Mitmes hooaega sul raadioeetris hakkas?

Mul ei hakanudki hooaeg, sest ma ei tööta hooaja tsüklis, vaid 12 kuud aastas, neli nädalat kuus ja seitse päeva nädalas. Hooajatult.

Aga mitmes aasta siis?

Esimese raadiosaate jupi tegin ma suvel 1983. See on siis 43 aasta eest. See oli jupikene ansamblist Iron Maiden, tutvustus neist. Sellist muusikat ja sellist laadi artisti ei olnud kõigi eelduste järgi mitte keegi varem tugevalt kontrollitud Eesti ringhäälingus käsitlenud, selle nime isegi mitte suu sisse võtnud.

Ja mitmes aasta läheb selles rütmis, kus sul on igaõhtune saade?

Aastaid on mul keeruline ütelda. Vast paarkümmend. Alates sellest ajast, kui Raadio 2 peatoimetaja oli Urmas Leinfeld (Leinfeld oli peatoimetaja 1998 kuni 2004, toim.) ehk siis julgelt, kas möödunud sajandi lõpust või käimasoleva algusest. Maht on muidugi natuke varieerunud, aga üldiselt siiski sellises rütmis, nagu ma eespool ette lugesin.

Kas raadiosse jalutades on endiselt sama tunne nagu mõnikümmend aastat tagasi?

Tunne on täna samasugune, nagu ta oli 43 või 20 aastat tagasi. Nii nagu veerandsada aastat tagasi, nii ka praegu, naudin ma jätkuvalt igat eetrisekundit.

Mis selle nauditavaks teeb?

Töö ja hobi on koos.

Kas ei ole kordagi olnud tunnet, et jätaks vahele aastakese? Et ei jaksa iga päev enam rääkida, infot vastu võtta ega välja jagada?

Ma isegi ei saa aru, millest sa räägid – ehk ei ole seda tunnet olnud.

See tähendab siis ka seda, et paarkümmend aastat sul ei ole olnud hääl ära või ninna kinni või olemine kehv.

Loodus on mulle tõenäoliselt andnud selle omaduse, et minu hääl läheb üliharva ära. Seda ei juhtu isegi igal aastal. Selle kohapealt olen õnnesärgis sündinud.
Ma ei tee ka mingeid erilisi häälerituaale enne eetrit. Päris külmalt peale ei lähe, aga mikrofoniproovi loen numbreid. Näitlejate artikulatsiooni ja põsekoopa vigureid ja väänatusi ei tee.

Sinu õhtuse saate formaat on siis nüüd paarkümmend aastat olnud ka enam-vähem sama?

Jah, nüüd viimase nelja Raadio 2 peatoimetaja perioodil olen ma
teinud uue muusika saadet.

Kas see on formaat, millega sa oled harjunud ja leppinud või juhib seda endiselt sinu enda uudishimu?

See on ikkagi jätkuv uudishimu ja sellest johtuvalt ma ka naudin jätkuvalt igat eetrisekundit. Uus muusika huvitab mind endiselt.

Kust sa seda leiad?

Enamiku muusikast ma saan. Seda saadavad mulle nii välismaised kui ka eestimaised muusikaettevõtted, ka artistid ise. Lisaks otsin ka ise loetu, kuuldu ja täheldatu põhjal. Kuid tänapäeval on raadiosaadete, ja just muusikasaadete tegemine sellises formaadis, nagu mina seda teen, ikka oluliselt teistsugusem kui mullu ja muiste.

Ma ei räägi isegi sovetiajast, millest polegi mõtet rääkida, vaid 1990. aastatest, uue sajandi esimesest kümnendist ja tegelikult isegi kümme aastat tagasi oli ettevalmistus hoopis teistsugune. Pidi rohkem asju taga ajama ja nendest vahenditest, mida parajasti leida või kuulata oli ka raadiosaateid konstrueerima.

Järgmises faasis pidi vähem ise otsima, hakkas rohkem muusikat ise sinuni tulema. Digitaalmuusika-ajastul, selle alguses muutus muusika kättesaamine palju lihtsamaks. Palju lihtsam on ka muusikafirmadel ja üksikutel sõltumatutel artistidel oma muusika edastamine meediasse.

