Kirjandusteadlane Heino Puhvel (26. september 1926 – 29. august 2001) on jätnud meie kultuurilukku jälje peamiselt teeneka Tammsaare-uurijana ja samas Tartu kirjanduselu ühe kauaaegse juhtfiguurina.¹

Tundsin Puhvelit küll võrdlemisi põgusalt ja ka trükiallikatest pole tema elukäigu kohta just palju leida, ometi püüan järgnevalt temast sajandijuubeli puhul visandada punkiirse portree – kuna siis veel ühte olulist vaimutegelast meenutada.

Puhvel kui Pühvel

Kirjarahva seas oli Puhveli hüüdnimeks Pühvel, ja tundub, et see sobis tema natuuriga nagu valatud: haruldaselt töökas, visa, järjekindel, aga samas vahel ka küllalt jonnakas ja jäärapäine. Kui küsisin Lehte Hainsalult, kas selles hüüdnimes oli ka mingit (varjatud) irooniat, siis vastas ta, et ei, see oli sõnamäng ilma irooniata.

Tegelikult on siiski kummaline, et kogu elu Tammsaare säravate paradoksidega tegelenud uurija jättis ise peaaegu et läbitungimatu olekuga halli kardinali mulje. Võtkem seda siis kui Puhveli paradoksi.

Stalinistlik algus

Noore autorina sukeldus Puhvel 1950. aastate algul kõige räigema stalinismi õhustikku ja tegi mõnda aega kaasa mitmed ajajärgu hullused.

24-aastane kriitik on lahti löönud kõik tollase "sotsrealistliku kirjandusteooria" registrid: "Arusaadav, et Tuglas, mustates eesti kirjanduse progressiivset osa – realismi ja proletaarset kirjandust – ning jutlustades dekadentlikku "kunsti kunsti pärast", formalismi ja estetismi, esines manduva, reaktsioonilise kodanluse ideoloogina ning rahvavaenulike ideede süstijana eesti kirjandusellu." Tuglast tituleerib ta ei rohkem ega vähem kui "armetuks kääbuseks"...²

Siiski vabanes ta stalinismist suhteliselt kiiresti. Näiteks arvustades aastal 1958 Loomingu Raamatukogu luulevalimikku "Kevadelaulud" peatub ta pikemalt Marie Underil, märkides, et on tegemist Underi esmaavaldamisega raamatukaante vahel sõjajärgses Eestis, ning andes tolle aja kohta isegi üllatavalt positiivse hinnangu luuletaja loomingule ("kahtlemata äärmiselt rikkaliku omapäraga luuletalent").³

1960. aastatel järgnesid artiklid Tuglasest ja Tammsaarest, neist mõlemast on Puhvel andnud põhjalikud ülevaated "Eesti kirjanduse ajaloo" köidetes (1969, 1981, 1987).

Tammsaare uurija

Raamat "A. H. Tammsaare loomingu varasem periood (1878-1966, 408 lk) on tänaselgi päeval huviga loetav väärtuslik uurimus, millele paraku ei tulnud järge. Mäletan, et veel 1996. aastal rääkis Puhvel meie vestlustes, et loodab täismonograafia, "suure Tammsaare" katuse alla viia, ent just siis asus ta tegelema uue kirjandusleksikoniga ning loodetud suurteos ei valminud.

Ometi on Puhveli üheks peamiseks elutööks Tammsaare Kogutud teoste 18 köite (1978-1993) väljaandmine, kus ta osales nii koostajana kui ka mitmete järelsõnade autorina. Seejuures on neis järelsõnades märgata mõnesugust edasiminekut ja avaramat pilku võrreldes kirjandusloo köidetes ilmunuga.

Aeg aga ei seisnud paigal ja ka Puhveli ratsionalistlik maailmavaade (ning ka teatav poliitiline konformism) ei tahtnud uueneva ajavaimuga hästi klappida. Nõukogude tsensuuri kadudes öeldi seda ka otse välja, Toomas Haug kirjutas suurte ümberhinnangute aastal 1988: "Kui nüüd saab teoks tõeliselt loov ja vaba kirjanduskäsitlus, mis vilistab politiseeritud müütidele, siis kõlab see vile üsna kõvasti ka Puhvli kõrvus."⁴

Õnneks ei pidanud Puhvel kõiki neid "vilesid" enam kuulma. Näiteks aastal 2003 andis Viivi Luik meie Tammsaare-uuringutele lausa hävitava hinnangu: "Meie kirjandusteadus on käsitlenud Tammsaaret aastakümneid hämmastava triviaalsuse ja ühekülgsusega, võib isegi öelda, et terved põlvkonnad on seetõttu saanud Tammsaarest küllaltki vildaka ja vale ettekujutuse."⁵

