Aivar Kulli ajalootund. Betti Alver ja Heiti Talvik vabariigi hävingu ajal

Eesti kirjanike saatus sõdade ja okupatsioonide päevil kujutab endast kõige dramaatilisemaid peatükke meie kirjandusloos. Betti Alveri 120. sünniaastapäeva puhul – mida tähistame 23. novembril 2026 – meenutagem Alveri ja tema abikaasa Heiti Talviku käekäiku punasel aastal 1940-41.1
Torkas silma, et oma Alveri-monograafias (2003) peatub professor Karl Muru sellel saatuseaastal vaid mõne ebamäärase lausega, öeldes, et Eesti Vabariik "vajus ja varises pikkadeks aastakümneteks" ning et "Betti Alver ei olnud nende hulgast, kes kiirustasid väärvõimule kiituslaule kirjutama".2
See pilt otse nõuab konkretiseerimist.
Juunipöörde eeltakt
Prohvetlikus luuletuses "Loojak" (Looming 1939, nr 3) ennustas Heiti Talvik, et "varsti, varsti" langeb üle kogu maa "surma tuhkjas vari". Nii see ka läks.
Nõukogude okupatsioon juhatati arbujate sõpruskonna jaoks sisse õige kummalisel kombel. Nimelt ilmus vahetult enne niinimetatud juunipööret ajakirjas Varamu (1940, nr 5 ja 6) Juhan Sütiste kurikuulus paljastusartikkel "Meie uusromantika pärapoeesia", kus ta Alveri kohta teatas: "tema enesessepööratud luule liigub virilakskiskuva elu ääremail", Talviku luule sisaldavat aga vaid "lootusetu pessimismi ning viirastuslike elamuste luukambrit. (---), mandumise ning kaose labürinti."
Olen sellest agressiivsest "suundanäitavast", arbujatega laupkokkupõrkesse sööstvast hiidpamfletist pikemalt kirjutanud.3
Mäletan oma luuleharrastajast isa juttudest, et esiotsa, juuni keskpaigas tekitas Sütiste rünnak Tartu literaatides isegi mõnesugust lõbusat elevust – sellest loodeti sündivat uut teravat ja vaimukat poleemikat. Ent 21. juuni võimuvahetus kustutas kõik sellised lootused – päevapealt alanud poliitiline tsensuur välistas igasugused vastulaused Sütiste nüüdsest peale ideoloogiliselt "ainuõigetele" seisukohtadele. Jäi üle vaid vaadata pealt vabariigi hukku.
Vabariigi häving
Mart Orav on jäädvustanud arbujate kaasteeliselt Laur Tammelt kuuldu: "21. juunil vaatas Heiti Talvik Tartus Raekoja platsil toimetatavat nn Barclay maja eest, rinnas väikene Eesti lipp. Ta oli niivõrd masendunud, et polnud võimeline pikemalt kõnelemagi. Nõukogude Liidus toimuvasse oli Heiti Talvik suhtunud kui terrorikorda, eriti olid talle mõjunud 23. augusti leping ja sõja algus, mis jätsid vähe lootusi tulevikuks."4
Üheks Tartu juunipöörde "võtmetegelaseks" oli noorkirjanik Aadu Hint. Mäletan, et minu isa ja ema, kes samuti nägid pealt 1940. aasta 21. juuni sündmusi Tartus, olid üsnagi üllatunud Hindi (aga ka Valmar Adamsi ja veel mõnegi literaadi) äkilisest meelemuutusest – üleöö purupunaseks agitaatoriks! Jahmatas just kannapöörete kiirus.
"Meil oli vaba riik, kuid see seisis selles, et vabadus oli puua, aga appi karjuda ei tohtinud," refereerib Rahva Hääl Aadu Hindi sõnavõttu.5 Hint avaldas koguni artikli pealkirjaga "Eesti rahvas sammub vabadusele vastu" (Kommunist 7. august 1940), ja sääraseid – vahel isegi justkui arukate inimeste – pugejalikke kirjatükke ilmus tollal ridamisi.