Tänaseks oleme jõudnud sellisesse faasi, mis on kõik varasemad faasid hoopis ära nullinud ja nüüd pole enam probleem mitte muusika ega selle kuulamiseks mõeldud aja leidmine, vaid kirjaliku toorinfo töötlemine: mida üldse hakata kuulama, mida jätta hilisemaks või mida üldse mitte kuulata. Seda infot, mis tuleb peale, on uskumatult palju: kirjakastist, rahvusvahelisest muusika- või popkultuurimeediast kuni kõikide Spotify uue muusika listideni, mida on täna samuti jalaga segada ja kust aeg-ajalt väga põnevaid asju leiab. Küll mitte iga nädal.

Ehk küsimus ei ole selles, kas on sul on aega muusikat kuulata, vaid enne tuleb selekteerida, mida kuulata. See toorinfo töötlemine võtab oma aja ära. Väga kahju on, et ei jõua kõike kuulata.

Mille järgi sa siis lõpuks otsustad, mida võtta ja mida jätta?

Ikkagi laiemast huvist lähtudes. Minu jaoks ei ole väheolulisel kohal kuulajasõbralikkus. Ma ikkagi mõtlen kuulajate peale ka, mis neid huvitada võiks ja mis ikkagi ennast ka huvitab suuremal või vähemal määral. Seal on justkui kaks ühes.

Püüan ikkagi muusikapilti, enda tööd, muusikat ja populaarset muusikat sobitada laiemasse popkultuuri aknasse. Sest selle kõige ühine nimi ongi popkultuur, kuhu alla kuulub väga suur osa, tegelikult enamik kultuurivaldkonnast. Ma loen ja jälgin, mida tehakse ka teistes popkultuuri valdkondades, sest terve popkultuuri suhe muusikaga on ju ülitugev. Popmuusika on sellega orgaaniliselt liigendatud.

Nii et ma loen väga palju: uutest ja vanadest artistidest ja siis ma saan kirjalikust tekstist teada, mida kuulata ja mida mitte. Neid artiste, keda ma juba tean ja tean ka, et tahan neid kuulata, siis neid ma kuulan kohe kindlasti. Kui paljud neist mu saadetesse mahuvad, on juba iseküsimus.

Ma toon ühe näite, mille ma sel nädalal kuulasin lõpuks läbi... "Lõpuks" tähendab täna muidugi seda, et kahe nädala jooksul albumi ilmumisest. Ehk siis umbes 15 päeva oli möödas sellise stoner metal'i ansambli nagu Sleep uue plaadi ilmumisest. Kuulasin selle nüüd siis läbi ja mõtlengi, kas ta mahub mulle saatesse või mitte. Lood on jube pikad.

Sellega seoses: me teame, et muusikapalad on viimastel aastatel läinud aina lühemaks ja lühemaks. Mingi hetk ma isegi veel keeldusin mängimast enda saadetes alla kaheminutilisi palasid, sest need ei pakkunud enam mulle loomingulist huvi. Ei saanud arugi, kui see juba otsas oli.

Aga 2026. aastal olen märganud, et lood lähevad jälle pikemaks. Ilmselt pendel on käinud ühes seinas ära, seal alla kahe minuti juures. Eeskätt tänu Tiktoki-taolistele platvormidele, mille tõttu on samas ka aru saadud, et kriitiline hulk kuulajaid enam nii lühikesi jupikesi kuulata ei taha. Kõik ei pane korduse peale ega kuula ühte lugu 11 korda järjest. Ma muidugi täitsa mõistan neid. Ammu enne kauamängivate albumite tehnoloogiat kuulati ka seitsmetolliseid singleid seitse korda järjest.

Olen sama märganud ja just seeläbi, et lugude lühenemine ja struktuuri muutus on mind vahepeal ümber harjutanud. Olen viimasel ajal tihti mõelnud uusi lugusid kuulates, et tohoh, mis suurvorm siin nüüd suure hoolega kokku on pandud ja üle vaadates on lugu peaaegu alati kestnud veidi üle kolme minuti. Mõned aastad tagasi oleks ma sama teinud alles viie minuti juures.

