Nädala album. "GTA VI" plaati nii suure hoolega ei tehtud kui mängu

Nädala album
"Grand Theft Auto VI: The Album" (Atlantic Records)
4/10

Grand Theft Auto VI on hetkel maailmas 200 kuulatuima artisti hulgas. Seda peamiselt tänu Atlantic Recordsi koostatud kogumik-soundtrack'ile, mida ametlikus pealkirjas nimetatakse lausa albumiks. 34-loolise kogumikuga üritatakse tabada Vice City ja Leonida osariigi õhustikku ja olemust, mille võib artistide nimistu järgi ilmselt võtta kokku sõnaga "kirev". Vaatame siis, kas album-soundtrack on pandud kokku samasuguse hoolega, nagu tundub olevat pandud mäng ise. Kui sellele on nimeks pandud lausa uhke "the album", siis suhtume kogumikku ka nii.
Täpsustuseks tasub öelda, et ainult selle väljalaskega asi ei piirne. Kuna tegu on ikkagi "GTA VI-ga", siis on albumeid kaks. 11. detsembril peaks ilmuma veel eraldi album mängumuusikaga, mille eest on vastutanud Justice. Kas sellele "mängumuusika"-plaadile jõuavad ka Justice'i osalusega lood siit kogumikult? Ei tea.
Ehk tasuks ette öelda ka seda, et kuna ma ise pole veel minutitki "GTA VI-d" mänginud, siis ei saa ma hinnata, kas ja kuidas see klapib detailsemalt looga, mida mängus jutustatakse, aga panen oma panused sellele, et kui sarnane side eksisteerib, on see õrnake. Heal juhul on mõningane side üldisema atmosfääri või paigaromantikaga, mida võib ette kujutada varasemate kogemuste põhjalt.
1. Justice, Michael McDonald – "Starting From Zero"
Avapala hakkab sekundiga tantsima miamiliku 80ndate päikeseloojanguga, mis vaatab meile vastu albumi kaanelt ja millel on oma roll Vice City loos laiemalt. Kuigi sai öeldud, et albumi ja mängu sidet ma liiga tähtsaks pidada ei saa ega kavatse, viitab avalugu oma nime ja olemisega selgesti kahe peategelase lootusrikkale uuele algusele, mis kõikide eelduste kohaselt kraavi pöörab. Algustiitreid võib nende klaveriakordide ja Steely Danis tegutsenud Michael McDonaldi tõelise rokimehe vokaalide taustal jooksutada küll.
7/10
2. Yung Lean, Metro Boomin, Future – "That's It"
Päris kiire ja järsk meeleolumuutus. Kompaktne diskorokk asendub Yung Leani lohvaka ja tossu-paelad-lahti räppimisega. Aga nii "Ginseng Strip 2002" võtmes Yung Leani me pole päris ammu kuulnud. Kahjuks kulub Metro Boomini biit liiga viledaks, ei hoia salme enda peal. Kahe uima-räppari vahele oleks vist veidi lisaenergiat ära kulunud.
5/10
3. Playboi Carti – "Ahh Yea"
Raske oleks ette kujutada "GTA VI" soundtrack'i aastal 2026 ilma Carti osaluseta. Igatahes saatis Carti plaadile 2025. aasta "Musicu" pealt välja jäänud võrdlemisi mittemidagiütleva loo. Halb see sellegipoolest ei ole, Carti nasaalne meloodilisus töötab, aga sündmuse suurusele see kuidagi ei vasta. Lugu kannatab samuti energiapuuduse käes ja seda paljude Carti lugude kohta öelda ei saa. Kas võeti vastu ükskõik mis, mida Carti oli nõus saatma? Igatahes suudeti leida laul, millest ei teadnud peaaegu midagi ka Carti superfännid. See on juba päris suur võit, sest tavaliselt oskavad nad ka öelda, mida räppar hommikuks sõi.
