Nii publik kui ka teater institutsioonina on mõjutatud teatriarhitektuurist. Publiku teatrikogemus ei alga siis, kui istekoht on saalis leitud, tuled hämardunud ning etendus alanud: see algab esiuksest sisse astudes, garderoobi üleriideid jättes, kohvikust kohvi ja kooki tellides ning fuajees enne etendust kavalehte sirvides. Aga et publikul oleks midagi hämaras saalis vaadata, on vaja teatril tehnilist võimekust, et idee üldse lavalaudadele jõuaks.

Tehnilise võimekuse all ei pea ma silmas üksnes inimressurssi või heli- ja valgustehnikat, aga ka ruumi, milles saab ideid teostada. Seda kõike, nii atmosfääri loomet kui ka üldisemat teatri tööd, dikteerib ruum. Aga kunst, mida ruumis luuakse, omistab sellele uusi tähendusi, on hoone sisuline tuum. Seetõttu on oluline rääkida teatriarhitektuurist mõlema poole perspektiivist. Nii arhitektide, kes loovad teatritele majad, kui ka teatripraktikute, kes hingavad hoonetesse elu.  

Teater, tehniliselt 

Teemapäeva esimese ettekande tegi Eesti Arhitektide Liidu president Aet Ader, kes keskendus identiteediloomele ehitiste kaudu. Teatrite identiteet on hoone ja selles loodud sisu vastastikuse mõjutamise tulem. Kuid alati ei ole kummagi mõju võrdne. Ader tõi siinkohal näiteks Mere Kultuurikeskuse, mis oma ajaloo ja esteetika tõttu on niivõrd domineeriv, et loominguline sisu võib selle tõttu varju jääda. Saali ideoloogilise rõhutuse vähendamiseks kaeti hiljuti kangaga kinni kultuurikeskuse stalinistlik laemaal ning vahetati ära hoone nimi. Kuid Mere Kultuurikeskuse ajalugu ulatub tagasi esimese vabariigi aegsesse perioodi. Sarnane näide on ka Tallinna Linnahall, mis valmides kandis nime V. I. Lenini nimeline Tallinna Kultuuri- ja Spordipalee, kuid milles aastal 1988 asutati Rahvarinne, mis kolm aastat hiljem aitas Eestil taastada iseseisvuse. Vaatamata hoonete seosele Eesti ajalooga, kannavad nad siiani paljude silmis okupatsiooniaegset vaimu.  

Järgmisena kõneles arhitektuuribüroo Salto arhitekt Maarja Kask, hiljuti renoveeritud Tallinna Linnateatri kompleksi üks arhitektidest, teatri renoveerimis- ja juurdeehitusprotsessist ning teatrihoone uutest võimalustest, mis selle käigus avanesid.  

Büroo projekteeris ka 2011. aastal valminud Põhuteatri hoone. Nii Põhu- kui ka Linnateatri puhul tuli juttu kahe erineva ajastu keskkondade ühendamisest ehk viisidest, kuidas paigutada kaasaegne, kõikide võimalustega teatrihoone rikka ajalooga keskkonda, kus on nii ruumilised kui ka muinsuskaitse sätestatud piirangud. Tänu Põhuteatrile elavnes Skoone bastionit ümbritsev piirkond ning Linnateatri kompleksiga soovisid arhitektid saavutada sarnast tulemust. Eesmärgiks oli mitte üksnes luua kõrgel tasemel funktsioneeriv teatrihoone, aga ka tuua elu vanalinna ning luua teater, mis oleks rohkem osa ka avalikust linnaruumist.  

Linnateatri planeerimisprotsessi oli kaasatud ka kunstnik Kristjan Suits, kes pidas teemapäeva kolmanda ettekande. Uute teatrihoonete rajamise puhul ei peaks Suitsu sõnul arvesse võtma hetke-, vaid tulevikuvajadusi. Mis teatriruumi oleks vaja homme? Uusi teatrihooneid rajades tuleks arvesse võtta nende kestvust ja ruumide mitmekülgseid kasutusvõimalusi. Kuna teatrid konkureerivad pidevalt ka teiste vabaajaasutustega, tuleb ka sellele mõelda, et mida saab teater – nii sisuliselt kui ka hoonega – pakkuda oma külastajale, mida muud asutused ei saa? 

Sellest ettekandest jäi kostuma põhimõte, et ruum peaks olema teatri teenistuses ehk  eksisteerida võiksid võrdlemisi neutraalsed, esteetiliselt mittedomineerivad teatriruumid, mis võimaldaksid nendes luua erinäolist sisu. Aga ruumide minimalistlik esteetika pole ainus, mida peaks uuemate ruumide rajamisel arvesse võtma. Suits rõhutas oma ettekandes ka majanduslikku aspekti. Pole mõtet rajada suuri teatrihooneid, kui pole sisu ega raha, millega neid täita. Suits tõi esile Tallinna Linnahalli, mida pole mõtet enam teatrisaalina kasutusse võtta, kuna pole vahendeid, et teha nii suuri lavastusi ega ka nii palju publikut.  