Olen samasugust tunnet tundnud ja tunnen jätkuvalt. Ma ei imesta, kui ma eksin, aga singlid võivad tulevikus jälle neljaminutilisteks ja nelja poolesteks venida, nagu nad olid 1990. aastatel ja nullindatel.

Juba mõnda aega on nurisetud, et "uut" muusikat ei olegi enam, vaid on lihtsalt vana kordus. Üks lõputu retrotsükkel, mis sööb enda saba. Kas sina, kes sa iga päev oled uue muusikaga vastamisi, nõustud sellega või vaidled hoopis vastu.

Mul on üks tuttav eakas härra, kes oli kaua aega ka Eesti Biitlite Klubi president, Nikolai Ivanov. Tegime koos tema, Tõnu Pedaru ja veel mõne Kehra linnakeses elanud melomaaniga Kehra rokiklubi. Ja Ivanov ütles juba 1980. aastatel, et The Beatles tegi kõik ära. Ülejäänu on plagiaat. (Naerab.) See ongi minu vastus praegu.

Mina omalt poolt lisan, et The Beatles ei teinud kõike ära. Enne The Beatlesit olid veel need, need ja need ning enne noid veel nood ja nood. See kõik on täiesti loogilises harmoonilises arengus. Iga põlvkonna muusikud lisavad eripärasid, lisandusi, ekstraid. Mina näen ja kuulen uut.

Need on küll pisiasjad, aga alati on olnud nii. Aga ma saan ka aru, miks inimesed ütlevad, et kõik on nagu kordus, sest nende nooruse muusika ja tänapäeva muusika on vundamendilt ikkagi suhteliselt sarnased. Kui me räägime just laiatarbemuusikast või laiemale kuulajaskonnale meeldivast ja vastuvõetavast muusikast. Eksperimentaalses ja avangardmuusikas uuendusi jagub.

Ja need uuendused jõuavad, nagu paljudes teistes valdkondades, lõpuks masskasutusse. Padu-underground'i uuendused jõuavad peavoolu popmuusikasse nii nagu F1 autode või Moto GP mootorrataste tehnilised uuendused jõuavad laiatarbeautode tootmisse. Tegelikult tahes tahtmata on see koostöö.

Järgmine põlvkond ei pea neid helilisi lisandusi ja uusi nüansse, mis alternatiivist värske saundina eelmise põlvkonna poolt meinstriimi toodi, enam millekski.

Ma toon ühe näite sellest, kuidas asjad muutuvad. Kunagi ma mängisin raadios ju hevirokki ja hevi-metal'it. See oli nii radikaalne! Nii radikaalne! Ja enamiku jaoks nii õudne muusika, kui üldse olla saab. Seahulgas ka Scorpions... Eks ole.

Aga tänavu mängisin oma laupäevahommikuses saates natukene Metallicat, nende musta albumit, mille ilmumisest möödub meie päevil 35 aastat. Sealt lugu "Enter Sandman", mis omal ajal oli radikaalne alternatiivmuusika. Nüüd mängisin seda laupäeva hommikul kella 10 ja 11 vahel ning sain aru, et helikeelelt ei ole see enam üldse ohtlik.

Vist tõesti nõuaks laupäeva hommikul mõne intensiivse kaasaegse K-popi loo kuulamine rohkem jõudu.

Või näiteks praegu populaarse naisartisti Slayyyteri uus singel, mis on ilge bängimine. Algusest lõpuni lööb. Laupäeva hommikul – ei. Metallica – jaa.

Rääkides sellest, et midagi uut ei ole või kõik uus on ammu tehtud vana, siis kunagi, noorema muusikaentusiastina, elevil melomaanina mina ja minu põlvkonna inimesed kõik ootasid, et mis on siis see järgmine suur asi. Järgmine huvitav või põnev nähtus. Siis tuli Nirvana, tuli "Nevermind", mille ilmumisest möödus 24. septembril 35 aastat, tuli grunge. Sai ära oodatud.

Siis tuli modernne elektrooniline tantsumuusika ehk siis kaasaegne klubimuusika,
see oli värske. Sai ka see ära oodatud ja siis ma ei olegi enam midagi oodanud, sest ma olen aru saanud, et tegelikult ei ole sellel väga mõtet. Hea on hoopis lihtsalt kõrvalt observeerida ning selgub, et need pisinüansid annavad jätkuvalt popmuusikale värskuse.

