Ma olin seda raamatut oodanud. Et ma seda oodanud olin, taipasin õigupoolest alles siis, kui kuulsin, et see on ilmumas. Kohe tekkis küsimus: millal ma seda lugeda saan? Ja selle kõrval teine: kuidas on võimalik, et seda raamatut varem olemas ei olnud? Jim Ashilevi eelmise autobiograafilise teose "Armastuskirju teatrile" ilmumisest on möödas juba kümme aastat, mullu ilmus luulekogu "Suutud". Ma sain aru, et olen igatsenud Jimi häält, tema soojust ja vahetust, eneseirooniat ja idealismi, tundlikkust ja musta huumorit. Ta on neid autoreid, keda lugedes tunnen kõhklemata, et ta kirjutab sellestsamast maailmast, kus minagi elan, ning kuigi see maailm on mulle tuttav, on tema vaade sellele alati värske ja huvitav. Ma vajan ta vaadet, et sellest maailmast paremini aru saada … Ei, see on liiga suurelt öeldud, täpsem oleks: ma vajan ta vaadet, et paremini aru saada, kuidas mina end selles maailmas tunnen. Miks ma olen siis pidanud Ashilevi uut raamatut kümme aastat ootama – ootama nii kaua, et jõudsin vahepeal peaaegu unustada, et ma seda ootan?

*

Kaanetekstis on öeldud: "Selle raamatu lähtepunktiks on surm: kirjaniku lähedase sõbra Margus Karu allajäämine pikaaegsele depressioonile." Ilmselt on lähedase inimese enesetapp üldse üks keerulisemaid asju, millest kirjutada … jah, ilmselt ka keerulisemaid asju, mida kogeda. Kuidas kirjutada ilma klišeedesse langemata, traumat põlistamata ja suitsiidi romantiseerimata? On see üldse võimalik? "Valul ei ole keelt," ütles mulle hiljuti üks inimene, kes on samuti oma lähedase suitsiidile kaotanud.

*

"Margus Karu ei olnud kirjanik, ta oli põlvkonna hääl," kirjutas Ashilevi 2017. aasta juunis järelhüüdes oma sõbrale.¹ Teos, mis tõukub Karu elujanust ja -valust, pole ka lihtsalt ühe inimese või ühe sõprussuhte lugu, selle sees on ühe sõpruskonna, aga võib-olla ka ühe põlvkonna lugu, tulvil ajamärke, paroole, meeme, viiteid laulusõnadele, filmidele ja sarjadele, mis nullindate alguses täiskasvanuks saanuid mõjutanud. Niisiis Eesti Y-generatsiooni lugu. Kas suureks saamise lugu? Valus on nii mõelda, aga võib-olla polegi see vale: alati jääb keegi nooreks, kui teised saavad vanemaks, ning nende vanemaks saamine ongi nähtav selle paistel, et keegi jäi nooreks. Lahkumine murrab ju midagi kõigis, kes lahkujat tundsid – võib-olla isegi kõigis, kes teda teadsid. Ei lahku vaid lahkuja, ka mahajääjaist lahkub midagi. "See inimene, kes sa ainult temaga koos olid – see sinu lemmiksina –, on läinud ja ei tule enam kunagi tagasi. Jah, surijat leinates leiname ju tegelikult ka seda inimest, kes me ise olime. Ainult temaga ja mitte kellegi teisega. Need inimesed on läinud" (lk 34-35). Need inimesed ei saanud vanemaks. See tähendab: said, aga juba teiste inimestena. Ashilevi raamat sellest ongi: kuidas iga lahkumine teeb meid teisteks inimesteks ja kuidas midagi ikka muutumatuks jääb.

*

"Inimese kostüüm" on kirja pandud aastatel 2019–2025. Pikkade pausidega muidugi, see pole ju mingi tellis. Põhiosa pärineb 2019.–2021. aastast, pakkudes tagasivaadet seitsme aasta tagusesse aega, kui eluvalu ja depressiooni foonil polnud lakkamatut sõjaärevust, kui isiklikke traumasid ei varjutanud veel nii tajutavalt globaalse vägivallasilmuse koomaletõmbumise tunne. Aga ka nende hilisemate sündmuste jäljed on tekstis markeeritud.

Aeg liigub teoses ebakorrapäraselt – märkmed paistavad olevat küll reastatud vastavalt kirjutamisajale, kuid nende sees hüppavad pildid ja seosed vabalt ringi. Marguse ja Jimi sõpruse algusest võib kohe sattuda Marguse surmale järgnenud sündmustesse; autor tegeleb vaheldumisi olevikuhetkede jäädvustamise ning mitme pikaajalise läheduse arengu kirjeldamisega, kuid lineaarsesse ritta võib lõikuda mõni terav mälupilt palju varasemast või hilisemast ajast. Fragmentaarsusega ei kaasne aga lugejavaenulikkus, vastupidi, vahest klapib selline kiirelt silme eest läbi libisev mälukaadrite jada just kõige paremini tänase lugeja vastuvõtuharjumustega.