Nõustun, et minimalistlikumate teatrihoonete rajamine olekski ehk majanduslikult ja tehniliselt ratsionaalseim ja ruumi kasutuse mõttes kõige jätkusuutlikum variant. Küll aga ohustab selline moodulteatri idee, kus iga tulevikus rajatud teatriruum on samanäoline, ka teatrikunsti ennast. Kunstnik astub lavastusprotsessi käigus dialoogi ruumiga, millesse oma teost loob. Ruum võib nii inspireerida kui ka frustreerida kunstnikku, kuid ühel või teisel viisil pakub ta võimalusi uutele lahendustele. Mida vähemaks jääb omanäolisi teatrihooneid, seda ühetahulisemaks muutuvad ka kunstnike dialoogid nendega. Tehniline võimekus võib olla tõesti selliste ruumide puhul tipptasemel, kuid sellega pole midagi peale hakata, kui ei eksisteeri tugevat ideed. Teatrisaalid pakuvad oma eripärasustega kunstnikele väljakutseid, mis vahel võivad näida tüütutena, kuid võimaldavad lõpptulemusel olla sellevõrra omapärasem.  

Teisalt: lähiajal tõenäoliselt ei teki olukorda, kus meil oleks vaja hakata juurde ehitama rohkelt teatrihooneid ja hülgama käibelolevaid ruume. Ruumidest meil teatrimaastikul otsest puudust ei ole (puudust on ehk sobivatest ruumidest, kuid sellest tuleb hiljem juttu tantsukunsti kontekstis).  

Kahanevad linnad ja teater 

Tartu linnaarhitekt Jiří Tintěra, kes on varem olnud ka Valga linnaarhitekt, keskendus oma ettekandes kahaneva linna teatrielule. Tintěra näeb linnaelanike arvu kahanemist ja kultuurielu puudumist omavahel tugevalt seotuna. Mida vähem on väikelinnade elanikel põhjuseid, miks enda linna üle uhkust tunda, seda rohkem soovivad nad sealt ka lahkuda. Kõige odavam lahendus Eesti riigi jaoks oleks koondada teatrid pealinna, kuid ilmselgelt kaotaksime selle arvelt kultuuri teistes piirkondades. Eesti teatrimaastikule oleks see valulik kaotus, kuna lisaks mitmekülgsuse vähenemisele kaotaksid pealinnast kaugemal asuvad kogukonnad platvormi, kus kohalikku kultuuri kajastada, kunsti teha ja enda lugusid rääkida.  

Paraku on aga Tallinna-keskne kultuurielu ammu aktuaalne probleem. Väikelinnade teatritel ja kultuurikeskustel on aga märkimisväärselt tähtsam positsioon kogukonnaelus kui Tallinnas. Kuigi ka pealinnas tekib iga teatri ümber kogukond, siis väikelinna puhul on see vähem killustatud. Kogukonnatunne suurendab potentsiaalselt ka uhkustunnet kodulinna üle, mida Tintěra näeb ühe viisina päästa kahanevaid väikelinnasid. 

Kogukondlikult suure väärtusega kultuurimajast kõneles Põlva kultuurikeskuse direktor Eerika Mark. Väikelinnades asuvate kultuurikeskuste peamisteks muredeks on loomulikult rahastus ja väike publik, mistõttu Mark nentis koostööpartnerite olulisust ning seda, et publiku saamiseks peab olema haare võrdlemisi suur, et töö ennast ära tasuks. Publikut ei kutsuta vaid linnast, aga ka ümbritsevatest alevikest ja küladest. Näiteks Rahvusooper Estonia ja Rahvusteater Vanemuise külalisetendused on seda publikut kultuurimajja toonud.  

Viimastel aastatel on märgata tendentsi luua teatrist koht, mis oleks ka väljaspool etendust avatud ning ligipääsetav. Publikul tundub olevat aina suurem soov osaleda vestlusõhtutel ja muudel teatri korraldatud üritustel ning paljud teatrid on hakanud seda ka võimaldama lisaprogrammide näol. Selline publikuhuvi võib olla märk inimeste soovist leida endale mõttekaaslasi ning kuuluda mõne teatri kogukonda või lihtsalt Eesti publiku suurest huvist etenduskunstide vastu. Tundub, et vaatamata kahanevale linnaelanike arvule on Põlva kultuurikeskus leidnud hea lahenduse publiku kaasamise probleemile, millega on veel paljud suuremate linnade teatrid kimbatuses. Väikelinnas toimida sooviv kultuurimaja peab pakkuma kõikidele midagi – huviringidest kohvikuteni –, et vee peal püsida. Ühest küljest nõuab see suuremahulist tööd, kuid teisalt loob kogukonnale olulise keskuse.  

