Oma suure unistuse, saada Loomingu Raamatukogus avaldatud, on Jim Ashilevi täitnud. "Inimese kostüüm" on jõudnud juba oma kolmanda trükini. Mõned unistused on Ashilevil veel, kuid neid ta kõva hääle välja öelda ei malda.

"Ma ei osanud mitte midagi loota ega oodata peale selle, et äkki Loomingu Raamatukogu kolleegium, kunstinõukogu näeb selles käsikirjas midagi avaldamisväärset. Kui see rõõmus teade tuli, et midagi siin on, avaldame, siis sellega tõepoolest üks unistus täitus. Aga sealt edasi ma ei osanud mõelda, mitu eksemplari sellest tehakse või kas keegi üldse seda lugema hakkab. See ei olnud mingis mõttes ka tähtis, see ei olnud see, millepärast ma kirjutasin," rääkis kirjanik "Plekktrummis".

Kui oma eelmistes teostes on Ashilevi kasutanud poeetilisemat keelt ja vormi, siis "Inimese kostüüm" mõjub suisa lihtsalt ja dokumentaalselt. Ashilevi sõnul tuleb kirjutamisel arvestada, et poeesia jutu mõttele jalgu ei jääks.

"Seda lugu kirjutades pidin ma enda jaoks üles leidma uue jutustamisviisi ja sobiva võtme või registri, mida ma ei olnud varasemalt kasutanud, aga mida see lugu nõudis. Ma olen iga kord uut asja kirjutades tundnud, et mingis mõttes ma alustan nullist. Ma pean enda jaoks paika panema, millist keelekasutust ma siin rakendan, mis aitab mõttel selgelt välja tulla ja mis hakkab seda mõtet takistama, kas liigse ilukõne või poeetilisuse tõttu või mingitel muudel põhjustel. Lugu ise ütleb mulle, millist keelt ta vajab selleks, et olla selge," selgitas ta. 

Sõprus, mis avas uue maailma 

Raamatu keskseks tegelaseks oleva Margus Karuga tutvumine oli Ashilevi jaoks suur vabanemine ja avanemine. Kuni selle hetkeni tundis ta end nii põhi- kui ka keskkoolis küllaltki saamatu ja eriliste tulevikuväljavaadeteta. Tulevasel kirjanikul olid küll loomingulised huvid ja ambitsioonid, kuid need ei tundunud talle nagu asjad, millega üks täiskasvanud inimene tegeleda võiks. Muutus tuli aga ülikoolis.

"Minu kohtumine Margusega avas minus midagi, mis oli sinnamaani täiesti kinni olnud ja ma tahaks mõelda, et mina mõjusin talle samamoodi. Meid ühendas teatav absurdihuumor ja lootusetusest laetud optimism, elada tahtmine ja teatav hinnanguvaba teisel selline olla laskmine, nagu ta olla tahab," rääkis Ashilevi ja märkis, et raamat oli tema jaoks ka viis enda jaoks läbi mõelda, mis sõprus see selline oli, miks see tema jaoks oluline oli ja miks see tema elu muutis. 

Oma roll oli ka teistel Tallinna Ülikooli audiovisuaalse meedia erialal kohatud kaaslastel. "Neid kohtumisi ma jään väärtustama elu lõpuni. Sellesse inimgruppi sattumine oli üks parimaid asju, mis minuga juhtunud oli," sõna Ashilevi. 

"Kaklusklubi" ja maskuliinsuse kriis 

See, et Margus Karu kirjutas, polnud Ashilevile sugugi kohe selge. Kirjutamise teemadel tekkis klapp alguses hoopis kursakaaslase Sass Hennoga.

"Sassi kirjutamisstiilist kumas läbi Chuck Palahniuki kirjastiil või teatav elutunnetus. Sellest ühisest kirjanduse huvist kasvas välja sõprus," meenutas Ashilevi. Palahniuki "Kaklusklubi" on tema sõnul jäänud kirjanduslukku põhjusega.

