Tänapäeval võib kirjanikuks saamine näida imelihtne – võta kätte ning muudkui kirjuta ja avalda. Püsiväärtusliku loomingu sünd aga vajab alati kahte asja: tugevat enesekriitilist meelt ja täit arusaamist oma kutsumusest.

Luuletaja Heiti Talviku (1904-1947) elulooga tegeldes on mulle tundunud, et need kaks üsnagi vastandlikku tendentsi – tõsised kahtlused-kõhklused ja samas kindel veendumus oma missioonis – on temas kuidagi eriti õnnelikult ühte sulanud, nii et see võiks ehk mõnest küljest anda head eeskuju ka praegustele noortele autoritele.¹

Meieni jõudnud Heiti Talviku esimesed värsikatsetused pärinevad aastast 1923. Varasemaid luuletusi ilmus vähetuntud väljaannetes: "Videvik" (Lilulii 1924/2, see oli noorpoeedi esimene trükiproov, kirja pandud sama aasta 4. novembril), "Tütarlapsele, keda nii väga armastin" (Urikivi 1926/1, mõlemad jäid välja kogust "Palavik"; esmakordselt taasavaldatud Bernard Kangro "Arbujates" 1981).

Valikkogumiku "Legendaarne" (Tartu, Ilmamaa 2004, 2007) tsükkel "Enne Palavikku" (20 luuletust, sealhulgas "poeemisugemed" pealkirjaga "Ilmutus") võimaldab üksikasjalikult jälgida algaja luuletaja kujunemisteed; koostaja kirjandusteadlase Karl Muru kinnitusel on teadaolevatest tekstidest jäänud avaldamata vaid mõned "ülbed epigrammid" (autori enese hinnang) kaasõpilaste kohta. Talviku varasemaid värsse lähemalt uurinud Eve Annuk seadis nende epigrammide autorsuse kahtluse alla; tema artikkel annab hea ülevaate ekspressionismimõjulise noorpoeedi kümne aasta luulekatsetustest enne "Palavikku". ²

Oma kutsumuse tõeline äratundmine näib olevat toimunud 1923. aasta sügisel. Igatahes kirjutab Talvik Loomingu toimetusele 16. oktoobril 1924, tollases kirjaviisis:

"Käesoleval oktoobril saab aasta täis, kun terveni olen andunud luuletamisele, nimetet kalduvusele ohvriks tuuen kõik omad era-elulised huvid. Ja saan seda rõõmuga tegema ka tulevikun."³

Trükidebüüdiks Loomingus sai 1925. aasta 2. numbris avaldatud luuletus "Eel äikest" ning juba ülejärgmises numbris avaldati teine luuletus "Rändaja" (oluliselt parandatud kujul ja pealkirjaga "Simmanil" avaldatud "Palavikus").

Juba neist värssidest nähtub, et algaja luuletaja ei piirdu neutraalsete kirjeldustega, vaid arendab hoogsat dünaamikat:

Horisont on palavikun,
musta mattub ilm.
Tulitorni luugistikun
leegib tulisilm.

("Eel äikest")

Pea kõigist Heiti Talviku kirjadest (Loomingu toimetusele, Tuglasele, Aino Kaldale) kumab läbi tugev enesekriitiline noot, kusjuures eneseotsingud küünivad aeg-ajalt lausa enesepiitsutamiseni. Ta ütleb: "Praegu ma ei vaja muud, kui usku endasse" (1. I 1924) ja kinnitab: "Millegi pärast vajan praegu enam kui kunagi enne julgustavat tunnustussõna kompetentsemast allikast – mul' enesel puudub iga jõud öelda seda sõna enesele ise." (18. XI 1928). Ta lisas oma luulesaadetisele järelmärkuse: "Kahtlemata on suurem osa saadet luuletusi väga nõrgad!", aga kõik saadetud kümme luuletust ilmusid Loomingus (1929, nr 2).⁴

Loomingust kujuneski Talviku luule peamine avaldamiskoht, aastatel 1925-39 avaldati tema luuletusi ajakirjas päris tihedalt, 16 korral (lisaks veel neli kirjanduskriitilist kirjutist).

Aga näiteks luuletused "Kui mustavad udud" ja "Ristimine" trükiti noorte koguteoses "Dünamis I. Mõtteid võitlevast vabariigist" (Tartu 1928); selle kogumiku vihane ühiskonnakriitiline publitsistika jättis paraku küll ilukirjanduse hoopis varju ning põhjustas isegi mitmeid raevukaid vastureaktsioone.