Teisalt on Andres Langemets avaldanud Toomas Haugist rääkides sellist arvamust: "Haug on igatahes nii teaduslik kui ka esseistlikult nauditav, ta on 2-3 artikliga ära teinud rohkem Tammsaare uurimiseks kui kümmekond tammsaareisti mitmekümne aasta jooksul"⁶

Nendes repliikides on ilmselt annus liialdust, ent mitte väga palju. Ja hilisem Puhvel ei suutnudki enam päriselt ajaga kaasas käia. Kuigi ta avaldas artikli "Uue kirjanduse ootel" (Keel ja Kirjandus 1987/9), siis seda uut kirjandust – kui see tegelikult kohale jõudis – ta just tervitama ei kippunud. Mäletan, kuidas Jüri Ehlvest kaebas, et Puhvel (Tartu kirjanike juhina 1993-96) oli tema astumist Kirjanike Liitu aasta otsa pidurdanud, avaldust lihtsalt oma sahtlis hoides.

Puhveli artikkel "Heitlused minevikuga" (Looming 1992/6) aga tegeleb peamiselt vaid ENSV-perioodi kirjanike kaitsmisega.

Õnnetu (?) leksikon

Puhveli viimaseks suureks tööks jäi "Eesti kirjanike leksikon" (koos Oskar Kruusiga, 2000). Mäletan, et kui koostamise ajal küsisin käsikirja näha, siis Puhvel seda näidata ei tahtnud. Olen sellest leksikonist leidnud mitusada viga ja ebatäpsust, millest paljusid olnuks kerge parandada (alates juba sellest, et leksikoni autorite nimed lk 11 on valesti: "Vaima [= Vaime] Kabur" ja "Arvo [= Arno] Oja"), ent siin usaldas koostaja rohkem omaiseenesetarkust... Vaid Oskar Lutsu artiklis sain (tänu kirjaniku majamuuseumi vahendamisele) teha mõned parandused.

13. oktoobril 2000 kirjutas Puhvel mulle oma leksikoni tiitellehele säärase melanhoolse mõtteavalduse: "Kas vaev selle raamatu juures end õigustas, seda ma ei tea." Püüdsin oma arvustuses seda vaeva siiski õigustada⁷, ja üllataval kombel tuli Puhvel mind isegi kättpidi tänama (seda juhtub väga harva, meenub veel vaid akadeemik Hans Trassi käepigistus, kui arvustasin tema raamatut "Üksi ja ühes. Mnemograafia", 2002).

Väga õpetlik on lugeda Loomingust 2001/2 leksikoni ulatuslikku kriitikat – heideti ette konservatiivsust – ja ka Puhveli vastust kriitikutele. Paraku pole Puhveli/Kruusi leksikonile juba veerandsajandi jooksul midagi samaväärset järgnenud, ja nii jääb see 700-leheküljeline teos tänaselgi päeval asendamatuks käsiraamatuks.

***

Puhvel on avaldanud ka kaks novelliraamatud ja sealsed palad näivad õige täpselt jälgivat klassikalisi novellireegleid, aga pole mulle suurt elamust jätnud.

Siiski, millegi poolest on teistest enam meelde jäänud "Anton Jürgensteini suurpäev" (Looming 1998/12) – kirgliku ja heatasemelise maletajana suutis Puhvel ilmekalt, psühholoogiliselt pingsalt kirjeldada malepartiid Jürgensteini ja tulevase maailmameistri Capablanca vahel 1914, mis üllatuslikult lõppes meie mehe võiduga. See oli Puhveli viimane ilukirjanduslik pala.

Ehk võib selle novelli ridade vahelt aimata ka neid kirgi, mis pulbitsesid autori enese range ja ratsionalistliku pealispinna all. On nurisetud tema ametnikuhoiaku ja huumorivaesuse üle, ent kitsamas seltskonnas võis ta olla vaimukas vestleja. Tahaksin loota, et ka kujuteldavas teispoolsuses oleks tal, millest rääkida nii Tammsaare kui ka Tuglasega.

¹ Tegin temast artikli Vikipeediasse 2. augustil 2011

² Heino Puhvel, "Kriitilisi märkmeid Tuglase rahvavaenuliku kirjanduskriitika üle" – Sirp ja Vasar 7. ja 14. juuli 1951, nr 27-28

³ Heino Puhvel, "Mõtteid ühe luuleraamatu puhul" – Edasi 13. juuli 1958, nr 137, lk 2

⁴ Toomas Haug, "Murust ja Puhvlistki" – Vikerkaar 1988, nr 9, lk 73

⁵ Viivi Luik, "Usk ja süü" – Keel ja Kirjandus 2003, nr 1, lk 1-2

⁶ Tsiteeritud Linnar Priimäe artiklist "Meie tipud 2006. Eesti kirjanduskriitika artikliauhinnast 2006. aastal" – Keel ja Kirjandus 2007, nr 4, lk 299

⁷ Aivar Kull, "Heino Puhvel pani kirjarahva leksikoni" – Tartu Postimees 26. oktoober 2000