"Näiteks sõna lumehelbeke – paljud ei pruugi teada, et see pärineb "Kaklusklubist". Hiljem võtsid selle sildi enda omaks mõned äärmuslikumad hääled, aga seda on Palahniuk hiljem ka tervitanud. Ta on öelnud, et see ongi ühe tugeva kultuurilise artefakti või kirjandusteose jõud ja väärtus, et ta suudab leida oma koha erinevates ajastutes ja erinevate leeride käes. Ta ei ole kellegi oma, ta on kõigi oma ja kõik võivad teha sellest, mis nad ise tahavad kameeleonmeemina läbi aegade ja kontekstide." 

"Kaklusklubi" tabas Ashilevi sõnul ära midagi sellist, mille tagajärgedega tegeletakse siiamaani – kesksemateks teemadeks on inimese hingeline tühjus hüperkapitalislikus ajastus ning küsimus maskuliinsusest.

"Ma arvan, et "Fight Club" nägi kuidagi seda identiteedikriisi ette, mis tänaseks on võtnud manosfääri probleemi kuju. Meil on nüüd trobikond mehi, kes ei leia selles ületundlikus ja liigselt arvestavas ühiskonnas oma kohta ja üritavad jõuda tagasi põhiväärtuste juurde; otsivad endale õpetajaid, kes Youtube'is, Tiktokis ja kus veel seletaksid neile, kuidas habet ajada, kuidas naisi kohelda, kuidas enda keha eest hoolitseda, kuidas olla mees. Seal on väga palju erinevaid toksilisi mülkaid, kuhu on võimalik ära vajuda," rääkis kirjanik. 

Teater ja kirjandus käsikäes 

Tallinna Ülikooli õpingute ajal kirjutas Ashilevi oma esimese näidendi "Nagu poisid vihma käes" ja edasine haridustee viis ta Viljandi kultuuriakadeemiasse lavastaja õppesse.

"Ma hakkasin juba filmi- ja telerežiid õppides tundma, et minu jaoks oli kõige põnevam osa sellest haridusteest see, mis puudutas just teatriosa. Hakkasin väga-väga igatsema tööd näitlejaga ja ka ise näitlemist. Tundus loomulik samm minna kogu täiega sinna maailma sisse," rääkis Ashilevi.

Ashilevi tõdes, et esialgu tundus teatrimaailm talle väga suletud ja valitud seltskonnale mõeldud keskkonnana ning enne Viljandit ei suutnud ta suurest aukartusest näitlejate vastu nendega korralikult tööd teha.

"Mul oli kogu aeg tunne, et mida mina ka tean ja kuidas mina saan talle öelda, kuidas näidelda või mitte näidelda. Viljandisse oli vaja minna, et sellest kuidagi üle saada ja hakata tegema seda tööd ennast, mitte tegelema kellegi aura ees kummardamisega," lausus ta.

Teater ja kirjandus on Ashilevi jaoks käinud käsikäes. "Ma vajan seda kirjaniku üksikut olemist seal kirjutamise koopas, kus keegi mind ei sega ja kus ma olen täiesti üksi. Ühtlasi ma vajan perioode, kus ma olen inimestega koos, kus me loome koos, kus me otsime seda klappi ja dialoogi ja ühist mõistmist. Ma arvan, et ma jäängi nende kahe maailma vahele pendeldama. Samas nad ei ole ka nii eraldi maailmad, sest lõpuks see on ikkagi lugude jutustamine." 

Ashilevi on olnud seotud ka erinevate kirjandusrühmituste tegevusega, näiteks Purpurmusta Oru ning ZA/UM-iga, millest kasvas lõpuks välja maailmakuulus mängustuudio.

"See kõik oli ikkagi lõpuks selline sõpruskondade omavaheline hobitegevus. Minu jaoks ei olnud seal kunagi mingisugust suurt revolutsioonilist löögirusikat, kuigi erinevaid skandaale ja kismasid ju siin ja seal ka tekkis. Ma ei ole osanud ennast kunagi paigutada keeristormi keskmesse või olla selleks algatajaks. Ma olen pigem olnud alati selline vaatleja, kes seisab kuskil nurgas ja ütleb sekka väga vähe," tunnistas kirjanik. 