6/10
4. Travis Scott (ja üks pool Daft Punkist) – "Rhyno"
Üks kümnest enne plaati ilmunud loost, mis kõige rohkem muljet avaldas ja mängu kõrval ka plaadile mingeid ootusi tekitas. Guy-Manuel de Homem-Christo ehk üks pool Daft Punkist on Travis Scottiga koos töötanud varemgi: lool "Modern Jam" albumilt "Utopia" oli ka Homem-Christo käsi küljes. Kahel lool on ka päris palju ühist, süntesaatoritest ja trummimasinatest koosnev kõlapilt on end sättinud lihtsalt natukene paindlikumasse ja õõtsuvamasse süsteemi. Sellegipoolest kummagi mehe parimate lugudega "Rhyno" konkureerida kahjuks ei suudaks, aga vähemalt jääb mulje, et lähenetud on mõttega ja proovitud mingitki omamoodi nurka leida. Kas just "GTA VI" jaoks või jäi ka see lugu mõne stuudio põrandale aastaid tagasi? Ei tea, aga olen selles osas igatahes (ebavajalikult) paranoiline.
7/10
5. Ca7riel & Paco Amoroso, PinkPantheress, Fred again..., Etienne de Crecy – "Sexy Magic"
Siin kohtuvad Argentina popmuusika, Briti tantsupop ja Prantsuse house. Üks plaadi esimestest suurtest segadustest, mis on erinevatest asjadest nii paistes, et raske on üldse millelegi näppu peale panna. See on popurrii või showreel rohkem kui laul, millest on muidugi kahju, sest raske on uskuda, et see on maksimum, milleks nii palju päid koos võimelised olid. Siia oleks vaja kõrvale mingit veidrat brainrot-sisu või AI-genereeritud loomakesi tantsima.
Teistpidi, nii mitme peaga koos äkki ei saagi muudmoodi. Võib ainult ette kujutada, kui kaootiline võis selle loo valmimine olla viie inimesega kahel mandril ja vähemalt kolmes riigis. Sellepärast lugu kõlabki nagu see tahvel mõne koosolekuruumi nurgas, millele möödudes vahel ikka midagi peale soditakse. Kokteilibaari põksu taustal vahetuvate universumite keskel on veel ka viide Ciara ja Justin Timberlake'i 2009. aasta loole "Love Sex Magic", mis olukorda arusaadavamaks ei tee.
5/10
6. Justice, King Gizzard & The Lizard Wizard, SZA, Tame Impala – "Flower In A Hurricane"
Ja hüppame otse staarsegaduse juurde. Kui see lugu oktoobri keskel ilmus, siis oli esitajate kokku lugemine ja seejärel mõtlemine, et mida lugu endast kujutada võiks ja kes mida siin lool teeb, nii suur pingutus, et pidin loo kuulamise veidikeseks edasi lükkama. Aga siis ei leidnudki jõudu, et seda kuulata. Mu ajju ei mahtunud see lihtsalt ära ja kui nägin, et see ka kogumikul päris vara kätte jõuab, muutusin veidi ärevaks.
Lugu on põhjusega võrreldud Dire Straitsi 1985. aasta looga "Money For Nothing", sest loo algus ongi põhimõtteliselt üks ühele 41 aastat vana hiti pealt maha kirjutatud. Peale minutit on väga raske ette kujutada, kuhu siia nüüd peaks mahtuma SZA, Tame Impala või KG&TLW.
Aga siis hakkavad SZA ja Kevin Parker laulma, kui samal ajal Dire Straits taustal mängib ning trummimasinad toksuvad. SZA hääl ja Kevin Parkeri falsett moodustavad juba nii veidra omavahel põimunud spiraali, et see kognitiivsetele võimetele mõjuma hakkab. Nagu leiaks mõnel suurel festivalil siukse punkti, kuhu kostuvad natukene kõik viis lava. Aga siis tuleb hetkeks üks jõuline SZA-bridge, mis mõne hetkega lendab jälle tagasi sinna viie lava heli ristumispunkti.
Kui videomängudes hakkab maksimalism haruharva mängu enda vastu töötama, siis muusikas on see lihtsam juhtuma. "Flower In A Hurricane" on kindlasti sellest näide. Kuigi siin on mingeid normaalseid, äkki isegi meeldivaid elemente ka, siis millegipärast ei suuda ma seda lugu mitte kuidagi vastu võtta, süsteem protestib ja heidab selle sama kiiresti välja. Raske seda üldse loona käsitleda. Seda kuulata proovides tekib tunne justkui üritaks limast ja elu eest siplevat kärnkonna alla neelata. Äkki see kunagi muutub, aga ka see on raske, kui ma ei ei julge seda lugu enam uuesti täispikkuses kuulata.