Mis roll on raadiol täna, kas siis raadiol üldiselt või avalik-õiguslikul muusikaraadiol nagu seda on Raadio 2, maailmas, kus iga päev laetakse üles 150 000 lugu, igaühel on oma pleilistid, foonid, mullid; kus publikuid ei ole enam üks, kaks või kolm, vaid pusletükke on palju rohkem, eri suuruses ja osa neist ei pruugigi kokku sobida?

Ma olen viimasel ajal täheldanud Tallinnas autoga sõites järgmist: näiteks ristmikul foori taga seisatudes hakkab kusagilt lähedalolevast autost minu Bluetoothi sisse peksma teise auto muusika. Ja see ei ole raadio. Varem ma seda nii ei ole täheldanud. Siis sõidame edasi ja ühendus kaob.

Ehk teisisõnu: kuulatakse aina rohkem enda muusikat striimingu platvormidel. Kas enda tehtud pleiliste või Spotify koostatud või algoritmi poolt kontoomaniku põhjal koostatud listid, mis on selline kaasaegne mugavustsoon, mida mina üldse ei laida.

Praegu on käimas ja detsembris kulmineerumas Eesti ringhäälingu sajas aasta, lausa erakordne aasta. Ja Eesti raadiotega on kõik okei. Isegi eraõiguslikud raadiod, mis elavad reklaamirahadest, hoiavad minu andmetel nina vee peal ehk siis saavad hakkama. Neid on ju nii palju. Kõik kohad on raadiojaamasid täis.

Kusjuures, ma rõhutaksin muide ka ringhäälingu juubeliaastal seda, et 1926. aastal, kui hakkas tööle esimene Eesti raadiojaam, oli see erajaam ja oli seda kaua, ümmarguselt kaheksa aastat, kuni diktaator Päts selle riigistas ja lasi riigiraadioks teha.

Aga raadio kuulamine, ja just muusikasaadete ning muusika kuulamine mahub edukalt muid kanaleid pidi muusika kuulamise vahele. Eestis ja Euroopas on lisaks FM-ile levimas ka DAB-formaat. Minu teada tegeletakse laborites ka juba uue raadioformaadi arendamisega. Põhja-Ameerikas toimub veel kolmas väga kiire ja ülipopulaarne ringhäälingu formaat, mis toetub tehnoloogilisele arengule.

Kunagi väikese firmana alustanud ja nüüd hiiglaslikuks ettevõtteks kasvanud Sirius XM on tasuline, sadade erinevate saadetega satelliidiraadio, mille vastuvõtjad on juba vaikimisi ehitatud USA-s autodesse. Praegu on Põhja-Ameerika taevas Sirius XM-i satelliite täis riputatud. Euroopas sai seda ka äpi kaudu kuulata, aga nüüd on tasuliseks läinud: nähtavasti kuulajaskond kasvas, tasuta tutvumise aeg sai läbi. Euroopa taevas ma ei tea veel, et ühtegi sellist satelliiti oleks.

Ehk siis jutu mõte on see, et raadiosse investeeritakse endiselt jõudsalt ja nähtavas tulevikus ei ole raadio kadumisest küll mingit märki.

Kas täna on raadio uute meediumitega võrdne maitsekujundaja või ikkagi pigem järgib seda, mida ühismeedias ja audiovisuaalses maailmas on juba ette paika pandud?

Ma vastaksin sellele hoopis muusikatööstuse ja muusikute enda poole pealt vaadates. Jätkuvalt, täna, kõikide nende erinevate muude kanalite ajastul, soovib Eesti muusikatööstus, sh artistid, et nad oleksid raadios. Et nende muusikat mängitaks raadios ja et nad saaksid aeg-ajalt raadios sõna.

Järelikult neile raadio loeb ja seega see formaat, ringhääling on ka tähtis. Seega, kui huvi on vastastikune, on muusikat mängivate jaamadega ka kõik hästi.

Kui palju sa ise raadiot kuulad? Käid iga mõne aja tagant sellistel paaritunnistel luureretkedel kodulehtedel?