ETV 1994. aastal Heiti Talvikust tehtud telesaates kordas Laur Tamm oma eelöeldut, veidi erinevas sõnastuses: "Muuseas venelaste sissetuleku ajast mäletan Talvikust seda episoodi, kui Aadu Hint oli Raekoja ees pidand sääl sütitava kõne. (---) Ja mina läksin üle Kivisilla Raekoja poole ja Heiti Talvik oli, seisis nurga peal, seal, kus oli Kivisilla apteek – kutsuti tollal. Ja temal oli rinnas väike sinimustvalge lipuke, ta oli kauge äraoleva näoga, nagu ei oleks mind ka märgand, ääretult kurb ja enesessetõmbund."6
Uus reaalsus
Jah, esialgu püüti isegi rõõmustada, et "uues valitsuses" on tervelt neli enamvähem tuntud kultuuritegelast: Vares-Barbarus, Semper, Nigol Andresen ja Hans Kruus. Ent otsekohe alanud öised arreteerimised ja peagi ka mahalaskmised – millest said ju levida küll vaid udused kuuldused – mõjusid kiiresti külma dušina. Pealekaebamised ja totaalne nuhkimine, NKVD piinakambrid ja kuklalasud said eesti rahva pärisosaks.
Punasel aastal 1940/41 ei kirjutanud ega avaldanud ei Alver ega Talvik ainsatki luuletust.
Punavõim püüdis kirjanikke peibutada suurte honoraridega ning meelekindel vaikimine tähendas luuletajapaarile materiaalses plaanis suri loobumisi ja äärmiselt askeetlikku elu (seda ka järgnenud saksa okupatsiooni aastail).
Oli kätte jõudnud aeg, mida Talvik otsekui ette kuulutas juba "Kohtupäeva" luuletuses "Õhtulaul":
Enam päikse kuldsest lõõsast
punut pärg mu pääd ei ehi.
Igast puust ja igast põõsast
hiilib mustas mantlis mehi.
Eriti trotslikule Talvikule oli niinimetatud nõukogude võim lausa instinktiivselt vastukarva ja ta oli üks väheseid kirjanikke, kes oma vastumeelsust ka mõnel avalikul üritusel välja näitas.
Näiteks selline meenutus pagulasliteraat Olev Parlolt (1903-1968): "Kooskõla sõnade ja tegude vahel ka isiklikus elus näitab ta [Talviku] äärmine julgus teatada peaaegu ainsana eesti kirjanikest-kunstnikest ametlikul koosolekul punasel sügisel a. 1940: "Ma ei saa kommunismiga kaasa töötada oma veenete pärast"."7
Esimesel nõukogude aastal püüti hinge sisse puhuda uuele, punasele kirjanike liidule, kuid nii Talvik kui Alver hoidusid selles kompartei poolt instseneeritud näitemängus osalemast.
Kui Betti Alver ligi pool sajandit hiljem oma märkmetes võimaliku Nobeli-kõne tarvis pani enda kohta tervelt seitsmel korral kirja väljendi persona non grata (ebasoovitav isik)8, siis küllap jooksid tema silme eest läbi ka punase aasta 1940/41 viirastuslikud pildid.
Võsateoreetikute tähetund
Kirjanduspoliitikas toimus päevapealt täispööre. Nagu põõsa tagant kargasid välja üha uued "marksistlikud teoreetikud", tuntumate autorite (Nigol Andresen, Johannes Semper, Aadu Hint) kõrval asusid käske ja keelde jagama enamasti vabariigi ajal üsna varjus püsinud kolmandajärgulised literaadid või ka mõned Venemaal imekombel mahalaskmisest pääsenud ja Eestisse pagenud üliprintsipiaalsed võsateoreetikud: Eduard Ertis, Linda Krigul9, Juhan Käosaar, Max Laosson, Eduard Päll, Karl Taev, Arkadi Uibo.
Kui mõne sellise tegelase "võitlev" sõnavõtt eraldivõetuna mõjus ehk vaid tüütu sääsepirinana, siis hulgakesi moodustasid nad juba 1940. aasta suvel kaunis raevuka ühendkoori.