Kirjandus annab loa rääkida sellest, millest varem vaikiti 

Enda jaoks väga oluliseks kirjanikuks peab Ashilevi Tõnu Õnnepalut, kelle käsitlust inimeseks ja meheks olemisest hindab ta väga kõrgelt ning kes on tema hinnangul toonud eesti kirjandusse ka mehe pilgust lähtuva vaatluse kväär- ning üleüldse intiimsuse teemadel.

"See, kuidas ta avab ennast läbi erinevate tekstide ja läbi erinevate eluperioodide, on olnud mulle teejuhiks terve see aeg, kui ma olen kirjandusega tõsisemalt seotud olnud. Ma sain mingi võtme kätte sealt, et eesti keeles on ka võimalik kirjutada midagi sellist, mis lihtsalt rabab ja puudutab hingepõhjani ja paneb vaidlema tekstiga," rääkis Ashilevi. 

"Mulle tundub, et kui inimene kirjutab asjadest, millest teised ei ole julgenud või pole saanud mingil põhjusel kirjutada, siis kirjutades annab ta ka järgmisele inimesele loa hakata neist asjadest rääkima, hakata neid vaatlema ilma häbi tundmata, ilma sulgumata mingisse lämmatavasse vaikusesse. See kõik on olnud minu jaoks hindamatu tähtsusega," märkis kirjanik. 

Lumehelbekesed ja purunenud illusioonid 

Jim Ashilevi kuulub Y- ehk millenniumi põlvkonda, keda halvustavalt ka lumehelbekesteks kutsutakse. Ashilevi meenutas, et kui nende põlvkond kirjandusväljale sisenes, heitsid eelnevad põlvkonnad neile ette sisutühjust.

"Ei ole mingit ühist võitlust, ei ole mitte mingisugust põlvkondlikku peamotiivi või peateemat, te olete sellised vati sees kasvanud noored, kes ilmselt lihtsalt otsivad tähelepanu ja üritavad siin midagi kokku käkerdada, kuigi mingit kaalu ega sisu seal ju tegelikult ei ole," meenutas Ashilevi toonas kriitikat.

"Võib-olla natuke aega see umbes nii oligi, aga ma ütleks, et pärast kaksiktornide kokkuvarisemist New Yorgis algas selline apokalüpsise eelõhtu miljöö pihta. Sealt edasi tuli suur ülemaailmne majanduskriis, aasta-aastalt saime teadlikumaks üha süvenevast kliimakriisist ja sellest, kuidas see mõjutab tervet maailma, kuigi Eestis lõõbiti, et ma ei tea, mis kliimasoojenemisest me siin räägime, mul on ikka suvel täitsa külm ja päike ei paista," rääkis Ashilevi.  

Ashilevi sõnul on aina raskem elada silmaklappidega, mis võimaldavad öelda, et Eestit need asjad ei puuduta.

"Me kõik tunneme, et sõda vägagi puudutab meid. Meil on tunne, et see on väga-väga lähedal, nii lähedal pole see pikalt olnud. Need kriisid kõik kokku tekitavad sellise olukorra, kus töökohad kaovad, AI tekitab väga palju segadust ja hirmu ning on me tegelikult ei tea isegi seda, kas noorel, kes täna läheb ülikooli, see eriala nelja aasta pärast üldse relevantne on, kas tal on üldse kuskile edasi minna," nentis ta. 

Keerulisem on Ashilevi põlvkonnal ka endale kodu lubada, vanematekodust välja kolimise vanus läheb järjest kõrgemaks.

"Kõik need hüved ja need lubadused, millesse uskusime, kui olime teismelised, osutusid sisutühjadeks ja illusoorseteks. Me oleme paisatud maailma, kus räägitaksegi sellest, kas me oleme praegu mingisuguse lõpu eel siin koos. Kas asjad on juba sealmaal, et neid kriise ei ole enam võimalik võtta kontrolli alla? Või saab siiski midagi ära teha? Aga seda, mida teha, on nii palju, et see teeb tihtipeale täiesti nõutuks ja jõuetuks." 

Valukogemus 

"Inimese kostüümi" üheks keskseks teemaks on valu. Ashilevi, kes on oma elu jooksul pikalt depressiooniga võidelnud, ütles, et see oli ka üheks põhjuseks, miks raamat kirjutada. Ta tahtis aru saada, millest valu koosneb. Uurida, missugune on selle anatoomia.