Mõni seik tuleb tuttav ette mõnest Ashilevi varasemast tekstist, mõnd tähenduslikku hetke kirjeldatakse nendegi kaante vahel korduvalt. Toimetaja lohakus? Ei, pigem trauma olemus: tulla ikka ja jälle tagasi, nõuda, et temast uuesti jutustataks, ta uuesti läbi mõeldaks, läbi mängitaks. Isegi kui tundub, et nüüd on see möödas, lõpetatud, unustatud, tuleb ta jälle tagasi, tuletab end meelde kõige ootamatumas seoses. Niikaua kuni päriselt vabaks saad. Kui saad? Kirjutamine on ilmselt üks viis liikuda vabaduse poole.

"Inimese kostüümi" oluliseks sidusaineks on isikupärane huumor: vahel lõikavalt terav, vahel lepitav ja vabastav, vahel suvaline ja jabur.       
Siim Lõvi / ERR / Scanpix
*

"Inimese kostüümiga" samal hilissuvel ilmus veel teinegi raamat, mille üheks teemaks on kirjaniku enesetapp. Küllap saate aru, mis teosest jutt, nii et ma ei nimeta siin selle pealkirja – ma ei taha osaleda selle raamatu ümber puhkenud arutelus, see teeb lihtsalt sügavalt kurvaks. Ometi tundub nende teoste enam-vähem paralleelne ilmumine tähenduslik, nagu seegi, et neid mõlemat loetakse ja neist räägitakse palju. Isiklikkus kõnetab – kui keegi avab teemasid, mis sageli maha vaikitakse, tõmbab see ligi. Muidugi ei saa neid raamatuid päris samadel alustel võrrelda, sest Ashilevi kirjutab põhiliselt iseendast, oma tunnetest ja mõtetest sõbra lahkumise järel; teise raamatu autori eesmärk on portreteerida teist inimest, lahkunud kirjanikku. Sellest hoolimata saab kõrvutada kirjutajate eluhoiakut, keelt suitsiidist rääkides, suhtumist inimesse, kelle valikutest kirjutatakse, ning selle inimese lähedastesse … Sel taustal tuleb eriti selgelt esile Ashilevi delikaatsus ja hool, ülearuste detailide vältimine, avameelsuse ning inimliku hoidmise sümbioos. Ashilevi järgib punktuaalselt enesetappudest kirjutamise head tava, olles samas veendunud, et rääkida tuleb: "[K]ui meil puudub vabadus sellest kõigest avalikult rääkida, siis me mitte ei kaitse nõrgemaid, vaid jätame nad veel rohkem oma "tabuteemaga" üksi" (lk 17). Ma loodan, ma tahan väga loota, et Ashilevi raamatu tonaalsus märgib suhtumist, mille poole me ühiskond tundlikest teemadest rääkides teel on.

*

Sõbra lein on küll "Inimese kostüümi" kese ja käiviti, kuid sugugi mitte ainus teema. Üks lein riimub eelmiste ja järgmistega, surma ümber moodustub lai ja keeruline seostevõrgustik. Poole raamatu pealt toimub isegi veidi ootamatu pööre: peatükk "Isa" toob sisse esmapilgul uue teema, kirjutaja hapra suhte oma päritoluga, põlvnemisega. Muidugi on seegi eelnevaga seotud, kuidas teisiti – on elus üldse mõnd teemat, mis ei seostu surmaga? Või mõnd teemat, mis ei seostu isaga? Ashilevi põimib neid kihte ühtaegu rahulikult ja halastamatult, oluliseks sidusaineks isikupärane huumor: vahel lõikavalt terav, vahel lepitav ja vabastav, vahel suvaline ja jabur. Nali ei vähenda valu, aga teeb olemise mitmekesisemaks.

*

Pean ütlema, et eelviimane peatükk "Fade to Black", kus pikalt kirjeldatud Jimi teekonda koroonavaktsiinini, haakub ülejäänud tervikuga üsna lõdvalt ja mõjub tüütavalt. Ma ei tea, millal suudab keegi koroonaaja kogemusest kirjutada nii, et see tõesti puudutaks ja haaraks, viiks poeetilise üldistuseni selle pööraselt veidra aja, mille kõik läbi elasime, aga mida keegi väga meenutada ei taha. Ashilevi on küll täitsa usutavalt jäädvustanud 2021. aasta kevade hirme, probleeme ja nalju … aga ikkagi tundub see pigem toreda blogipostitusena kui kujundimahuga tekstina. Miks tollased argikirjeldused täna ei köida? Äkki on asi selles, et tähendused on harilikult lõpus, selles, mis järgneb. Nii võib hinge kinni pidades lugeda kirjeldusi päevadest, tundidest ja minutitest, mis eelnesid suurtele võitudele või katastroofidele, kui asjaosalised ise veel ei teadnud, mis kohe juhtuma hakkab … Aga koroonakriis lõppes nii märkamatult, et selleaegsete argipäevade kirjeldustes (kui tegu pole just eesliinitöötajate argipäevaga) ei oska enam eriliselt pingestatud dramaatikat näha. Oli jah selline aeg, ja mis seal ikka, kehitad lugedes õlgu. Või – võib-olla pole me veel aru saanud, milles tegelikult seisneb see suur muutus, mille koroona sisse juhatas ja mille valgel too aeg võiks tähenduse saada?