1/10
7. Dua Lipa – "Go Easy"
Ja veel natuke plagiaati. Järgmise Coachella peaesineja Dua Lipa (eelmisel lool laulnud SZA kõrval) väikestviisi comeback-singel algab bassikäiguga, mis arvatavasti ainult mõne väga väikese tehnilise detaili pärast ei too endaga kaasa kohustust märkida külalisartistiks The Cure. Sellise kergelt nostalgilise popiga on Dua Lipa varemgi tegutsenud, aga, jällegi, sulandub "Go Easy" hõlpsasti tema kõige keskpärasemate lugude hulka. Kui muidugi The Cure'i bassikäik välja arvata.
5/10
8. Morgan Wallen – "Last Thing You Need"
Ei ole Morgan Wallenist sekundikski varem aru saanud ja see kõige tavapärasem AI-lugu, mida inspireeriv-sentimentaalsete lühivideote taustal kasutataks, midagi selgemaks ei tee. Kuigi mingi refrään siin vist nagu on... Peaaegu sama imeliselt mittemidagiütlev nagu Ella Langley megahitt "Choosin Texas'", aga mitte päris. Natuke on veel minna, et mittemidagiütlevusest saaks midagiütlev mittemidagiütlevus. Teine variant oleks kantrile kuidagi uue ja huvitava nurga alt läheneda, aga selleks ei ole mingit vajadust ja ma ei tea ka, kas see kuidagi võimalik on.
4/10
9. Jhayco – "X"
Jhaycoga kohtun ma "GTA VI" soundtrack'il esimest korda. Üldiselt reeglipärane ladinapop paistab silma väikese, aga tubli omapäraga: suurema osa loost möllavad reggaeton'i meloodiate all kergelt amapiano'likud trummid ja bassid. Imelik, et sellist kooslust varem pole kuulnud. Päris hea mõte. Aga esimese minuti järel on mingil müstilisel põhjusel surutud umbes täpselt 30 sekundit ülirõhutatud trummidega Miami-Vice-City-süntpoppi. Rohkem see motiiv tagasi ei tule. Ühelt poolt on see hea, sest see ei sobinud sinna üldse, aga teisalt rõhutab veel selle ebavajalikkust ja tekitab kuulajas nõutust, et millega mängualbumi koostajad ikkagi täpsemalt tegelenud on.
5/10
10. Fuerza Regida – "Suzuki"
Ka USA-Mehhiko bändiga Fuerza Regida ei ole ma enda teada varem kokku puutunud, kuigi iga kuu kuulab neid vähemalt 53 miljonit inimest. Numbrite järgi on see mängu ja albumi eel ilmunud singlitest ka pika puuga kõige edukam. Aga ei saa öelda, et Fuerza Regida annaks põhjust endaga tutvust teha. Tuttavate artistide lugude põhjal oleks loogiline järeldada, et ka Fuerza Regida ei ole siin esindatud oma kõige paremas vormis. Reggaeton, mida ära ei paneks, aga mida ka tähele ei paneks.
5/10
11. Rauw Alejandro – "Macacoa 2000"
Puerto Rico superstaari Rauw Alejandroga olen juba veidi tuttavam ja oma äkilisuses, dünaamilisuses, selle soundtrack'i kontekstis isegi teravuses, on "Macacoa 2000" vähemalt traditsioonilisematest reggeaton'i lugudest tugevaim.
6/10
12. A Boogie Wit da Hoodie, Elkan – "Dance With Me"
Eelmise kümnendi üks suuremaid ja raadiosõbralikemaid popräppareid (rõhuga esimesel ehk popil) A Boogie Wit da Hoodie ei ole ammu millegagi silma paistnud. Vanu hitte 2016. ja 2018. aasta plaatidelt kuulatakse see-eest endiselt hoogsasti. Sellegipoolest on tema kaasamine sellele pigem kaasaegsusele rõhuvale kogumikule üpris üllatav. Kaasas on tal Elkan, Sierre Leone produtsent, kellelt saime Drake'i loo "Nokia".
Koos saavad nad hakkama ühe plaadi meeldivama looga. Elkani korraga vaoshoitud ja külluslik biit on piisavalt huvitav ja kasutab erinevaid sämpleid ning liikumisi piisavalt vaba käega, et A Boogie lembelaul ei kao niisama sügavikku vaid võtab ka kuulaja kaasa.
7/10
13. Burna Boy – "Bigger"
Afrobeats'i superstaari kaasamine on vist pigem märk spektri võimalikult laiali ajamisest, mitte nii väga Leonida osariigi atmosfääri tabamises. Selline võimalikult mitmesse kanalisse ühendumise ambitsioon saab selgeks ka ülejäänud kogumikul. Kuigi tekib küsimus, kui hõlpsasti see sobitub GTA maailmaga.
