Kui Charli XCX viskas kevadel provotseerivalt õhku mõtte, et "tantsupõrand on surnud", siis võiks tema utreeringut kõige paremini kehastada Miley (Cyruse; see plaat on millegipärast ainut eesnime alt välja antud) uue albumi "Bass Persuades" nimilugu.

Möödunud albumil peaaegu eepilisse art rock'i jõudnud Miley on nahka vahetanud varem ja korduvalt. Suur põhjus, miks ta esineljakümne popist, voogudest ja uudistest kuhugi kaduda ei taha (või ei saa), ongi tema eelmise kümnendi "vembud", kui ta lühikese blondi peaga ringi möllas ja enda eelmisele elule Hannah Montanana keskmist sõrme näitas. (Võib öelda, et Mileyl oma roll mängida muu hulgas ka selles, et trap-muusika peavoolu jõudis.)

Paljud neist keskmistest sõrmedest on nende üle irvitamisele vaatamata jäänud möödunud kümnendi meeldejäävaimateks ja äratuntavaimateks popkultuuri momentideks, mida meenutavad ja millele viitavad säravate silmadega ka paljud uue põlvkonna popstaarid. Ometi on sellele vaatamata kentsakalt keeruline defineerida veel tänagi, pärast pikka karjääri Miley Cyrust kui artisti.

Väljastpoolt tundus Miley 2010. aastate bravuuritsemine ülepakutud ja vahel ka naljakas-piinlik, Miley sai selle eest kõvasti vastu pead, sest kindlasti oli raske tajuda, kui kaugele oli vaja minna, et kõik need Disney-ahelad (just iseeenda jaoks) läbi lõigata. Nagu näha, siis päris kaugele. Tuli isegi muusikavideotes mähkmed jalas beebit mängida. Kindlasti ei aidanud ka muu tabloidindus, suurejooneline lahutus jms.

Alles kuus aastat tagasi suples ta veel selles isediagnoositud parketikõlbulikus parketikõlbmatuses, kui ilmus tema kõige rokisem ja retrom plaat "Plastic Hearts", mis algas Miley lausutud tõdemusega, et raadiote (aga ka oma eksi/ekside) jaoks on ta ise ja ka tema muusika liiga raju. Tänaseks on muidugi plaadil kolm lugu, mis saavad Spotifys omavahel kokku liita kolm miljardit kuulamist, sh Dua Lipa karjääri kõige rajum moment, mille bassikäik ja refrään on ilmselgelt loodud eesmärgiga panna kõik otsustajad muusikatööstuses juukseid peast välja tirima ja mõtlema, et "mida nüüd siit Miley uuelt plaadilt ikkagi raadiotesse panna?!?!?!".

Peaaegu et eluaegse karjääri suurim, mitte kuigi originaalne, aga siiski suurim ja isegi oma ebaoriginaalsuses (kui kelleltki võib mõtteid laenata, on see vast sarilaenaja Bruno Mars) mitte liiga palju vastuvaidlemist taluv hitt "Flowers" ilmus alles 2023, 30-aastase Miley seitsmendalt sooloalbumilt "Endless Summer Vacation". Selle loo eest saadud record of the year ning soolo popesituse Grammyd ning meeldejäävalt siiras ülesastumine samal tseremoonial tekitasid tunde, et Miley-laev on nüüd jõudnud sadamasse või vähemalt kodustesse popstaari-vetesse, kus kõik on kõigiga rahu teinud.

Kõige kõrgematest tunnustustest kannustatuna küpsetaski Miley 2025 valmis kohati lausa progeliku "Something Beautifuli" ("SB"), mis sai kas üritamise eest tappa või nimetati see Miley karjääri tugevaimaks albumiks. Tänaseks on domineerima jäänud viimane ja püüdeid selle alahinnatustest rääkida kohtab tänaseni. Igal juhul on "SB" muusikasse kirjutatud soov ja püüd olla tõsiseltvõetav, olla artist, ehk isegi puhvis sulgedega silmapilgutus aasta albumi Grammyle. Samal ajal on see vast ka kõige julgem ja provokatiivsem asi, mida Miley oma karjääri jooksul teinud on, isegi eelmise kümnendi algust arvestades.

Ka "SB" peal katsetab Miley oma sündi ja glämi sisse tümaka segamist. Ja kui ta "kunstilisem" lähenemine oodatud kiidulauluta jäi, arvatavasti põhjusel, et tema publikum (kui sellisena määratletav mass päriselt olemas on) ootab temast midagi muud ja "teistsugusema" muusika austajate ego ei lubagi Miley muusikat nautida või vähemalt tõsiselt võtta ka ilma nautimata, siis otsustas nüüd Mileygi, et eks tuleb ikkagi teha elektropoppi, nagu praegu kombeks on.

Siit jõuamegi pika ringiga tagasi "surnud tantsupõranda" juurde, kus on nii palju tantsitajaid, et tantsijaid sinna enam eriti ära ei mahugi. Ehk siis surnud ta päris ei ole, siblimine käib, muusikat ilmub palju ja teoorias sobilikku, aga elus see tantsupõrand siiski ei ole.

"Bass Persuadesi" nimilugu ja esiksingel ongi paberil see moodne-kaasaegne tantsupop. Esimest 18 sekundit võib rahulikult pidada ka SNL-i tehtud Charli XCX-i paroodiaks: Step into the scene, you won't catch an eye // Walk into the party like the party is mine.