Mind huvitavad väga teiste jaamade muusikasaated. Neid ma kuulan või vähemalt vaatan mingit kirjeldust ajapuuduse tõttu. Tahaks muidugi rohkem kuulata. Mõnikord kuulan välismaa raadiot lihtsalt enda värskendamiseks.

Sellepärast on ka kahju, et Sirius XM-i enam tasuta ei saa kuulata. USA-s tehakse raadiot ikkagi hoopis teistmoodi. Kogu helikeel, saund ja kõik muu on omaette tase.

Muusikast üldiselt, just tänu killustatusele ja ka muusika kogusele, aga ka muusikast kirjutamises ja rääkimises on kadumas sündmuslikkus. Neid tekib aina vähem ja kui tekib, siis kestavad nad aina vähem.

Mul on tunne, et üks asi, mida sina teed oma õhtustes saadetes lööklausete ja kuumade lugude formaadiga, on see, et sa hoiad seda sündmuslikkust elus. Üks või teine uus lugu või kellegi comeback hetkeks maksab midagi, on midagi rohkemat väärt. Selles on jällegi ka midagi ameerikalikku, mitte muidugi nii intensiivselt, aga siiski.

Selle kohta ütles kunagi, kui noor Koit raadiomajja iidsetelt aegadel ilmus, minu suur õpetaja raadiomaastikul, legendaarne Helgi Erilaid, et "Koit, sinus on sellist ameerikalikku raadio-DJ iva". Mõeldes just häälekasutust. Ise ma pole seda väga tuletanud.

Kust see siis tuli?

Ameerika raadiot kuulata muidugi ei saanud. Sai kuulata Soome raadiot, aga soomlased nii ei räägi. Minu põlvkond kuulas ka Radio Luxembourgi, mis oli puhas ameerikalik hitiraadio, Top 40 raadio. Seal DJ-d lajatasid täpselt niimoodi ja täiesti võimalik, et sealt on mulle see külge jäänud. Sealt ma kuulasin välismaist meinstriim popmuusikat, edetabeleid ja muud.

Edetabelitest rääkides, siis äsja-äsja tõusis Billboardi läbi aegade edukaimaks looks Ella Langley oma looga "Choosin' Texas", mida sai ka kultuuriportaalis lahatud ja mida arvatavasti ei ole kuulnud väga suur osa eestlastest. Ometi on see paberil läbi aegade edukaim hitt. Kas side suurte USA edetabelite ja muu maailma vahel on kadumas?

On selline fraas, vist mõnest Eesti laulust, et "kantri alati jääb". Kantri alati jääb ameeriklastel, sest see koos kõikide erinevate harudega on Ameerika rahvamuusika. Kantrimuusikal on alati olnud kindel monoliitne kuulajaskond ja on ka praegu, kus muuhulgas lendab tavatult palju Ameerika muusikaturule sisse Aasia popmuusikat.

Euroopas "kantri alati jääb" ei kehti, vaid kantri tuleb ja läheb. Kui mõni suur artist, nagu näiteks Post Malone, teeb kantrialbumi, siis see lendab, muutub ajutiselt moodsaks, sest tema nimi töötab. Siis see vaimustus jälle hääbub. Nii on igal kümnendil olnud.

Suhteliselt hiljuti tegi ka Beyoncé kantriplaadi. Mida me sellest muusikast täna teame? Mitte midagi. Ta tegi selle kõrvalepõikena ja hakati rääkima, et nüüd on uus kantribuum. Tänu Beyoncéle seda küll ei tulnud. Aga et lõputult kantrimuusikat armastada, selleks peab olema ameeriklane. Võtame kõrvale Eesti hiti "Tuulevaiksel ööl", mis on tänaseks põhimõtteliselt rahvalaulu staatuses. Imearmas, õrn, täiusliku meloodiaga, täiuslikult esitatud lugu, mis isegi ingliskeelsena ei kõnetaks ühtegi jänkit.

Aga – kuna USA popkultuur oma pehme võimuga on nii globaalne, siis täiesti mõistetavalt see kantrimuusika aeg-ajalt tuleb, andes siis teed mõnele teisele suunale.

