Alanud sügis on lavastaja ja näitleja Elmo Nüganeni jaoks tihe. Mõned nädalad tagasi esietendus VAT teatris Merle Karusoo dokumentaallavastus "Kui juuri raiutakse...", kus ka Nüganen näitlejana laval on. Seal jõuavad lavale ingerisoome juurtega Eesti teatritegijate perekonnalood.

Nüganeni sõnul on iseendana laval olemine teistmoodi kogemus. Ka lavastuse protsess on olnud teistsugune, sest tema sõnutsi pole küsimus sellest, millest räägitakse, vaid vormist, kuidas seda tehakse.

"Tuleb hoida teatud raami. Merle oli minuga päris hädas. Ta mainis mitu korda traavivõistluse kujundit: kui traavivõistlusel keegi galoppi läheb, siis ta saab disklahvi. Ta vihjas mulle proovides mitmel korral sellele, et siin peaksid disklahvi saama, sest on üks väljakujunenud vorm või ootus, missugusena näitleja selles loos laval eksisteerib," rääkis Nüganen saates "OP".

Seda, kui palju näitlejad endast publikule räägivad, otsustas igaüks ise. "Merlel suur kogemus nende töödega ja ta alati küsib teatud etapis, kas kõik on nõus, et see, mis on praegu räägitud, läheb edasi, või te tahate mõne teema maha võtta," kirjeldas ta. Selles loos ei võtnud keegi midagi välja.

Eelmisel aastal tõi Nüganen Südalinna teatris lavale Ukraina sõja teemalise lavastuse "Jumalad". Nüganeni rääkis, et Südalinna teater oli selleks hea koht, sest ta soovis lavastust teha kahes keeles, lisaks eesti keelele ka vene keeles.

"Ma pole vist üheski teatriprojektis saanud nii laialt mõelda, et kes on need eri põlvkondade näitlejannad, kes sobiksid sellesse loose sõltumata, kus teatris nad on. Nende isikupära on selline, et nende kooslus võib olla võimalikult huvitav ja haruldane," avas ta.

Sel reedel esietendub Südalinna teatris Johan Elmi lavastatud Jaan Kruusvalli viimane näidend "Kõrberebase elu", kus Nüganeni kanda on peategelase kehastamine. Nagu Kruusvalli tekstides, on ka selles palju allhoovusi, märkis ta.

"Situatsioon on selles tähenduses tänapäevane, et see, mis selles loos all jookseb, on väga sarnane sellele, mis meil praegu all jookseb," tõstis näitleja loolt veidi saladusteloori.

Lavastust mängitakse vene keeles sünkroontõlkega eesti keelde. Nüganen aga mõistab ka neid inimesi, kes ei soovi venekeelset kultuuri tarbima tulla.

"Ega mul ka käsi Dostojevski järele ei tõuse, tema raamatud seisavad mul puutumata," lausus ta. "Kui ühed inimesed mõtlevad ja hoiduvad sellest eemale, siis suures pildis on kama kaks, nad võivad raamatud ära põletada, aga Dostojevski põletamisega Vene maailm ära ei põle. Need on eraldiseisvad asjad. Mina mõistan seda inimest, kes ei taha kuulda vene keelt, ei taha Dostojevski raamatut kätte võtta, aga sellega me ei annulleeri kahjuks."

Lisaks töödele teatrilaval on Nüganen taas tegus ka lavakunstikoolis, kus ta sel aastal endale uue kursuse võttis. Tema sõnutsi on tunded kokku saanud pundi suhtes head. "Ei ole segadust endas, ei ole liigset ärevust, vaid on hea rahulik minek."