"Mida sügavamale loo sisse läksin, seda selgemaks sai, et valu on kihiline ja valu on natuke nagu sibul, mida sa saad koorida ja kiht kihi haaval tundma õppida," sõnas ta. 

"Kui miski teeb meile täna haiget, ei pruugi asi olla üldse selles asjas, mis täna juhtus, vaid see tänane õnnetus võib lihtsalt taaselustada midagi, mis tekitas meisse haava juba mitukümmend aastat tagasi. Seetõttu viis see raamat mind tagasi lapsepõlveradadele, kooliteele, ka minu vanavanemate lapsepõlve, et aru saada, kust valu tuleb ja kuidas temaga elada. Kui mitte vabaneda, siis kuidas elada valuga, kuidas elada leinaga." 

Ashilevi on vastu lähenemisele, mille järgi räägitakse suitsiidist kui vabasurma minekust ja sellest, et see oli inimese enda valik.

"Ma arvan, et inimene ikkagi sünnib elutahtega, aga see elutahe vajab mingil hetkel taas ülesleidmist ja hoidmist. See, mis meid allapoole tõmbab, mis üritab meid lämmatada, vaigistada ja tappa, ei ole loomulik osa meie olemusest. Kui inimene ise oma elu lõpetab, siis see ei ole tema valik, vaid see on haiguse lõppstaadium ja haiguse tulemus," sõnas ta. 

Elamise mõte ei eksisteeri Ashilevi arvates kunagi iseeneses. "Mõte on vaja endale leida ja siis sellest kinni hoida, jälitada seda sinna, kuhu see viib. Võib-olla poolel teel on vaja leida uus mõte ja siis lähed seda otsima. See otsing ise ja see otsida tahtmine, on see, mis hoiab asju käimas," sõnas kirjanik. Näiteks leiab Ashilevi lohutust kosmose ja universumi peale mõtlemisest.

"Me oleme harjunud mõtlema endast kui indiviidist, kellel on üks kindel nimi, üks kindel elulugu, kindel staatus, kindel sissetulek, kindel rahvus, kindel emakeel ja nii edasi. Aga jällegi rääkides Margusest, siis üks asi, mis meid sidus ja mida ta mulle näitas, oligi see, et inimene lihtsalt satub mingisse kehasse ja mingisse rolli, aga see ei ole roll, millesse on vaja klammerduda ja millega on vaja lõpuni samastuda, vaid olla saab palju voolavamalt ja palju otsingulisemalt. Selles on midagi meeletult vabastavat," sõnas ta. 

"Kui mõelda veel kosmilisele mastaabile – see ei ole mingi esoteeriline asi, mida välja öelda –, siis need samad tükid, millest me koosneme, need ained, need keemilised ühendid, millest koosneb inimese keha ja aju ja võib-olla ka vaim, on need samad elemendid, mis tekkisid siis, kui tekkis universum. Meie osakesed olid kunagi osad sellest eelajaloolisest supist, mis kosmoses oli, ta oli osa tähtedest. Praegu me istume siin Joonase ja Jimina ja saja aasta pärast meie osakesed on jälle puuleht, täheke, merekohin," sõnas Ashilevi. 

Kultuurisoovitus. "Minu soovitus on minna raamatukokku. Mine lähimasse raamatukogusse, kui sa ei ole seda hiljuti teinud. Tänasel päeval, kui iga samm maksab raha ja tunne on selline, et kohe, kui koduuksest välja astud, siis jälle kontolt hakkab raha maha tiksuma, olukorras, kus meil neid kolmandaid paikasid on nii vähe, kus me saame tulla kokku ja lihtsalt olla ilma, et keegi tahaks, et me midagi ostaksime, midagi tarbiksime, on raamatukogud tõeline oaas. Kui sa ei taha või ei saa füüsiliselt raamatukogusse kohale minna, siis tõmba endale alla Mirko või Libby äpp ja sealt sa leiad Eesti raamatukogude meeletu e-raamatute kogu. Võid kohe hakata lugema ükskõik mida ja see ei kohusta sind mitte millekski."