Luule kui propaganda
"Uue ajastu" pugejalik-lipitsev luule jahmatab sageli oma uskumatu labasuse ja rumalusega, seda ka vilunud värsimeistrite sulest. Kui Visnapuu toimetatud Varamu asemele loodi uus kirjanduslik-punapropagandistlik ajakiri Viisnurk, siis võime selle esimesest numbrist (oktoober 1940) lugeda näiteks Jaan Kärneri ridu:
Lõpnud jäävalt ahastus ja halin:
algab elu uus me linnas, põllul, soos.
Ajalugu juhib targalt Stalin,
geniaalseim juht kes ajaloos.
Arbujad mõjusid sel taustal tõepoolest vihastava võõrkehana. Sõjakas Linda Krigul nägi arbujate luules "peenutseva, formalistliku ja paiguti dekadentliku maitsekallakuga Ants Orase kooli" ja lisas pilkavalt: "Kummaline on muidugi oletada, et see kool nüüd jaksaks aastaid kestnud suletud ja õhutust ringist jalamaid välja hüpata ja tulla kaasa suure tõusuga (---) ja värske õhk itta avatud aknast paneb ju pööritama pea!"10
Siiski kostis veel arbujaid ettevaatlikult toetavaid hääli. Talvik kui tõlkija leidis tunnustamist uut ideoloogiat esindava ajalehe Sirp ja Vasar esimeses numbris: artiklis Aleksandr Blokist märkis Aleksis Rannit, et Bloki "Surmatantsud" on "ilmunud eesti keeles Heiti Talviku väga heas tõlkes".11
Kui veebruaris 1941 asutati Võrus Kreutzwaldi muuseum, siis Aino Undla-Põldmäe hilisema (1984) meenutuse kohaselt oli Heiti Talvikule seal pakutud direktorikohta, millega luuletaja esiotsa isegi nõustus; see plaan siiski teoks ei saanud.12
Talvik ja Gorki
Punasel aastal oli Heiti Talviku ainsaks kirjutiseks 17. juunil 1941 Rahva Hääles ilmunud artikkel "Viis aastat Maksim Gorki surmast".
Kas Talvikust võinuks saada nõukogude kirjanik? Artikkel Gorkist näitab, et päris võimatu see ei tundu. Igatahes on tegemist võrdlemisi ümmarguse ja üldsõnalise kirjutisega, mis kujutab endast korralikku andamit Gorki ülistamise altarile, toonitades tema "tohutu suurt osa nõukogude kultuuri suunanäitajana". Talvikule on ilmselt imponeerinud varasem, "paljasjalgne" Gorki, tema elulugu refereerides mainib Talvik hulga noore Gorki ameteid (kümmekond), hulkumist ja nälgimist. Gorki teostest rääkides pole mingit isiklikumat vaatenurka aga tunda.
Taolisi kirjatükke vene kirjanike kohta ilmus tollal massiliselt; muide, kohe Talviku artikli järel on ArA (= Artur Adsoni) sõnavõtt "Maksim Gorki Eesti teadvuses", mis vaatleb Gorki näidendeid eesti laval. "Tema kuju ja looming õhutas ja teritas meiegi revolutsioonilist mõtet, meiegi protesti vaimu ja vabaduse igatsust," kinnitab Adson.
Iseäranis põhjaliku (10 ajakirjalehekülge) ja kõrgelennulise Gorki-ülistuse leidsin aga arbujate kojakriitikult Harald Paukson-Parrestilt, mainiksin sellest vaid ühte kaalukat tõdemust: tsarismiga võitlevad rahvahulgad "eelistasid aktiivset, kartmatut kulli [Gorki proosaluuletusest] nukrale ja passiivsele kajakale [Tšehhovi näidendist]."13
Tõlkeplaanid
Samas oli lähenemas veel ühe vene suurklassiku Mihhail Lermontovi 100. surmapäev (27. juulil 1941) ning nagu Puškini puhul neli aastat tagasi, nii ka nüüd algas juba varakult üleliiduline kampaania. Ka Eestis moodustati vastav komitee (sekretäriks Bernard Kangro) ning muidugi nõuti Lermontovi tõlkeid, mai algul ka Heiti Talvikult.