Midagi on seal loos ka õnnestunud, kaasaegse sisse on parajalt segatud ka tõlgendusi ja inspiratsiooni 70- ja 80-ndatest, diskot ja süntpoppi, sarnaselt "Plastic Heartsi" albumile. Otseselt ebameeldivat ei ole midagi, aga rakutasandil on midagi paigast ära. Nurgad on liiga teravad ja kogu terviku välja vedamiseks tundub kuluvat ebaproportsionaalselt palju jõudu. Miley enda esitus hoiab loo viitestikku piisavalt elusana, aga see võtab kõik välja nii Mileyst kui ka kuulajast. Kusjuures surnud tantsupõrandast laulab ka Miley ise: loo refräänis kõlab fraas "the kids don't wanna dance" ("noored ei taha tantsida"). Ei taha või?

"Different Religion" koos tantsurokkaritega Model/Actriziga kukub samasse auku: kõik on hästi, aga tundest, et midagi on siin kahtlast, lahti ei saa. Kolmandal lool tõmbab Miley aga käsipidurit, bass ei persuade'i enam midagi ega kedagi ning "Let's Get Married" on juba kõige tavalisem Miley popballaad, aga sealjuures nendest paljudest, mida Miley laulnud on, üks kenamaid, tugevamaid ja veenvamaid. Sellegipoolest on see üpris pettumust valmistav pööre, sest äkki kolmas või neljas katse tumedama tantsupopiga oleks juba õnnestunud. Ja süvendab veel enam tunnet, et ega need esimesed katsed kuigi siirad polnud.

Paatoslik "Orbit" ja Kukerpillide kaver "Redlights" jätavad juba täitsa nõutuks. Nendevaheline "Aftermath" on paberil nagu jälle tantsulugu, aga selle järgi loomulikult ja hingega tantsimine võiks vabalt olla mõnes ellujäämissaates üks päeva väljakutsetest. Usutavasti selle järgi tõesti "noored ei taha tantsida". Samuti seal surnud tantsijatest tühjast jooksnud tantsupõrandal bängiv "Innocent Ways" ei nõua nii ekstreemseid tingimusi, aga meenutab ikkagi liiga palju lugu, mis võiks kõlada ka mõnes varateismelistele mõeldud sarjas, mille peategelaseks on tavaline tüdruk, kes on salaja parukaga popstaar.

Aga mitte midagi ei saa vastu "Neon Signsile" koos Andrew Wyattiga, mis on kindlasti kõige raskemini kuulatav lugu, mis sel aastal minu ette on sattunud. Kõhedusttekitavalt ja kurjakuulutavalt plinksuv erootiline minipop, kus Andrew Wyatt rögiseb sulle kõrva, et "ta on seda oodanud" samal ajal, kui Miley Cyrus oigab. Õudusunenägu, kus astusid kogemata sisse väga valest uksest, aga ümber pöörates ja põgeneda üritades see uks haihtub, on vaid neli seina ja olukord, kus sa olla ei taha.

35 minuti, üheksa loo ja ühe remiksi kohta on siin plaadil liiga palju segadust, kui siin üldse midagi peale segaduse on. Justkui kohustusest tehtud muusika, kuigi keegi selleks muidugi ei kohusta. Mingis mõttes Miley kuhugi areneb, aga natuke jääb segaseks kust kuhu ja miks minnakse. Ja miks tehakse seda nii püüdlikult, peaaegu küüniliselt. Miks on "Bangerzi" viraalsuse, "Flowersi" ideaalpopi ja "Something Beautifuli" ambitsiooni ehitatud vundament kõrvale heidetud.

Ja muidugi: põhjused ei ole siin kuigi olulised ega määratletavadki, aga kui kõik need väga erinevad ideed, mida "Bass Persuadesi" peal esitletakse, oleks vähemalt suuremas osas edukalt ja lõpuni välja mängitud ning kirjutatud, siis neid küsimusi ei tekiks.

Mileyl on kindlasti karismat, ja palju, nii muusikas, laval kui ka ekraanil. Mulle meeldib siin ja seal ka ta tekstuurne ja rabe hääl, mis ta enda sõnutsi on liigse kanepi suitsetamise tulem, ja mis lisab värvi nii emotsionaalses plaanis kui ka lubab tal iseennast kihiti ladudes võtta välja üpris ainulaadse kõlaga kurve ja harmooniaid.

Lisaks on ta meelelahutustööstuses kinni nagu mõni putukas ämblikuvõrgus. Mitte, et teda ära hakatakse sööma, aga kukkuda ega vajuda ega tegelikult ka minna pole tal kuhugi, ta on ikkagi Miley Cyrus, ükskõik kui ebamäärane see tiitel pärast kõiki neid aastaid ka ei oleks. Üpris ei kusagilt ilma suure singlita tulnud "Bass Persuades" tõi Mileyle näiteks (küll napilt aga siiski) üle pika aja Billboardi albumitabeli esikoha.

Selle kõige kontekstis võiks tema varajasem (ja kindlasti ka praegune) julgus ning hilisem kogemus, eduelamus ja professionaalsus moodustada võitmatu terviku, kust tuleb "veatut" ja äkki isegi head ja huvitavat popmuusikat nagu kraanist vett. Aga kuidas see realiseeruda võiks? Surnud tantsupõrand ja suures segaduses seal endale kohmakalt küünarnukkide ruumi tegev "Bass Persuades" meile vastuseid ei anna ja viib tagasi ebamäärasusse, kuigi olime jube hetkeks päris lähedal Miley Cyruse täispotentsiaalile.