Kantrimuusikaga on natukene nagu metal'iga: nad mõlemad liiguvad populaarse muusikaga paralleelselt. Kohati kohtuvad, aga põhimõtteliselt liiguvad nagu kolm metrooliini üksteisest mööda. Ühel pool metal, teisel pool kantri ja keskel populaarne muusika.

Kantrimuusika on ka hästi konservatiivne.

Jah, kusjuures Langley on ka esimene naissoost kantriartist, kes üldse esikohale jõudnud. Ei ole seda teinud ei Dolly Parton ega Shania Twain ega keegi kolmas.

See kinnitab seda konservatiivsust. Kantrimaailm on ka hästi poliitiliselt lõhestunud, kas siis "poolt" või "vastu". Kuna Langley on nii tipus, siis järelikult on ta kõikide nende kildkondade ülene. Teeb seda, mida kogu enda pika karjääri tegi Dolly Parton, kes ei valinud pooli kantrimuusikatööstuses ja kultuurilises skeenes, vaid ta oli neist üle. Ei avaldanud mingeid arvamusi, ei läinud kellegagi riidu. Ja nüüd on Nashville'is rahvusvaheline Dolly Partoni nimeline lennujaam.

Ma ei tea, miks me nüüd kantrist nii pikalt rääkisime.

Jah, räägime parem Eesti muusikast: mis seisus Eesti popmuusika on? On see huvitav? Toimub palju või vähe? Võiks rohkem?

Mul ei ole kunagi olnud nii huvitav kui täna. Toimub rekordiliselt palju. Lausa sensatsioonilises mahus tehakse Eestis muusikat ja selleks on mitu põhjust. Nii tehnoloogilised kui ka pedagoogilised põhjused.

Muusikaharidust antakse laialdasemalt ja paremini kui kunagi varem. Huvi muusikaharidust omandada on ka suurem kui kunagi varem. Muuhulgas on tore, et muusikuid intervjueerides erineb tulemus ikka oluliselt nendest intekatest, mida ma tegin näiteks sovetiajal, kui ma neid algul tegema hakkasin. 35 või 40 aastat tagasi enamik muusikuid ei vastanud su küsimustele üldse. Vaikisid, kivis kinni. Selline oli suhtlemisoskus.

Täna räägivad kõik nii nagu professionaalsed rahvusvahelise mainega välismaa kuulsad muusikud. Selles vallas antakse ka muusikutele tänapäeval õpetust. Räägitakse ja räägitakse nii, et ei jõua kõike eetrisse lasta. Vanematel muusikutel, kogu lugupidamise juures, on endiselt see juures, et intervjueerija peab rohkem rääkima kui intervjueeritav. Aga see on juba mõnda aega üsna erandlik.

Tehnoloogiline olukord on jällegi arenenud nii, et enam ei ole vaja kalleid helistuudioid selleks, et salvestada muusikat. Samuti on tehnoloogia, mis muusika kuulajateni toob, võimaldanud ilmutada enneolematus koguses Eesti muusikat, mida inimestel on võimalik ka kuulata. Iga nädal ilmub enneolematul hulgal muusikat.

Eesti Fonogrammitootjate Ühing peab arvestust ja viimastel aastatel on igal aastal püstitatud uus rekord üksiksalvestuste, minialbumite ja täispikkade albumite avaldamise numbrites. Suur osa minust on täiesti veendunud, et lõppev aasta näitab järjekordset rekordit.

Eesti popmuusika seisule mõeldes jõuab, võimalik, et alles mõne aasta pärast meieni üks väga huvitav tendents. Ajal, kui Eesti kooliharidus on läinud üle eestikeelsele õppele, hakkab Eesti, sealhulgas ka eestikeelset muusikat kuulama suurem arv noori kui täna. Noored on ju põhilised popmuusikatarbijad, kindlasti kõige aktiivsemad tarbijad, kui me räägime peavoolu popmuusikast.

Ma väga loodan, et kõik need koolis eesti keele omandanud tulevastest teismelistest ja noortest täiskasvanutest saavad osa eestikeelsest popkultuurist, sealhulgas ka popmuusikast. Tahes-tahtmata, alguses klassikaaslaste kaudu ja hiljem võib-olla, kui saad keelest ja tundest aru, juba omal käel.

