Anu Viltrop: muuseumikogude väärtus ulatub meie tänastest teadmistest kaugemale

Vangilaagris õmmeldud tekk ja küüditamise ajal peetud päevik aitavad tulevastel põlvkondadel mõista Eesti ajalugu ja inimeste läbielamisi, kuid puudulikud hoiutingimused ja pärandihoidlate rajamise edasilükkamine võivad jätta olulise osa meie ajaloost tulevastele põlvedele kättesaamatuks, kirjutab muuseumiühingu tegevjuht Anu Viltrop.
Süüdi mõistetud ja rahvavaenlaseks tembeldatud Boris Bežanitski õmbles Mordva vangilaagris karistust kandes sõjaväesinelite tükkidest lapiteki. Hoolikal vaatlemisel näeb tekis Vene, Saksa ja isegi Jaapani sõjaväesineli tükke. Tekk koosneb 1820 kuusnurksest tükist ning valmis aastatel 1949–1952. Aastakümneid hiljem rääkis Bežanitski, kuidas käsitöö aitas tal vangilaagri rasketes tingimustes toime tulla. Kuigi teki vangilaagrist välja smugeldamisega oli tükk tegemist, tõi Bežanitski vabanemisel teki Eestisse kaasa. Vahetult pärast tema surma jõudis tekk Vabamu kogudesse.
Teine tekk, teine elukäik. Anne-Reet Põld-Veemees sai pärast teist maailmasõda Saksamaal põgenikelaagris viibides Ameerika sõjaväelaselt halli sõduriteki, millega külmas barakis magades sooja hoida. Ta hakkas sellele tikkima rahvapäraseid motiive, kasutades lõnga, mida õnnestus hankida. Töö jätkus pagulasena Inglismaal ja Kanadas. Alles 1964. aastaks sai tekk kauneid motiive täiesti täis. Pärast Eesti taasiseseisvumist jõudis tekk Eesti Rahva Muuseumisse. Teki mustritest on sündinud ERM-i muuseumipoes müüdav siidrätik. Veel üks viis, kuidas ese ja selle lugu edasi elavad.
Eks võib ju mõelda, et need on lihtsalt kaks tekki. Käsitööhuviline võib tunda huvi, kuidas tekid on valmistatud ja milliseid töövõtteid on kasutatud. Aga me võime uurida mõlema teki omaniku elulugu ja saada aimu, et nende tekkide valmistamine aitas toime tulla igatsusega, andis keerulisel ajal lootust ja võimalust loominguga tegeleda. Nii võiks vaadelda neid tekke kui killukesi meie vastupanu ja iseolemise loos. Võiksime näiteks arutleda, kuidas suutsid inimesed ebakindluses ja vägivalla keskel oma elu koos hoida. Millest leiti tuge? Kuidas hoiti sidet kodumaaga? Mida tähendas võimalus midagi oma kätega luua olukorras, kus oma elu üle sai otsustada väga vähe?
Meil on privileeg neid küsimusi esitada, sest need esemed on koos lugudega alles. Neid on hoitud läbi keeruliste aegade, üle riigipiiride ja aastakümnete ning usaldatud hiljem muuseumile. Aga millistele küsimustele jääb tulevikus vastus saamata, sest meie ei suutnud vajalikku alles hoida?
Ese koos looga
Muuseumikogude väärtus ulatub kaugemale sellest, mida oskame neist praegu välja lugeda. Küüditamisaegne päevik aitab mõista kirjutaja saatust ja sündmuste käiku. Samast päevikust võib aga uurida ka peresuhteid, laste kasvatamist, keelekasutust või argiseid toimetulekuviise. Näiteks Vabamu kogudes hoitava Kaljo Külvi päeviku autor oli 1941. aasta juuniküüditamise ajal vaid 13-aastane. Ta naasis 1947. aastal omavoliliselt Eestisse, ema ja õde jäid aga veel aastateks asumisele. Mida märkas, mõtles ja koges noor inimene, kelle elu oli vägivaldselt kodust eemale viidud? Säilinud päevik annab võimaluse tema kogemusele lähemale jõuda.
Iga põlvkond küsib mineviku kohta midagi uut. Me ei tea, mis huvitab inimesi 50 või 100 aasta pärast. Samuti ei tea me, milliseid uurimisvõimalusi nemad kasutada saavad. Säilinud allikad annavad neile võimaluse teada saada rohkem, kui meie täna teame.
See võimalus sõltub ka eseme juurde kuuluvast teadmisest. Kes selle valmistas? Miks? Kuidas see alles jäi? Mõlema teki lugu avaneb hoopis teisiti, kui teame, kus ja millistes tingimustes see valmistati ning mida valmistaja ise oma töö kohta rääkis.