*

Ashilevi lause on tummine, sageli tulvil värvikaid epiteete ja lisandeid, täpsustavaid osalauseid ja trikitavaid topelt­eitusi. Kohati näib, et lausesse on tahetud mahutada võimalikult palju ja võimalikult detailset infot, mõnes kohas tekib tunne, nagu oleks tegu hea tõlkega – eesti keele võimalusi kasutatakse osavalt, aga miskipärast ei mõju see päris spontaanselt. Laused nagu "Istun isaga grillkanarestoranis, mille siniste kahhelplaatidega seinte vahel ja külmade fluorestsentslampide all kajab raadio ja metalsete toolijalgade krigin" (lk 67) ei sütita eredaid kujutluspilte, pigem koormavad oma ohtrate detailidega tähelepanu. Sellised kirjeldused sobiks kindlasti filmistsenaariumisse, küllap moodustaks kõik need kirevad elemendid mõjusa visuaalse terviku. Aga lugedes tundub, et minu kujutlusvõimele ei jää siin enam ruumi ja liigrammusast lausest hajub lausumise mõnu. See tunne pole küll valdav, kõrval on ka väga ägedaid meelelisi kujundileide, näiteks: "Häbi aeglane põletav keeris kumas läbi naha nagu laava ja ajas näpuotsad sügelema" (lk 94).

Ashilevi ei pelga sirgjoonelisust ega paatostki. Vähe on kirjanikke, kes julgevad kasutada fraase nagu "nii palju eluilu ja kosmilist olemise suurust" (lk 42). Tunnistan, et mulle mõjus mõni selline väljendus esialgu harjumuspäratu, ülepingutatuna, aga ma ei kahtle hetkekski selle siiruses. See on ühe sõpruskonna keel, nende viis rääkida põhilisest ja avaldada üksteisele poolehoidu. Kui see keel omaks võtta, pääseb neile inimestele sammukese lähemale. Olin lugedes kogu aeg kindel: ma tahan seda sammu teha.

*

Hämmastav ja samas stiilne, et pealkirjafraas ilmub tekstis vaid vilksamisi. Ühest intervjuust² selgub, et pealkirjaks pakkus selle Eia Uus, kui Ashilevi talle alles nimetu käsikirja lugeda saatis. Eia tähelepanu köitis see koht: "Enne Margusega kohtumist polnud ma kohanud kedagi, kes oleks korraga nii elust võõrdunud ja nii elus, justnagu meisterlik näitleja, kes on endale inimese kostüümi selga tõmmanud ja mängib oma elu viimast ja parimat etendust" (lk 41). Vaimustav kujund ja vaimustav idee see pealkirjaks tõsta. Nüüd ei saa sellest tekstikohast lugedes üle libiseda. "Inimese kostüüm" on me kollektiivsesse teadvusse vajutatud. Küllap loob ta seal veel uusi seoseid.

*

Teos on tulvil kaalukaid teemasid: lisaks leinale ja habrastele peresuhetele puudutatakse võõraviha, läbipõlemist, lapsevanemana kasvamist … Fragmentaarne ülesehitus ei lase ühegi teemaga väga kaugele minna, samas on nende tihe põimitus läbinisti tõepärane – sellistest laamadest elud ju koosnevadki, lisaks veel argipäev, millega tuleb kuidagi hakkama saada … Mulle mõjus kõige puudutavamana siiski mõtete ja tunnete pundar, millesse sõbra ootamatu lahkumine mahajääjad heidab. Jõudsin mõelda sellegi üle, miks Ashilevi sellest pikemalt ei kirjutanud, miks ta vastamata küsimusi ja keerulisi tundeid rohkem kirja ei pannud. Võib aimata, et päevi, kui see teema end taas meelde tuletas, oli nende aastate jooksul ju märksa enam. Miks ta nende päevade valusid ja vastuolusid meiega ei jaga?

Aga võib-olla ongi just selles mitte­jagamises vastus. Ta jagas täpselt nii palju, kui sai. Margus Karust kirjutades muutub tekst kõige katkendlikumaks, lõigud lähevad järjest lühemaks, tärnid, mis lõike üksteisest eraldavad, ilmuvad aina tihedamalt. Need tärnid tähistavad seda, mis sõnadesse ei mahu. Kui valul on keel, siis ehk pole see mitte sõnades, vaid katkestustes sõnade vahel.

Ashilevi raamat paneb neid katkestusi märkama. See on mega suur asi.

¹ Jim Ashilevi, Margus Karu (11. IX 1984 – 5. VI 2017). – Sirp 9. VI 2017.

² Kaspar Viilup, Jim Ashilevi: depressiooni põdeva inimese pilgu läbi paistab igasugune kergus täiesti võimatu. – ERRi kultuuriportaal 6. IX 2026. https://kultuur.err.ee/1610126128/jim-ashilevi-depressiooni-podeva-inimese-pilgu-labi-paistab-igasugune-kergus-taiesti-voimatu