Maikuus 1941 on Betti Alver kirjutanud Heiti Talviku emale Friedale: "Tartus ootasid meid uued tööd, nimelt tehti Heitile ülesandeks (! – A. K.) tõlkida rida Puškini ja Lermontovi luuletusi, kuna mina asusin Gogoli "Sinelit" tõlkima."14
Et 22. juunil algas Saksa-Vene sõda, jäid need plaanid pooleli (Marie Under jõudis küll ära tõlkida terve raamatutäie Lermontovi luulet). Hakkas silma, et Puškini kõrval ei leia me Betti Alveri bibliograafiast Lermontovi (ega ka Gogoli või näiteks Bloki) nime, ta oli küll tõlkinud katkendi "Deemonist", mis pidi ilmuma Loomingus 1941/7, kuid see ajakirjanumber jäi alanud sõjaoludes trükkimata
(Alveri vahendus on Kirjandusmuuseumis säilinud)15. Küll aga tõlkis Alver hiljem Gorki autobiograafilised teosed "Lapsepõlv" (1946) ja "Minu ülikoolid" (1947).
Ka Talvikult pole ainsatki Lermontovi-tõlget teada. Liiati oli ta seotud ühe suurema ettevõtmisega, millel tasub pisut pikemalt peatuda.
Süüvimine maailmakirjandusse
Mäletan oma koolipoisipõlvest, et maailmakirjanduse vastu huvi tundes leidsin raamatukogust Franz Schilleri kaheköitelise, vene keelest tõlgitud teose "Lääne-Euroopa uue aja kirjandusajalugu" (I-II Tartu 1941, kokku 836 lk).
Olles küll nõukogulikust sotsiologiseerivast vaimust väliselt kaunis kõvasti läbi imbunud, suutsid need köited kohatise päris elava stiiliga, mitmete konkreetsete kirjanike iseloomustustega ja paljude tekstinäidete-tsitaatidega tollast noort lugejat – parema puudusel – siiski kaasa haarata. Iseäranis aga püüdis pilku, et köidete tõlkijate nimed olid musta tušiga maha kustutatud. Alles kunagi hiljem antikvariaadist ostes sain need nimed teada: I köitel Voldemar Erm, Auguste Pärn, Alfred Suik ja Heiti Talvik, II köitel August Annist ja Heiti Talvik.
Võib ette kujutada selle töö mahtu: vastutav toimetaja Johannes Semper on I köite eessõnas kirjutanud, et kõigi tekstinäidete puhul (mis autoril olid esitatud vaid vene keeles) otsiti välja – ja peaaegu alati ka leiti – originaalallikad (kusjuures "mõne väikese lause pärast on vahel tulnud läbi tuhnida paksud köited"); värsstõlgete puhul on originaaltekst ka ära toodud. Korrektoriks oli August Sang.
Veelgi enam aga võib imeks panna töö tempot (eriti võrreldes hilisemale ENSV ajale iseloomuliku paljude antoloogiate-teatmeteoste aastate ja isegi aastakümnete pikkuse venimisega): esimene köide anti ladumisele 17. veebruaril ja trükkimisele 30. märtsil, teine köide veelgi kiiremini, vastavalt 5. ja 29. aprillil, mõlemad köited ilmusid veel enne sõja algust. Lisaks jõuti ära tõlkida veel koguni 3. köide (kus Talvik otsese tõlkijana ilmselt kaasa ei teinud, ent konsultandina võis vististi osaleda), mis on säilinud käsikirjas.
Esitagem tekstinäitena katkend Byroni kohta:
"On iseloomulik, et esmakordselt ülemkotta ilmudes (1809) ei andnud Byron esimehele mitte kätt, vaid ainult sõrme, ja esitas selle kummalise käitumise kaitseks terve filosoofilise arutluse, mille sisu seisab selles, et käepigistust võidakse tõlgitseda luuletaja kuulumisena esimehe erakonda, tema aga, "deemonlik" isik, tunnustab ainult iseenda soove ega taha, et tal oleks midagi ühist tooride või viigidega." (I kd, lk 298).
Arvan, et sellisest käitumisest võiksid ka meie tänapäeva loovisikud eeskuju võtta.