Ruumipuudus ja ruum kui lavastajad 

Sõltumatu Tantsu Lava tegev- ja loominguline juht Triinu Aron keskendus probleemile, et tantsukunstnikele pole Eestis ruumi. Sobilike proovisaalide puudus pärsib loomingulist tööd ning selle kaudu ka valdkonna arengut. Aron tõi erinevaid näited Euroopa tantsumajadest, mis on võimaldanud muidu killustunud publikul luua kogukonda ning tantsukunstnikel suuremalt unistada.  

Ruumipuuduse tulemusel on hakanud nii Eesti kui ka välismaa tantsukunstnikud leidma innovatiivseid lahendusi probleemile, luues lavastusi näiteks leitud ruumidesse, loodusesse või tänavatele. Selliste lavastuste puhul on oluline küsida, kas tegemist on autori valikuga ning lavastus loodi väljaspool saali selleks, et võimendada atmosfääri, või tuleneb saaliväliste lavastuste loomine ka osaliselt sellest, et sobivat tantsuteatri saali idee teostamiseks ei eksisteeri? Olude kiuste loomine võib küll tuua uuenduslikke lahendusi, kuid ei ole jätkusuutlik. Ei peaks arvama, et leides või luues tantsukunstnikele sobivad ruumid, liiguvad kõik tulevased tantsu- ja liikumislavastused saalidesse ning ka püsivad seal. Kuid tantsukunstil peaks vähemalt eksisteerima valikuvõimalus.  

Leitud kohtades ehk kohtades, mis pole loodud teatri tegemiseks, hakkab ruum lisama teosele uusi tähendus- ja tõlgenduskihte. Kohaspetsiifilise teatri lavastuses saab ruumist justkui eraldiseisev tegelane, kelle vajadusi ja eripärasusi tuleb arvesse võtta. Sellisest ruumisuhtest rääkisid teemapäeval dramaturg-lavastaja Priit Põldma ning kunstnik-lavastaja Joel Väli Ugala teatri lavastuse ,,Lühem kui elu" näitel.  
Leitud kohtades lavastatud teostel on ehk isegi suurem potentsiaal ärgitada tundeid ning selle kaudu jätta ka tugevam jälg vaatajasse kui näiteks teatrisaalis toimunud etendusel. Ruumil on oma mälu, mis tekib tänu inimestele, kes seal varem on viibinud. Kuna ,,Lühem kui elu" etendused leidsid aset haiglas, on paljude inimeste elud olnud hoonega ühel või teisel viisil seotud: ruum on näinud pealt tuhandeid sünde ja surmasid. Lavastuse tegijate meelest nõuab sellises hoones lavastamine eos juba mälestuste adresseerimist või nendega dialoogi astumist: neil on kohustus kuulata ruum ära.  

Viljandi haigla hoone pole tänaseks enam kasutusel ning tõenäoliselt varsti lammutatakse maha. Sellises olukorras on lavastus justkui vahelüli hoone mälestuste ja inimeste vahel, kes seda vaatamas käisid. Ruumi mälu, mis muidu läheks kaduma, kandub publikusse ning elab nendes edasi. Kunstiteose kaudu on võimalik jäädvustada ruumi, mida ehk enam varsti ei eksisteeri.  

Inimene ja betoon – vastandid või partnerid? 

Teemapäeva lõpus toimus arutelu, milles osalesid Aet Ader, näitleja ja Eesti Näitlejate Liidu esimees Reimo Sagor, Eesti Kultuurkapitali juhataja Margus Allikmaa ja arhitektuuriajaloolane Triin Ojari, moderaatoriks kogenud kultuurikorraldaja ja TÜVKA õppedirektor Kristiina Alliksaar. 

Inimene ja betoon on partnerid, kes nõuavad üksteise tuge. Küll aga teemapäeva jooksul tekkinud arutelude käigus jäi kõlama see, et teatrihoone peab siiski omalt poolt täitma kindlaid kriteeriume, et teater saaks seal edukalt toimida. Samas on teatrit on võimalik teha ka väljaspool teatritegemiseks kujundatud ehitisi. Teatrihoone on ilma inimesteta tühi, kuid teater tingimata ei vaja hoonet, et funktsioneerida.  

Päeva lõpetas Keithy Kuuspu performance, mis tegeles teemakohaselt inimese ja betooni omavaheliste suhetega. Arutelude ja ettekannete käigus jõudis enamus konsensusele, et teatrid ja teatriehitised mõjutavad teineteist: hoonega seotud ajalugu, tehniline võimekus ja ruumiline lahendus saab kas pärssida või tiivustada loomingulist tööd ning teater omakorda loob hoonele vajaliku sisu, mis seda elusana hoiab. Kuid reaalsuses peab siiski valima, kuhu esmajoones raha suunata. Publik pandi linnahalli välialal tassima raskeid tsemendikotte ning etteaste lõppes betoonikokteili valmistamise ja joomisega. Sest millest muust vaene kultuuritöötaja kõhu muidu täis saab?