Lisaks olemasolevate artistide auditooriumite suurenemisele on võimalik, et eestikeelseid artiste tuleb veel juurde, sest ka noored, kelle esimene keel ei ole eesti keel, hakkavad viljelema eestikeelset muusikat.
Enamik kõige kuulsamatest ja kõige rohkem müüvatest viljelevadki eestikeelset muusikat.

Tehnoloogiast veel rääkides, siis oht, millega tegelevad plaadifirmad, muusikud, voogedastajad ja mida arutatakse pingsalt ka kohtusaalides, on muidugi tehismuusika, AI-ga genereeritud. Kas oled juba mõnes oma saates teadlikult mänginud mõnda sellist lugu?

Olen teadlikult mitte mänginud. Tänaseks olen õnneks oma kõrva ja aju välja treeninud AI-muusikat tuvastama. Seal on nüansid, millest ikkagi saab kergelt aru, kui tegemist on 100 protsenti AI-muusikaga. Saab aru ka siis, kui seda on kasutatud vajalikust suuremal määral.

Kust see piir sinu jaoks jookseb?

Kui lugu on 100 protsenti AI, siis see on jämeda punase joone taga ammu. Minu jaoks on see liiga odav. Odav kunstilises mõttes. Teiseks AI-lauljad laulavad kõik ühtemoodi.

Laulavad küll, jah.

Ühtemoodi, jube palju glasuuri on peale pandud, ämbriga visatud värvi emotsioonidele peale, aga tulemus on ühesugune ehk kuramuse kliiniline ja kunstlik.

Mingi protsendini on selle kasutamine muidugi ka minu jaoks täiesti okei. Spotify alustas nüüd ju AI-lugude märgistamist, hoiab neid ka oma esitlusloenditest eemal. Suurt ohtu ma selles ei näe.

Probleem võib tekkida siis, kui need piirid hakkavad hägustuma. Äkki ühel päeval kuulad lugu, mis sulle jubedasti meeldib, aga hiljem saad alles teada, et see oli täielikult tehismuusika.

Ma ei karda seda, sest ma arvan, et selleni see muusika ei jõua. Selle tunneb ikkagi ära. Ei jõua juba sellepärast, et kontrollivad meediumid on vahel.

Selles mõttes liigub AI-muusika sarnaselt kantri- ja metal-muusikaga, aga tehnoloogilises aspektis oma paralleeluniversumis, oma rööbastel. Ja tõenäoliselt rõõmsalt tuleviku poole.

Kuigi autorikaitsed, fonogrammitootjad ja muud katusorganisatsioonid praegu aktiivselt suhtlevad Suno ja teistega nendele õiguste andmise teemal. Tõenäoliselt jääb neil materjali vähemaks.

Samas Warner juba litsentseeris kogu oma materjali Sunole ära. Mis tähendab, et nad ei ole enam netipätid, vaid kasutavad seaduslikult ja makstes kogu Warneri kataloogi muusika tootmiseks.

Aga seal me oleme kunagi olnud, kui tuli hiphop ja tekkis selline tehnoloogiline nõks nagu sämplimine. Väga pikalt sämpliti muusikajuppe ilma loata, tänavanurkadel ja hoovides. Pandi muusika teiste inimeste muusika juppidest kokku ja anti välja. Kui tulid suured hitid, siis lõpuks märgati ja hakati kõike seda klaarima. Mingis mõttes tegi hiphop-kultuur sama asja, mida AI on nüüd teinud muusikas: kasutanud ilma loata teiste muusikat nii kaua, kuni juristid jaole said. Eks see protsess AI-ga veel käib ja vaatame, mida see meile pakub.

Sa mängid, räägid ja esitled väga palju erinevat muusikat. Ka sinu aastalõpualbumite edetabel on alati huvitav, sest see on peaaegu, et vastuolusid täis. Aga on sul mõni žanr või stiil, mis on ikkagi teistest üle? Või on ameti tõttu nii, nagu korralikul jalgpallikommentaatoril, et lemmikklubi ei tohi olla?