Asjakäigu muudab aga iseäranis kurioosseks fakt, et köidete autor, dramaatilise elukäiguga volgasakslane ja filoloogiadoktor Franz Schiller (1898-1955) oli aastatel 1938-46 N. Liidus vangistatud.16 Võib arvata, et Eestis seda lihtsalt ei teatud, muidu olnuks nende köidete väljaandmine mõeldamatu.
Alveri ja Talviku käekäigust uue, suvel 1941 alanud saksa okupatsiooni aastail olen kirjutanud ühes varasemas ajalootunni-artiklis.17
1 Alveri ja Talviku elukäigust kuni aastani 1940 olen kirjutanud artiklis "Aivar Kulli ajalootund. Betti Alver ja Heiti Talvik" (Alveri 119. sünniaastapäeval) – ERR Kultuuriportaal 23. november 2025.
2 Karl Muru, "Betti Alver. Elu ja loomingu lugu", Ilmamaa, Tartu 2003, lk 85. Mainigem siiski, et Muru kirjutab üsna ilmekalt meie luuletajate 1930. aastate lõpu "painajalikest ohuelamustest".
3 "Aivar Kulli ajalootund. Arbujad ja pärapoeesia" (Juhan Sütiste artiklist "Meie uusromantika pärapoeesia") – ERR Kultuuriportaal 19. oktoober 2022.
4 Mart Orav, ""Mina suren vee peal…" Heiti Talviku biograafiat aastaist 1940-1947" – Vikerkaar 1988, nr 7, lk 48
5 "Suur rahvameeleavaldus Tartus" – Rahva Hääl 22. juuni 1940, nr 2, lk 2
6 "Betti Alver. Usutlused. Kirjad. Päevikukatked. Mälestused. Lisandusi tundmiseks", koostanud ja toimetanud Enn Lillemets ja Kristi Metste, Tänapäev, Tallinn 2007, lk 143
7 O. Parlo, "Heiti Talvikut ta 50-ndal sünnipäeval meenutades" – Vaba Eesti Sõna 11. november 1954, nr 45, lk 8
8 https://www.keeljakirjandus.ee/wp-content/uploads/sites/13/2019/11/K.METSTE_.pd
9 Linda Kriguliga (1906-1996) tutvusin tema eluõhtul, kui ta oli juba "maha rahunenud", igati ontlik vanaproua; pidasime maha päris pikki kirjandusloolisi vestlusi ning olen püüdnud tema isiku kaudu avada stalinistlike kaasajooksikute-propagandistide psühholoogiat artiklis "Ühe novelli lugu. Subjektiivne kirjanduslooline etüüd" raamatus "Kull ja kiri", Ilmamaa, Tartu 2015, lk 282-286, täiendatult pealkirjaga "Diktaatorlik võim ja selle tööriistad" – ERR Kultuuriportaal 1. juuni 2022.
10 Linda Krigul, "Luulest ja selle arvustamisest" – Postimees 29. august 1940, nr 233, lk
11 Aleksis Rannit, "Aleksander Bloki elust ja loomingust" – Sirp ja Vasar 5. oktoober 1940, nr 1, lk 8. "Bloki lüürika on leidnud uue lugeja Nõukogude õnneliku nooruse näol," teatab Rannit.
12 Mart Orav, lk 48
13 H[arald] Parrest, "Maksim Gorki 5. surma-aastapäeva puhul" – Eesti Keel ja Kirjandus 1941, nr 5/6, lk 38
14 Karl Muru, "Betti Alver", lk 86
15 Mart Orav, "Märkmeid Ants Orase tegevusest aastal 1940/41" – Vikerkaar 1988, nr 1, lk 62 ja 63
16 https://vgulage.name/books/shiller-f-p-pisma-iz-mertvogo-doma/
17 "Aivar Kulli ajalootund. Heiti Talvik 1941-1944" – ERR Kultuuriportaal 12 mai 2026: https://kultuur.err.ee/1610020960/aivar-kulli-ajalootund-heiti-talvik-1941-1944
Toimetaja: Neit-Eerik Nestor





