Aga kas Burna Boy lood liiguvad üldse kuskil hea-halb skaalal? Või on nad lihtsalt kõik korralikud Burna Boy lood. Pigem vist see viimane. Täiesti suvalist lugu pole ketta pealt meili manusesse tõstetud ja ehk on "Bigger" isegi keskmisest Burna Boy heast loost veidi kaasahaaravam. Võib-olla on see temalt isegi esimene, mis mul on kummitama jäänud.
6/10
14. Gunna – "Count Up"
Gunna saab "Count Upi" peal kokku produtsent Turboga, kes on produtseerinud mitmed Gunna karjääri alguse hitid ja fännilemmikud. Sh Gunna ja Lil Baby suurima hiti "Drip Too Hard". Üheskoos saadakse enam-vähem pihta sellele möödunud kümnendi Atlanta kergelt mudasele trap'i saundile. Hiiliv ja paharetilik biit võib kuritegelikku maailma sobida küll. Gunna võime vee kombel mööda biite libiseda ei ole küll kuhugi kadunud, aga see-eest ei ole kadunud ka tema imelik oskus jääda korraga nähtavaks ja nähtamatuks.
Kui mõni rida parajasti sinu suunas lendab, tundub kõik väga hästi: paigas on flow ja hääl, kogu esitus. Aga kui saabub järgmine rida, mis mõjub samamoodi nagu eelmine, on see eelmine juba meelest läinud, siit ilmast haihtunud. Nii võib seda lugu kuulata mitu korda enne, kui mõnes kohas ennast kodusemalt tundma hakkad.
5/10
15. Kodak Black ja Don Toliver – "Let's Rock"
Kodak Blackil on ilmselgelt elus veel väga keeruline periood käsil. Loodetavasti saab ta abi. Kuigi ma olen suvaliste krääksatuste ja igasuguste häälmoonutuste suur fänn, siis krääksatusel ja krääksatusel on ikkagi vahe sees. Selle aasta kõige kuumem räppar Don Toliver loo teist poolt veidi päästab, aga mitte piisavalt.
2/10
16. Young Thug – "Wakin Up Flex"
Kui ei viitsi uusi lugusid teha, kirjutada ja neid salvestada, siis ega tegelikult ei pea. Keegi ei käsi. Isegi kui Rockstar või Atlantic selle eest palju raha pakub.
4/10
17. Tee Grizzley – "IKYFL"
Ma ei ole kunagi liiga suur Detroiti n-ö tõsielulise ja kalgi trap'i esituste fänn olnud. Tee Grizzley on veel oma korda nende seas alati kõige igavam olnud. Nii ka selle loo peal, kuigi ma saan aru, miks ja kuidas võib keegi siit hoopis energiapaugu saada ja sellisena on ta vist õnnestunud lugu.
4/10
18. Don Toliver – "TF?"
Eesootavate Grammyde jagamisel on Don Toliver ainus hiphopi esindaja üldkategooriates. Võib öelda, et ta on viimase aasta-kahega oma õpipoisi rüü seljast visanud ja oma meistri, Travis Scotti varjust välja astunud. Grammyde kontekstis võib küll tema kaasamist pidada edasiminekuks, aga nüüdisaegse hiphopi universumis on Don Toliver ikkagi keskpõrand, juba edukate ja läbiproovitud ideede veel ilusamaks ja universaalsemaks lihvimispaik. Mis ei tähenda, et see tal hästi ei õnnestuks ja et see vahel ka meeldiv ei võiks olla. Enamikul juhtudel ongi, ta oskab kasutada oma nasaalset häält ja biidid on üldjuhul külluslikud, atmosfäärilised ning luksuslikud. Kehtib see ka "TF?" kohta, aga mitte piisavalt.
6/10
19. Cardi B – "Don't Chart"
Cardi B-ta ei saa kindlasti Vice City tänavatel ringi sõita. See ei tule kõne allagi. Isegi Cardi B kõige keskpärasemaid lugusid katab ta vastupandamatu energia, millele saab vastu panna ilmselt ainult siis, kui lõbusoon kehast täiesti puudu on. Kui millegi muuga see lugu pikaks ajaks meelde ei jää, siis ehk mõneks ajaks jääb ikkagi kuulajaga Cardi avaldus, milline kehaosa tal väidetavalt lühtriga sisustatud on. Kasutaksin siin võimalust soovitada ka Cardi B Tiny Deski live'i, mis minu tagasihoidlikul hinnangul veidi väsinud formaati korralikult uut elu sisse tõi.
