseeritum. Laval loodud kujundid, millega lugu edasi kanti, olid lihtsasti tõlgendatavad, kuid nende kulgev, väljavenitatud loomus pärssis selle kõige mõjuvust. Kujundikillud on paigutatud hõredalt ja tervikpildi hoomamiseks tuleb vaatajal vaeva näha. Havanski uuslavastus ei tegele praeguse ajavaimu põhjustajatega, vaid on võtnud fookusse äreva ajastu ühe tagajärje, sümptomi, milleks on eskapism.
Toimetaja: Neit-Eerik Nestor
Allikas: Sirp





















