Arvustus. Rohuks surma vastu

Uus raamat
Jim Ashilevi
"Inimese kostüüm"
Toimetanud Maia Tammjärv
Kujundanud Maris Kaskmann
Loomingu Raamatukogu, 22–24/2026
133 lk

Üks lilleke – otsin, sest mure nii suur,
Ei surmale kasvanud rohtu.
Ja siiski nii sügaval tundub veel juur –
Kui polekski ühtegi ohtu.
Ernst Enno
Veetsin Jim Ashilevi "Inimese kostüümi" seltsis päris mitu suvelõpupäevakest. Hea on, kui sul on üks raamat, mis on pooleli ja mille juurde tahad tagasi pöörduda. Eriline boonus, kui see on kirjutatud su omas keeles. Liiga palju neid ju pole. Niisuguseid, mida kohe loekski. Omas keeles kirjutatud raamatu vastu oled ühtepidi andestavam, teistpidi nõudlikum. Kui ikka närvidele käib, siis kinni! Ja kohe vihaga. Võtad nagu isiklikumalt. Ja kui on hea, "sünnib lugeda", siis oled tänulik. Asi pole muidugi ainult keeles, vaid selles maailmas, selles su lähikosmoses, millest need omas keeles kirjutatud raamatud räägivad. Kõige huvitavam on alati ju tuttav, lähedane. Sest sealt avastad aina täiesti tundmatuid tahke, mille olemasolugi sa ei kahtlustanud.
Järelejäämise süü
Näiteks ma ei olnud iial päriselt mõtisklenud selle üle, kuidas on elada siin selles mu lähikosmoses, Eestis, kui oled natuke tumedama nahaga, ühesõnaga, kohe näha, et "võõras". Ja midagi sa sinna parata ju ka ei saa! Kanna aga oma kostüümi… Ei mingit varianti teda õlgadelt heita ja teisena, maskeerituna edasi astuda.
Praegu alles, neid sõnu kirjutades, taipasin Ashilevi raamatu pealkirja sügavamat, õieti vist tegelikku tähendust. Sest tegelik tähendus pole iial see, mida autor on silmas pidanud. Kirjandus sünnib ikka vastu autori tahtmist või vähemalt sellest hoolimata.
Inimese kostüümist räägib "Inimese kostüümi" autor nimelt ja eelkõige seoses oma varalahkunud sõbra Margus Karuga, kes olevat tihti justkui imestunud olnud, et ta on inimene, et tuleb olla inimene, tuleb kanda seda veidrat inimese-kostüümi. Võimalik, et Margus tundiski nii, surnud ju vaikivad, neilt küsida ei saa. Kuid kindel on see, et nii tundis just Jim Ashilevi, vaadates oma sõbra kimbatust – ja mõeldes endale. Eks kangelased ole kirjanikule ikka pigem peeglid kui aknad. Või minugi poolest võivad nad olla mõlemat, nii nagu päris aknad eluski. Kui on pime, muutuvad peegliteks.
Tegelik tähendus pole iial see, mida autor on silmas pidanud. Kirjandus sünnib ikka vastu autori tahtmist või vähemalt sellest hoolimata.
Ashilevi alustab oma "Inimese kostüümi" kui raamatut enesetapust, lausa niisugust, mis võiks ehk mõne enesetapu ära hoida. Ära hoida selle suure õnnetuse. Sest tema parim sõber Margus Karu võttis endalt elu. Muuseas, kõik need väljendid on kuidagi valelikud: "võttis endalt elu", "läks vabasurma", "lahkus elust omal tahtel", isegi see kõige jõhkramalt otsene, "tappis enda ära". Nad räägivad tahtest, vabadusest, otsusest. Tegelikult me ju ei tea, mis juhtus. Kui see õnnetus kord on juhtunud. Sest enamasti jääb ta siiski juhtumata. Inimene on küll "seda" tegemas, plaanitseb (teinekord terve elu!), enda arvates teebki viimaks teoks, aga seda siiski ei juhtu. Ei juhtu seda suurt õnnetust, sest just nimelt suur õnnetus on see, mida kogevad teised, need, kes järele jäävad, kes selle teadmise ja selle süüga peavad edasi elama.
Ma tean, et enesetapu vastu ei aita ratsionaalsed argumendid, sest lõpuks on tegemist irratsionaalse teoga, kuid kõige tugevam ratsionaalne argument oleks just see: süütunne, mille sa teistele jätad, ilma et nad tegelikult milleski süüdi oleksid. Seda enam, et süü pöördub teadagi varem või hiljem süüdistamiseks, nimelt selle süüdistamiseks, kelle ees ennast süüdi tuntakse. "Lollakas! Mis sul viga oli, elu oli hea, sa olid ilus, lõbus, armastatud, edukas… Isekas niisugune!"
Need motiivid, kuigi mitte üldse süüdistavas võtmes, korduvad ka Jim Ashilevi meenutustes oma parimast sõbrast. Kuidas ta oli alati seltskonna hing, ettevõtlik, energiline, armastatud, edukas. Kõige nõrgem punkt siin on muidugi edu. Kes kunstimaailmaga lähedalt kokku puutunud, teab hästi, kui mürgitatud kingitus on edu. Kuulsus. Eriti kunsti vallas. Eriti veel kirjanduses ja eriti-eriti veel eesti kirjanduses. Eks ta üks fatamorgaana ole. Korraks tarvitatakse sind oma unistuste peeglina, siis krahmatakse juba uue järele. Kui oled noor, oled eriti kaitsetu. Margus Karu esimene romaan "Nullpunkt" (2010) oli teatavasti eriti edukas, tehti film ja puha. Niisiis oli tegemist eriti toksilise juhtumiga.