6/10
20. JT – "GMA"
City Girlsist tuule tiibadesse saanud JT on üldiselt hinnatud samasuguse mitte kordagi vabandust paluva energia eest, nagu on ka Cardi B, aga sellest biidi-peale-rääkimis-loost see küll välja ei tule. Aga asi võib olla ka täiesti sobimatus biidis.
4/10
21. Jennie – "Power Trip"
Endine Blackpinki liige Jennie astub siin A. G. Cooki produtseeritud lool oma tavapärasest mullist välja. Aga küsimus "kas see on Kesha?" on täiesti põhjendatud. "Power Trip" võiks täiesti vabalt 2010. aastal Energy FM-is Taio Cruzi ja Will.i.ami vahel kõlada. Okei, natuke on siin A. G. Cook ikkagi vaeva näinud, vähemalt nii palju, et veidi pidanuks Energy FM-i muusikajuhid ikka nuputama, kas siin liiale ei minda, aga siiski.
Iseenesest on huvitav, et siin kogumikul hoopis Keshat pole. Oma aja üks suuremaid hitimeistreid, keda ei võetud neil aegadel ilmselt grammi võrragi tõsiselt, on tänapäeva electroclash'i ja hüperpopi buumi artistide sõnavõttude kaudu saanud suureks ja oluliseks mõjutajaks ning inspiratsiooniallikaks. Aga ehk ei ole Kesha algoritmiline väärtus praegu enam nii tugev? Ilmselt mitte nii tugev kui Jennie oma, kellel tasub ka tänu remiksile (kui seda nii saab nimetada) Tame Impala loost "Dracula" järgmise aasta Grammydele kohale minna.
Aga eks siis kannab Kesha vaimu Jennie, kes päris kindlasti on võtnud eesmärgiks siin loos mõnel hetkel isegi Kesha kombel laulda. Mõned automaatsed plusspunktid ka üritamise eest midagi natuke enda tavapärasest erinevat teha. See võiks ju selliste koostöökogumike üks peamisi eesmärke ja võimalusi olla, mida seni küll eriti ära kasutatud ei ole. Iga kuulamisega muutub see lugu ühelt poolt meeldivamaks ja teisalt ebameeldivamaks, mis on vist pigem hea märk.
7/10
22. Tove Lo – "Blood In Your Eyes"
Kuigi ei peaks olema, olen siiski natuke üllatunud, millisel määral on "GTA VI" muusikalises pildis esindatud Rootsi. Lisaks Robyni kureeritud raadiojaamale leiame soundtrack-albumilt Yung Leani, Tove Lo ja loo "Blood In Your Eyes", mis on valminud koos Rootsi produtsentide A Struti ja Ilyaga, aga ka (kohe järgmise) Zara Larssoni loo. Ei peaks olema üllatus, sest Rootsi popmuusikatööstuse võimetes ei ole kahtlema pidanud juba pikalt. On nad määranud selle kõla The Weekndi, Ariana Grande ja paljude teistega.
Aga siiski võtab hetkeks mõtlikuks, kui iseenesestmõistetava osana esitletakse neid ühes suurimas popkultuurilises sündmuses ehk "GTA VI" ilmumises. Märkimisväärne on see, kui mittemärkimisväärseks on see fakt praeguseks muutunud. Lisaks ei saa ei Tove Lo, Yung Leani ega Zara Larssoni puhul rääkida küüniliselt, et neid kaasatakse ainult selleks, et tuua lisakas oma skeenele kaasa paar riigitäit inimesi, mis võib afrobeats'i ja K-popi puhul osaliselt tõele vastata. Rootsi iseeneses ei ole nii suur turg, ehk nad on pidanud oma vajalikkust tõestama veel päris mitmel moel.
Siin on äkki ka meile mõtlemiskoht: mida teha, et järgmise GTA soundtrack'il kõlaks juba eestlaste kirjutatud ja miks mitte ka lauldud lood. Vähemalt 13 aastat on aega, nii et peaks jõudma küll, ja rootslased näitavad, et võimatu see ei ole. Tuleb õigel ajal osata õigeid asju hinnata.