Talvik ilmselt tajus hästi seda piiri, kus asjalik ühiskonnakriitika muutub lammutavaks materdamiseks, ja nii tundub küllalt kõnekas Elo Tuglase tähelepanek: "Talvik on väga pahane, et temalt paar asjakest sellesse imealbumisse ["Dünamis I"] on petetud."⁵

Talviku prohvetlike värssidena on kõige sagedamini tsiteeritud ridu: "Ah, ma teadsin juba noorelt: / raheroosk mu rapsab toorelt / ja ma kukun valmimata / kõrgelt elupuust" (lk 54). See ettekuulutus pärineb "Palaviku" tsüklist "Pohmeluslikke mõlgutusi" ja on dateeritud aastatega 1928-31.

Ent üsna samast ajast pärineb ka noore luuletaja üks hoopis teistsugune suurejooneline nägemuspilt luuletuses "Taliöine" (mille all aastaarvud 1928-29). Hellar Grabbi on neid värsse üle lugedes leidnud: "...äratab tähelepanu erakordne ja müstiline kahesalmiline kolmas osa, mida on raske teisiti tõlgendada kui noore Heiti Talviku julget nägemust teda ees ootavast poeedi tähelennust."⁶

Need kaks salmi kõlavad järgmiselt:

Ärka, Neidis! Tusk on suur mu põues.
Rändkomeete põleb sääl kui pihu.
Looja ise läheneb mul' kõues
tähelennuks kroonima mu ihu.

Ärka, Neidis! Lõõsk mu valguslättest
särakõrgustesse aita viia.
Kaunim täht, mis kukkumas mu kätest,
Sulle, Sulle süttub sääl, Maria!

Talviku varast esiletõusu märgati mitmes luuleülevaates, juba aastal 1930 ütles Ants Oras: "Neist, kes pole veel avaldanud erikogusid, on väga mainitavad erk, musikaalne, neurasteeniliste nägemustega võitlev Heiti Talvik ja kindlakäeline Eduard Visnapuu [Henrik Visnapuu vend – A. K.]."⁷

Aastad 1926 kuni 1934 tähistavad noorpoeedi elus pikaleveninud ja lõpuks siiski katkenud ülikoolistuudiumi. Sellest stuudiumist pole palju rääkida, Karl Muru hinnangul kulgesid õpingud "rabedalt ja mitme katkestusega, pikemalt kohustusliku sõjaväeteenistuse tõttu"⁸; noorpoeet küll sooritas kümmekond eksamit-seminari, ent viimaseks jäi kirjanduseksam Gustav Suitsule 10. veebruaril 1934. Üliõpilaste nimekirjas püsis ta sama aasta novembrini.

Ülikooli poolelijätmise kohta ütleb Karl Muru meie akadeemiliseks tituleeritud kirjandusloos oma professorlikus stiilis nõnda: "Kavakindlaid õpinguid takistas omatahtsi süvenemine meelislektüüri, mis võttis suure osa ajast; ühtlasi tõukas kestev siserahutus boheemlikule eneseunustusele, millele järgnesid paratamatud meeleolulangused."⁹

Õpingutest isegi tunduvalt olulisemaks kujunes aga suhtlusringkond üliõpilasseltsis Veljesto. Hea ülevaate Veljesto lustlikult vabameelsest miljööst, vaimsusest ja seltsielust on andnud Endel Nirk oma biograafias "Teeline ja tähed. Eurooplase Karl Ristikivi elu" (1991).¹⁰

Juba Veljestosse kuulunud noorte literaatide nimekiri tuleks üpris pikk ja esinduslik, sealhulgas kaasarbujad Sang, Kangro, Viiding ning nende loomingut kriitiliselt mõtestanud Ants Oras ja Aleksander Aspel, aga ka näiteks Johannes Aavik, Paul Ariste, Valmar Adams, lisaks veel mitmest vallast kunstirahvast. Ja muidugi Karl Ristikivi, keda on hiljem nimetatud ka proosa-arbujaks. Ristikivi pikema aja jooksul sündinud paladest kokku seatud ainuke luulekogu "Inimese teekond" ilmus küll alles paguluses 1972, kuid need värsid võiksid sisuliselt hästi täiendada arbujate-antoloogiat. Lisagem, et Betti Alver küll ei kuulunud Veljestosse, ent külastas nende üritusi.