Selliste teadmiste, esemete ja lugude kogumine on muuseumitöö osa. Tuleb rääkida annetajatega, võrrelda allikaid, kontrollida nimesid ja aastaarve ning panna kirja ka see, mis jääb ebaselgeks. Mõnikord on just praegu viimane võimalus küsida inimeselt, kes eseme lugu veel teab. Seejärel tuleb hoolitseda, et nii ese kui ka selle kohta kogutud teave säiliksid ning oleksid tulevikus leitavad ja kasutatavad.
Aga kus me neid esemeid hoiame?
Siin jõuame küsimuseni, mida oleme Eestis liiga kaua edasi lükanud: kus ja millistes tingimustes meie muuseumikogusid hoitakse?
Muuseumivaldkond on pärandihoidlate lahendust oodanud juba kaua. Seni tuleb kogude eest hoolitseda olemasolevates ruumides, millest suur osa ei taga nende pikaajalist säilimist. Muinsuskaitseamet on hinnanud, et ligikaudu kaks kolmandikku riigile kuuluvatest museaalidest ei paikne pikaajaliseks säilitamiseks sobilikes tingimustes. Ühiste pärandihoidlate ootus on ühtlasi tähendanud, et senistesse ruumidesse pole peetud mõistlikuks suuremaid investeeringuid teha. Ajutisena kavandatud lahendused kestavad aga aastaid.
Mitmeid muuseume kimbutab täna ka hoidlaruumi puudus. See aga mõjutab, mida saame tänasest Eestist tulevikule jätta. Millised lood meie kodudest, tööelust, rändamisest ja omavahelistest suhetest jõuavad muuseumisse? Kelle kogemus saab talletatud ja kelle oma jääb kõrvale?
Muuseumid teevad kogudes teadlikke valikuid. Kõike pole võimalik ega vajalik säilitada. Neid valikuid peavad suunama kogumispõhimõtted, erialased teadmised ja arusaam sellest, mis aitab meie ühiskonda mõista. Kui kogumisotsuse määrab sobiva hoiuruumi puudumine, võib väärtuslik allikas jäädagi talletamata. Tänases eelarves jääb kulu tegemata, tuleviku teadmisse võib aga jääda auk.
Seepärast tähendab pärandihoidlate rajamise edasilükkamine palju enamat kui ühe ehitusprojekti nihutamist. Seal, kus hoiutingimused on puudulikud, kestab kahjustumise oht. Kadunud eset, hävinud päevikut või ununenud taustateavet ei saa hilisema rahastusotsusega tagasi tuua.
Kolmest kavandatud hoidlast on välisvahendite toel rahastuse saanud Hiiumaa pärandihoidla. Põhja-Eesti hoidla ehituse ja arenduse kogumaksumuseks on planeeritud umbes 39,3 miljonit eurot, mis jaguneks mitme aasta peale. Muuseumivaldkond taotleb 2027. aastaks 2,5 miljonit eurot, et Põhja-Eesti pärandihoidla ettevalmistamisega edasi liikuda. Valitsuselt ootame selleks rahastusotsust ja selget ajakava järgmiste sammude tegemiseks. Samuti vajab rahastuslahendust Lõuna-Eesti pärandihoidla, mille kavandatud maksumus on 20,3 miljonit eurot. Muuseumid peavad saama oma tööd kavandada teadmisega, millal kaua oodatud lahenduseni jõutakse.
Nende otsuste mõju ulatub ka sellesse, kuidas me Eestist ja iseendast räägime. Vangilaagris õmmeldud tekk või küüditamise ajal peetud päevik aitab mõista ajalugu ühe inimese kogemuse kaudu. Nendesamade lugude abil saame jutustada meie vastupidamisest ja vastupanust ning arutleda selle üle, mis on aidanud inimestel kõige raskemal ajal iseendaks jääda.
Olen kuulnud kurdetavat, et tänaseid noori Eesti riik ja selle käekäik ei huvita. Mulle tundub, et sedasi väites teeme noortele liiga. Vabas riigis sündinud põlvkonnal puudub isiklik kogemus sellest, mida tähendab vabaduse kaotamine. Ühe inimese lugu võib aidata mõista, miks oma riiki ja vabadust hoida. Selleks peab lugu puudutama. Hinge tuleb pugeda, ikka hinge. Muuseumid saavad neid kohtumisi minevikuga luua, kui alles on esemed, nende juurde kuuluv teadmine ning inimesed, kes oskavad neid uurida ja vahendada. Seda võimalust vajame praegu ja vajavad ka järgmised põlvkonnad.
Bežanitski vangilaagris ja Põld-Veemees põgenikelaagris ei saanud teada, mida meie nende töödest aastakümneid hiljem otsime. Ometi aitavad nende hoitud esemed meil tänagi toonast elu ja inimeste valikuid mõista. Meie praegustest otsustest sõltub, millised allikad ja lood jäävad neile, kes tulevad pärast meid. Ka otsus pärandihoidlaid jälle edasi lükata kujundab seda, mida nemad Eesti kohta enam teada ei saa.
Toimetaja: Karmen Rebane





