Loost ka: poplugudest siin plaadil ilmselt kõige parem. Kõik on mõnusalt suvaline, lahtine, logisev, aga meeldejääv ja pead õõtsutav, jalga tatsutav. Tove Lo esitus ka tugev. Tema tänavuselt albumilt ma ühtegi nii head lugu ei mäleta, aga äkki peaks selle ka nüüd igaks juhuks üle kuulama.
8/10
23. Zara Larssoni – "Fast Emotion"
Zara Larsson on parajasti selle Rootsi laeva kapten, mis koos teiste suurte laevastikega uhkelt mööda pop-ookeanit seilab. Rootsi-Kariibi "Fast Emotion" jääb kaasmaalase Tove Lo palale küll korralikult alla, kuigi meeldivaid ideid siin peidus on. Oluliselt pärsib ideid see, et Zara Larssoni hääl esitab neid suurema osa ajast kuskil produktsiooni sees õhku ahmides, mitte esiplaanil.
5/10
24. Camila Cabello – "Sweet Like Candy"
Mõnusalt naiivne Camilla Cabello lugu, mis oleks ta viimast, samuti naiivset, aga huvitavat albumit "C, XOXO" kindlasti tugevamaks teinud.
6/10
25. Fcukers – "Only One"
Oleme jõudnud albumi viimasesse kolmandikku, kus saavad sõna ka artistid, kelle igakuiste kuulajate miljonid jäävad paari juurde ja ei ulatu enam mitmekümnetesse miljonitesse. Esimene on sel aastal albumiga "Ö" läbi murdnud tantsupopi duo Fcukers, kes küll oma valemit natuke lihtsutab ja ibizastab, aga proovib siiski selgeks teha, et nad võiksid ka esimeses kahes kolmandikus figureerida.
6/10
26. Arca – "Sandunguea"
Arca koostöö Rockstar Gamesiga hakkas juba mänguga "Red Dead Redemption 2", mille mängumuusika valmimisele ta kaasa aitas. Arca juhitud raadiojaama võib kuulata ka "GTA V" mitmikmängu-versioonis "Grand Theft Auto Online". Ja kõige värskema mängu soundtrack'il teeb kultusprodutsent eespool kõlanud ainult väikese kasti sees mõtlevale reggeaton'ile värvi, elu ja rütmisektsiooniga päris korralikult silmad ette.
8/10
27. Rina Sawayama – "TRDWFE"
Rina Sawayama kaasamine "GTA VI" soundtrack'ile on ka pigem üllatus. Kuigi ta alustab lugu talle omase teatraalse alt-rokiga, mis varem on minu ja nii mõnegi tema loo vahele päris suure kiilu löönud, siis kasvab sellest välja hoopis päris korralik Madonna lugu. Kuni... Sawayama tümpsu peal ooperit laulma hakkab. Aga isikupära ja kogumikule pääsemiseks vajaliku kommertsi vahel on Sawayama leidnud siiski kiiduväärt balansi.
5/10
28. Rose Gray – "All Again"
Ka briti tantsupopi artisti Rose Grayga kohtumist ma ei oodanud siin sugugi. (Muideks, kus on Charli XCX?) Peale 27 lugu on ausalt öeldes päris raske veel midagi aru saada, aga nii palju, kui ma veel aru saan, on "All Again" totaalne riidepoe tapeet.
4/10
29. Lana Del Ray – "Crazy For You"
Päris huvitav, mis tunne on selle loo saatel minna panka röövima, kedagi mõrvama või politsei eest ära põgeneda. Paneb vist kahtlema mitte ainult nendes otsustes, mida mängus tehtud on, vaid sisse võib lennata ka kahetsusi, kahtlusi ja flashback'e päriselust. Seda Lana Del Ray oskab.
7/10
30. Kali Uchis ja Helado Negro – "Largate"
Sama küsimust nagu Lana Del Ray kohta paneb küsima ka "Largate". Tekitab kahtluse, et mängu lukku on sisse kirjutatud mingi suurem kurb moment, milleks seda ja eelmist lugu vaja on...
6/10
31. Omar Apollo – "No Me Busques"
Ei tea, kuidas teha nii, et 31. lugu saaks sama ausate kõrvade osaliseks nagu esimesed 15, aga mis teha: kui tehti 34 looga plaat, siis tehti 34 looga plaat. Kas Los Angelese RnB laulja Omar Apollo katset olla järsku sombreeroga moosekant on siia plaadile vaja? Kindlasti mitte. Kas see kõlab hästi? Ei. Kas see on tüütu? Jaa.