Valed vastused. Kindlasti valed
Kuigi, ega me ei tea. Miks. Ikka küsitakse: "Miks?!" Eriti kui "vabasurma" läinu on olnud just nimelt noor, edukas, lootustandev jne. Ja alati leitakse tarku vastuseid. Nii ühiskondlikke kui psühhoanalüütilisi. Vahel on see vastuste otsimine varjatult süüdlase otsimine (niisiis süü endalt maha pesemine). Ja kõik need vastused, mis välja pakkuda võidakse, on valed. Kindlasti valed. Ma ei usu, et seal kunagi on seda ühte põhjust. Või kui, siis need kaks: rahavõlad ja petetud armastus. Kuigi ka need on pigem ikkagi ajendid, mitte põhjused. Aga neile võib vähemalt näpu peale panna.
Süü pöördub teadagi varem või hiljem süüdistamiseks, nimelt selle süüdistamiseks, kelle ees ennast süüdi tuntakse.
Jim õnneks põhjuste otsimisega ka väga ei tegele. Mõnel määral küll diagnoosimisega. Enesetapp kui välja ravimata depressiooni või mõne muu vaimse häire tagajärg. Võimalik. Aga lõpuks ikkagi – me ei tea ega saa kunagi teada. Sest nad ei räägi. Enam. Ja ega meie neist, tuleb ikka tagantjärele välja, nii palju ei teagi, kui meile kogu aeg tundus. Parim sõber… Mida see õieti tähendab? Raamatut lugedes tuleb tasapisi välja, et autoril oli ja on veel mõni parim sõber. Ma ei tahagi öelda, et inimesel ei või olla mitut parimat sõpra, ikka võib. Ainult et mida see "parim" siis tähendab? Eks sellepärast vist kuulegi nii tihti väärvormi "kõige parim". "Parimast" jääb nagu väheks!
Elu võtab üle
Kuid olgu pealegi parim. Pealegi, kuigi meil polegi surnutele midagi anda, kuigi nad ei vajagi meilt enam midagi, on siiski miski, millest meil on kerge uskuda, et see "oleks neile meeldinud": head mälestused. Raamatu esimeses pooles, kus sõbra surm on veel akuutne, äsja olnud trauma, jutustabki Jim mõned lood, maalib mõned pildid kadunud sõbrast. Ja see ongi ilus. Ja kindlasti ka hea. Sest surnud, paraku, ununevad kohutava kiirusega. Kuigi samas ka ei unune. Nad elavad meis edasi, elavamad teinekord kui elavad, kellest elu meid lahku on viinud. Surm viib küll lahku, aga jätab ka igaveseks kokku. Kuid see on ikkagi ebavõrdne kooselu. Meie elame edasi, meie elus juhtuvad uued asjad, aga nemad on ikka surnud. (Justkui oleks surnud olemine ka mingi tegevus.) Tegelikult ei ole neist kuigi palju rääkida, surnud on kõhnuke kõneaine, kuigi jutustama hakates tundub, nagu oleks pajatada nii paljust. Kõik need mälestused! Aga tegelikult on seal vaid üksikud pildid, mis vastavalt perspektiivi seadustele aina kahanevad, muutudes sealjuures veelgi ilusamaks. Ja kõik. Elu võtab üle. Ka kõige suurema leina. Raamatut lugedes on tunda, et selle kirjutamine toimus seitsme aasta jooksul. Paratamatult läheb siis see, miks teda üldse alustati, lõpupoole juba meelest ära. Uued asjad tulevad peale. Aga surnud seda uut enam ei paku. Nad lihtsalt on seal oma vaikses riigis, kus miski enam ei muutu, midagi enam ei juhtu.
Siin aga, autori elus, juhtub nii palju, et sellest ei jõua kirjutadagi! Kolimine Inglismaale, videomängu "Disco Elysium" tegemine, koroona… Nojah. Kui koroonapandeemia kestis, siis tundus paljudele, et sellest tuleb suuremat sorti kirjanduse ja kunsti aine. Ei tulnud. Üldse ei tahagi sellest enam lugeda, ei taha teadagi! Piinlik on, kustutaks kohe maha, kui see oleks käsikiri, mitte raamat. Kuidas me, maskid ees, restoranis istusime, et need siis söögi ajaks muidugi eest ära võtta. Kõik see tundub lihtsalt natuke… rumal. Ja muidugi tulid "päris" asjad kohe peale, sõjad, sõdade ajajärk, kus me elame nüüd, millega kohaneme nüüd…
Sest ühes on surnutel siiski ka vedanud, seda ma mõtlen ikka vahel: nemad ei pea kõike seda totrust, jõledust, hirmu ja inetust nägema. Elasid oma elu veel heal ajal! Kuigi, paraku, nad ei teadnud ju siis, et see on just hea aeg. Nii et järelikult on ka praegu hea aeg. Me lihtsalt ei tea seda. Ja kuigi Jim Ashilevi "Inimese kostüümi" lõpp kaugeneb raketina oma alguse teemast ja suundub hoopis teistesse galaktikatesse – perekonnaellu, teise tütre sündi jne –, siis just selles kaugenemises ongi ta kõige rohkem seda, mida ta alguses olla tahab: elurohuks, rohuks surma vastu.
Toimetaja: Kaspar Viilup
Allikas: Müürileht





