Harald Parrest on seda tudengielu meenutanud nii: "Kui Talvik akadeemilise nooruse hulgas silma paistis, siis just oma põhimõttelise ja sissesündinud püüdega mitte silma paista, oma lõpmatu heatahtlikkusega ja koomilisuseni küündiva viisakusega."¹¹

Luuletaja tugev enesekriitiline joon säilis ka juba "küpse" kirjanikuna, enesepiitsutused või koguni -mõnitused on tema luule läbivaid tunnusjooni. Nii väitis ta "Kohtupäeva" avapalas "Poeet": "Ma iial polnud eht, / ei elus ega luules. / Kui oksalt langev leht / ma triivin igas tuules". Ja näiteks kirjast Aino Kaldale võib lugeda: "Mis puutub Teie päiksepaistelisse optimismi Alveri ning minu kirjandusliku tuleviku kohta, siis julgeksime seda vaevalt jagada." (26. VII 1937).¹²

Enesekriitilise meele kõrval aga tuleks rõhutada ka Talviku selget arusaama oma kirjanikumissioonist ja kindlapiirilist luulenägemust. Juba debüütkogu ilmumise aegu 1934 on ta kirjas Aino Kaldale esitanud oma loomekreedo: "Minu luuletisvihiku kirjastajad, n.n. "kammissepad", on ringikene noori kirjandussõpru (Betti Alver, Paul Viiding, Harald Paukson, mina), keda seob ühine protest meil juba aastaid kestnud realismi lamestumise vastu."¹³

Talvik on proovinud kätt ka proosas; ühes luuletajapaariga tehtud usutluses tunnistas ta vastuseks abikaasa küsimusele: "Sa oled ju proosat ka kirjutanud?" – "Olen – varemalt. Aga viskasin kõik ahju – piinlik hakkas."¹⁴

Tsiteerigem lõpetuseks 23-aastase Talviku luuletust tema debüütkogust "Palavik" (1934), kus mõnesuguse algajaliku suuresõnalisuse juures on tunda ka ehtsat uhket ja isepäist trotsi ning veendumuskindlat eneseusku:

Mu mõtted on lahingu ratsud,
kes tõikade tinase koorma
ees norsates ajavad püsti.

(---)

Nad mürinal tallaks kõik tõkked
ja lõhkudes kapjega paasi,
nad sööstuksid sõtta kui pulma.

("Mu mõtted")

¹ Noortele autoritele oli mõeldud ka minu kirjutis Jack Londonist: "Aivar Kulli ajalootund. Jack London kirjaniku elufilosoofiast" – ERR Kultuuriportaal, 15. jaanuar 2021.

² Eve Annuk, "Heiti Talviku "Palaviku" eelaeg" – Keel ja Kirjandus 1988, nr 4, lk 214-221

³ Heiti Talvik, "Legendaarne", koostanud Karl Muru ja Hando Runnel, teine, parandatud trükk, Ilmamaa, Tartu 2007, lk 183-184

⁴ "Legendaarne", lk 183, 185

⁵ Elo Friedeberdile 23. veebruaril 1928 – Elo ja Friedebert Tuglas, "Kirjad teineteisele 1917-1947", toimetanud ja kommenteerinud August Eelmäe, Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus, Tallinn 2001, lk 255

⁶ Hellar Grabbi, järelmärkus aastal 1987 Raadios Vaba Euroopa esitatud esseele "Heiti Talviku taliöine nägemus" – raamatus: H. Grabbi, "Tulgu uus taevas. Mõtteid viiekümnest kirjanikust", Virgela, Tallinn 1999, lk 83

⁷ Ants Oras, "Eesti luule aastal 1929" – Eesti Kirjandus 1930, nr 4, lk 172

⁸ "Legendaarne", lk 6

⁹ Eesti kirjanduse ajalugu, IV köide, 2. raamat, Eesti Raamat, Tallinn 1984, lk 345. Mulle see määratlus väga meeldib, sest võtab hämmastavalt täpselt kokku ka minu enda tudengipõlve – täis meelislektüüri ja mitmepalgelist siserahutust.

¹⁰ Endel Nirk, "Teeline ja tähed. Eurooplase Karl Ristikivi elu", Eesti Raamat, Tallinn, 1991, lk 60-69

¹¹ "Legendaarne", lk 220

¹² "Legendaarne", lk 188

¹³ Mart Orav, "Ühe antoloogia sünnist" – Vikerkaar 1988, nr 5, lk 60

¹⁴ "Betti Alver. Usutlused. Kirjad. Päevikukatked. Mälestused. Lisandusi tundmiseks", koostanud ja toimetanud Enn Lillemets ja Kristi Metste, Tänapäev, Tallinn 2007, lk 96