3/10
32. Keith Richards – "Bright Lights, Big City"
Selle plaadi ainsa mitte-originaalloo laulab sisse Keith Richards, legendaarne Rolling Stonesi kitarrist. Lugu ise on Jimmy Reedi oma aastast 1961. Huvitav, kas see Keith Richardsil oli see juba salves või palus Rockstar/Atlantic Records tal loo nime pärast see ette võtta. Bluusi on GTA mängudes palju kuuldud ja Keith Richardsi krimpsus häälega, korraga habras ja iseteadlik esitus sobib sinna vahele kindlasti hästi.
7/10
33. Jesse Johnson ja Dam-Funk – "Stone Kold Krazy Luuv"
Ja veel midagi vanemale põlvkonnale. Või hoopis nooremale: äkki jõuab Prodigyboysi smooth funk ka varsti "Stone Kold Krazy Luuvi" lähedale? Dam-Funk on GTA-ga koostööd teinud varemgi: 2023. aastal andis ta välja ka "Grand Theft Auto Online'i" mängumuusika-albumi. Seekord on tal vägagi üllatavalt kaasas Jesse Johnson, Prince'i loodud ansambli The Time kitarrist, kes 1980. aastate keskel leidis paari albumiga edu ka sooloartistina ning produtseeris veel Janet Jacksoni, Paula Abduli jt jaoks.
Ehk siis Minneapolises pikalt Prince'i läheduses arenenud artist koos elukutselise Prince'i fänni ja produtsendi Dam-Funkiga: peamiselt seostubki lugu selle kõige suurema nimega, kelle universumi tegelastena nii Johnson kui ka Dam-Funk väiksemal või suuremal määral tegutsevad.
Muidugi, Dam-Funki gruuv on omamoodi sile, ühestki august, isegi praokesest üle ei sõideta ja kõik voolab nii sujuvalt kui üldse saab. Sind kantakse siidist sulepatjadel ja lastakse nautida kõike, mida sinuga tehakse. Jesse Johnsoni vokaalid on ka peaaegu et perfektsed. Ei leia infot, millal need salvestatud on, aga kui siin salvestusel laulab juhuslikult 65- või 66-aastane mees, siis on see väga muljetavaldav.
PS! Samast universumist veel teateid: "GTA VI" raadiotes peaks kostuma ka seni avaldamata D'Angelo lugu.
9/10
34. Stanley Clarke, Yussef Dayes ja Robert Glasper – "Overtown Lights"
Ja albumi lõpetavad jazz-funk instrumentaalpalaga basskitarrist Stanley Clarke, trummar Yussef Dayes ning pianist Robert Glasper. Väga huvitav outro-valik. Loo põhimotiiv, vaikselt treppidest alla põrkav klaverikäik on küll mõnus ja midagi ei häiri ka ülejäänud loos, aga punkti paneb sellele väga pikale teekonnale pigem loo tekitatud segadus kui lugu ise.
Kui siia otsa kuulata kohe avaloo esimesi klaveriakorde, siis võtab ikkagi pea päris korralikult ringi käima. Mis täpselt vahepeal toimus?
Aga vähemalt ei ole rohkem lugusid. See on viimane.
7/10
Ehk siis sõna "album" selle kogumiku pealkirjas on ikkagi selge liialdus. Või kui ei ole, siis igal juhul albumile sama suure hoolega ei lähenetud nagu mängule endale. Ainuüksi pikkuse ja mahuga laseb plaat päris mitu padrunit iseendale jalga, aga kõikuv kvaliteet ja liigselt algoritmilisi otsuseid (ei Kodak Blacki ega Young Thugi lugu poleks pidanud siia kogumikule jõudma, kui selle kureerimist oleks võetud tõsiselt) teeb sellest päris vaevarikka kuulamise.
Kui need GTA autoroolis mängivad, võib suure enamusega leppida ja mõne üksiku saab siit ehk ka kaasa võtta, aga arvatavasti ja õnneks kõlab "GTA VI" umbes 20 erinevas raadiojaamas päris palju paremaid lugusid, sh ka ametlikult ilmumata reliisse tuntud artistidelt, mis avastamist ootavad. Kas teil oli vaja seda teada? Arvatavasti mitte. Aga nüüd teate.
Toimetaja: Neit-Eerik Nestor





