Ma ütleks, et minu maitse on ka 360 kraadi. Sõna otseses mõttes. Mul on lihtsam öelda, kus ma ei käi. Ma ei käi väga sügaval maa all, väga kaugetes varjundites, hämaras nišimuusikanurkades. Mitte, et mind ei huvitaks, aga mul ei ole aega, sest ma tegelen sellega, kui artist on juba kuhugi jõudnud. Kui ta on n-ö sign'itud artist. Ma olen nagu leppinud sellega.

Aga mis oli esimene armastus? Mis sind tõi muusika juurde nii, et sa enam ära ei tahtnud minna?

Kui mu ema tuli õhtul töölt koju, käis Kehra raamatukaupluses ja tõi mulle uue raamatu, mis kannab nime "Popmuusikast" ja autor on Valter Ojakäär. Hakkasin seda lugema ja siin me oleme. See pani mind esimese asjana sügavalt huvi tundma.

Mis esimene bänd oli, kelle plakati tahtnuks seina peale panna? Või kelle oma panidki?

AC/DC. Esimese lauljaga AC/DC, Bon Scottiga AC/DC. Küllap nende plakat oleks mu koduseina kaunistanud, sest meil koolis liikusid ringi välismaa ajakirjadest pildistatud mustvalged fotod eri artistidest, sealhulgas ka AC/DC-st. See pilt on mul isegi siiamaani olemas.

Üldisemalt siis raskem rokk ikkagi.

Jah, tol ajal oli see raskem rokk, aga tänapäeval, nagu juba rääkisime, on see kerge popp.

Nii tihti, kui ma sinu saadet kuulen, siis peaaegu alati kostab seal ka sõna "muusikavideo", mida sa kas kiidad või soovitad minna üle vaatama. Muidu on see meie muusikaajakirjanduses üpris mahajäetud asi. Muusikaauhindadel valitakse rahvahääletusega küll aasta muusikavideot, aga tegelikult seal pigem valitakse oma lemmiklugu.

Kas sinu jaoks on muusikavideo endiselt oluline ja on oluline osa ka korraliku pophiti tervikust?

Paljudel juhtudel moodustab ta müügiterviku. Tööstus teeb neid videosid. Miks? Järelikult on vaatajaid. Rahvusvaheline muusikatööstus ei tee mitte midagi lihtsalt niisama. Ma tean, sest ma olen seal töötanud. Ja kuigi ei ole enam teist või kolmandat platvormi, siis on üks suur ülemaailmne Youtube, mis on paksult muusikavideoid täis.

Enda jaoks olen ma sellele nähtusele pannud nimeks "visuaalne muusika". Inimesed vaatavad seda muusikat, visuaalselt.

Minu visuaalse muusika alla kuulub ka internetis kontsertide vaatamine. See haru on praegu kõvasti arenenud ja jätkuvalt areneb nii helipuhtuse kui ka pildikvaliteedi poolest. Samas ka artistide kontsertide rohkuse poolest. Siinkohal soovitaksin lisaks Youtube'ile ka Euroopa kultuurikanalit nimega Arte, mida näeb nii lineaaris, aga mis on ka netis. Seal on palju laive, ka suvistelt suurtelt ja tähtsatelt festivalidelt. Ja ülihea kvaliteediga.

Seda on väga hea vaadata mitte ainult mugavuse pärast, sest vaatad, kuidas ja millal tahad, kuhugi ei pea minema, aga ka sellepärast, et paljude kaameratega salvestatud kontsertidel näeb paljusid detaile, mida kohal olles ei märkaks. Nii või teisiti oled liiga kaugel ja lava ees fännitsoonis mina enam ei käi. Aga salvestustelt näeb lähedalt muusikute liikumist, emotsioone, käitumist. Kuidas roadie seal midagi ringi siblib, vahetab kitarre.

Mis äsja lõppenud suvest kõige parem kontsert oli, kus sa kohal käisid?

Viagra Boys Tartu Punchil... Adult DVD samuti Tartu Punchil... The Cure nii Primavera Soundil Barcelonas kui ka Tallinnas.

Lõpetuseks: mis uut lugu peaks lugeja kindlasti nüüd kuulama. Kõige kuumem lugu maailmas sel nädalal?

Ouu ja "Teine tera". Elegantne alt-pop.

Aitäh!