Kumu uus näitus "Ekspeditsioon" uurib, kuidas kujunes soome-ugri pärand ja keelesugulus eestlaste identiteedi oluliseks osaks. Kuraator Linda Kaljundi sõnul kasvas huvi soome-ugri pärandi vastu Eestis eriti 1970. ja 1980. aastatel ning sellesse panustasid eri kultuurivaldkondade loojad ja teadlased.

"Oma näitusega tahame vaatajat kutsuda mõtlema selle üle, miks on eestlaste identiteedi või minapildi jaoks saanud niivõrd oluliseks soomeugrilaseks olemine, millal see sai meie identiteedi jaoks nii keskseks ja kuidas see toimus," ütles Kaljundi "Vikerhommikus".

Muu hulgas vaadeldakse näitusel, kuidas soome-ugri pärand jõudis eri kultuurivaldkondadesse. 1970. ja 1980. aastatel hakkasid selle vastu huvi tundma filmitegijad, kunstnikud, kirjanikud ja muusikud. Samal ajal tegid nad koostööd teadlaste ja Eesti Rahva Muuseumiga. "Me näeme siin erinevate kultuurialade koostööd ja samuti kunsti ja teaduse omavahelist koostööd."

Põlisrahvaste poole pöördumine ei ole kuraatori sõnutsi ainult Eesti nähtus. Sarnane huvi tekkis samal ajal mujalgi maailmas, kuid Eesti puhul lisandus sellele keelesuguluse küsimus.

"Aga mis eestlaste puhul on erinev, on kindlasti keelesuguluse aspekt, mis võimaldab inimestel hakkata ennast samastama ja seostama nende põlisrahvastega, kes elavad eestlastest väga-väga kaugel," rääkis Kaljundi.

Huvi soome-ugri vastu kasvatasid ka Nõukogude Liidu kriis ja laiem pettumus tööstuslikus modernsuses. Folkloori ja rahvakultuuri poole pöördusid ka teised Nõukogude Liidu rahvad.

Eesti puhul oli selle kõrval oluline aktiivne huvi rahvusliku identiteedi vastu. Kaljundi tõi näiteks 1970. ja 1980. aastatel loodud kultuuriteosed ning ajaloo ja kultuuripärandi käsitlemise. Ta nimetas muu hulgas Lennart Meri filme ja Jaan Krossi ajaloolisi romaane.

Näitusel on olulisel kohal Eesti Rahva Muuseumi soome-ugri kogud. ERM on uurinud lisaks kogudele ka nende kujunemise ajalugu. See on toonud esile ekspeditsioonidega seotud vastuolud.

"Ühtepidi on seal väga palju soovi neid soome-ugri väikerahvaid aidata, toetada ja teistpidi on seal olemas kogu see nõukogude teadussüsteem ja taristu, mis võimaldas neid uurimisretki ka niivõrd laialdaselt ellu viia," ütles Kaljundi.

Näitusel saab näha muu hulgas 1970. ja 1980. aastatel Kaljo Põllu juhtimisel korraldatud soome-ugri ekspeditsioonidega seotud materjale. Nendel osalesid kunstitudengid, kes tegid etnograafilisi joonistusi ja fotosid. Lisaks on näitusele valitud ka teiste kunstnike loomingut, näiteks näeb ka Anu Kalmu ja Evi Tihemetsa graafikat.

"Et näidata veelkord, et soome-ugri pööre ei sündinud ainult nende kolme suurmehe – Meri, Põllu, Tormise – teenete läbi, vaid sinna panustas ka väga palju teisi inimesi. Oleme tahtnud sellist kultuurialade mitmekesisut välja tuua," ütles Kaljundi.

Näitus käsitleb ka soome-ugri väikerahvaste keskkonnaprobleeme. Kaljundi sõnul algab näitus nafta teemaga, sest soome-ugri huvi tõus Eestis langes kokku ajaga, mil Nõukogude Liidu nafta- ja gaasitööstus laienes nende rahvaste elualadele.

Kuraatori hinnangul on soome-ugri pärandi teema taas aktuaalne ka tänapäeval, sest identiteediotsingud võivad tugevneda kriisiperioodidel ning praegust huvi mõjutab muu hulgas Venemaa täiemahuline sõda Ukrainas.

Rahvusvahelises kontekstis seostub näituse teema Kaljundi jaoks laiemalt põlisrahvaste sooviga ise oma pärandi käsitlemises kaasa rääkida. Ta tõi näiteks saamid, põlisameeriklased ja Austraalia põlisrahvad. Kaljundi näeb, et Eesti kogemus võiks pakkuda selles arutelus rahvusvahelist huvi, sest Eesti ja soome-ugri väikerahvaste suhe erineb klassikalisest lääne koloniaalkontekstist.

"Eesti lool oleks rahvusvaheliselt väga palju lisada selles samas komplekssuses, kuidas eestlased, olles ise okupeeritud Nõukogude Liidu poolt, lähevad uurima soome-ugri väikerahvaid," avas ta.

Samas lisas ta, et Eesti ekspeditsioonide puhul ei saa siiski lääne koloniaalteadusele omaseid käsitlusi üks-ühele üle kanda. Samas kaasnevad etnograafiliste välitöödega tema sõnul ajaloolised võimusuhted ja teadmistetaristu.

Värske näitus valmis mitme aasta jooksul. Pika töö eesmärk oli anda aega nii kogudega tutvumiseks kui ka kunstnike uurimistööks. Näitus sündis muu hulgas dialoogis Kumus samal ajal eksponeeritava saami kaasaegse kunsti näitusega "Ei algust ega lõppu".

"Me käisime korduvalt erinevates Eesti muuseumide kogudes, eriti Eesti Rahva Muuseumi kogus, käisime ka naabermaades tutvumas saamide ja soome-ugri kogudega," rääkis Kaljundi.

Näitusel osalevad uurivate kunstnikena Jaanus Samma ja Karl-Joonas Alamaa. Kaljundi jaoks oli oluline anda neile aega kogudega tutvumiseks, oma küsimuste esitamiseks ja näitusele sekkuvate installatsioonide kavandamiseks.

"See on olnud aeganõudev, aga hästi põnev protsess. See kindlasti ei tähenda, et ma oleks kogu selle temaatika ammendanud, vaid pigem on see osa pikemast teekonnast, kus jätkub palju uurimist.