Ingmar Kiviloo (22) on oma noore ea kohta jõudnud teha palju. Laiemalt sai ta Eesti publikule tuntuks ilmselt "Eesti otsib superstaari saates" osalemisega, kuid ta ei ole lasknud ainult sellel end defineerida. 2022. aastal korraldati näiteks tema algatusel Unibet Arenal noorte kontsert Ukraina toetuseks "Maailm, mis jääb meile" ning ta on järjepidevalt loonud ning andnud välja muusikat popist klassikani.

Viimased neli aastat on noor artist veetnud tudeerides USA tippmuusikakõrgkoolis Berklees. 8. augustil korraldab ta aga Viimsi Artiumis kontserdi "Kahe kalda kõla", mis võtab kokku tema senised õpingud ning seab uued sihid tulevikuks. Tundub, et Ingmaril palju vabu päevi ei ole, sest lisaks muusika loomisele ja kontserdiks valmistumisele teeb ta nüüd ka filmi.

Istusin Ingmariga maha, et teada saada, kuidas ta küll kõike jõuab, kuidas möödusid tema õpingud USA-s ja mida toob lähitulevik. Kohtusime Tallinna lauluväljakul Ernesaksa kuju vahetus läheduses.

*

Kuidas su suvi siiamaani möödunud on?

Väga hästi on möödunud! Ma tulin Bostonist Eestisse 12. mail ja sellest saadik on mul olnud käsil päris mitu projekti. Osa nendest juhtusid mahult palju suuremaks minema, kui ma arvasin, seega ma päris kõike ei ole saanud teha, mis ma olen tahtnud. Üks põhilisi asju, millega ma nüüd suvel tegelenud olen, on seotud ühe filmiprojektiga.

Eelmisel suvel sündis idee teha dokumentaalfilm "Laulu vägi", mis räägib Eesti, Läti ja Leedu ajaloost selles võtmes, kuidas muusika ja laulmine on meid aidanud rasketest ja pöördelistest aegadest läbi murda. Selle projektiga käisin ma vahepeal Lätis, vahepeal olin Leedus ja olen kokku umbes 50 inimest intervjueerinud. Eestist näiteks Leelo Tungal, Rein Rannap, Olav Ehala, Ivo Linna, Tunne Kelam, Tõnis Mägi, Heinz Valk jpt – kõik väga olulised inimesed meie muusika- ja kultuuriloos. Lätist intervjueerisin näiteks nende laulupidude peakorraldajat Ints Teterovskist. Leedus toimus noorte laulupidu, kus ma käisin samuti kohapeal ja rääkisin nende korraldajate ja dirigentidega.

See projekt ongi siis üleni sinu algatusel sündinud?

Jah, see on minu algatus. Ta on selline sooloasi, olen ise filminud, lõpuks pean monteerima ka ise. Monteerimine ei ole just uus asi minu jaoks, olen seda juba kümnendast eluaastast teinud. Rahastus on sellel Ameerikast, sellisest fondist nagu Association of the Advancement of Baltic studies (AABS), mis eelmisel suvel andis mulle toetuse, et seda projekti teha.

See on väga lahe! Kuna oled küllaltki värskelt Ameerikast tulnud, siis räägime äkki natuke su kogemusest Berklee muusikakolledžis, mille just lõpetasid. Kuidas sa sellele ajale tagasi vaatad? Kas sa leidsid sealt selle, mida sa sinna otsima läksid?

Ma ütleks küll. Neli aastat tagasi ma sinna läksin ja olin toona kindlasti väga teistsugune inimene. Seda nii oma mõtlemiselt, vaadetelt, kindlasti ka musikaalselt ja oma stiililt. Näiteks selle poolest, kuidas ma oma asju teen või ütlen, mis riideid ma kannan. Ma arvan, et inimesed muutuvadki aastate jooksul, eriti noorena. See on loomulik protsess.

Aga Ameerikas üldisemalt õppisin ma heliloomingut ja muusikaproduktsiooni ning viiulit, enamasti just džässviiulit. Klassikalist muusikat olen ma mänginud viiulil kuuendast eluaastast, aga seda ei olnud varem teinud.

Ma leidsin Berkleest ka väga palju sõpru, kellest neli tulevad kohe siia Eestisse külla. Põhimõtteliselt moodustavad nad bändi. Minnesotast on pianist Matthew Bennett, kes on üle kahe aasta olnud minu korterikaaslane. Oregonist on kitarrist Tage Garvin, Nashville'ist basskitarrist Evan Boucher ja trummar Blake Thompson. Ma olen neile Eestit hästi palju tutvustanud, sest ega nad väga palju enne Eestist ei teadnud ja ega nad praeguseks ka väga palju ei tea. Kui nad siia tulevad, siis me saame kindlasti käidud igal pool ja ma saan neile rääkida kõigest sellest, mis meil siin on.

Mis su suurimad väljakutsed Ameerikas olid?

Ma arvan, et kindlasti kõige suurem väljakutse on olnud seda teekonda finantseerida. See on kindlasti väga palju õpetanud, kuidas elus toime tulla ja luua sellised võimalused, et teha seda, mida sa tahad teha. Ma sain nelja aasta jooksul ikkagi selle kooli lõpetatud ilma, et ma oleks pidanud vahepeal katkestama. Selle eest olen ma muidugi väga tänulik nendele inimestele, kes on minusse uskunud ja mind toetanud. Sellega on tõesti olnud palju tööd, aga ise ma olen sellise väljakutse valinud.

Aga suurim rõõm, mis sa kaasa võtad?

Ma õppisin küll heliloomingut, ent ma sain siiski valida, mis tunde ma võtan, et kas ma teen rohkem klassikalist, rohkem džässi või midagi muud. Viimased kaks aastat on mind klassikaline muusika hakanud väga palju rohkem huvitama. Ma olin seda kogu aeg küll mänginud, aga ma ei olnud seda otseselt kirjutanud.

Ma hakkasin alguses kirjutama keelpillidele, sest ise ma mängin viiulit ja see oli kõige kodusem viis seda teha. Ma küsisin seejuures nõu ühelt oma õppejõult, kelle nimi on Alla Elana Cohen. Ta on 77-aastane juudi päritolu proua, kes sündis Kiievis, 3-aastaselt läks Moskvasse ja 1989. aastal põgenes Ameerikasse. Tema on olnud kindlasti kõige lähedasem õppejõud, kes mul seal koolis on olnud. Ta suhtus alati väga positiivselt sellesse, mida ma tema tunni jaoks kirjutasin. Ükskord ma mõtlesin, et ma küsin talt nõu ühe keelpillikvarteti kohta, mille ma kirjutasin kooliväliselt ning talle meeldis see väga, nii et ta ise pakkus mulle välja, et ma võiksin olla ta eraõpilane väljaspool kooli. Seda ma nüüd viimase aasta tegin, käisin iga nädal tema juures tunnis. See oli kindlasti miski, mis mind väga palju arendas ja aitas igat pidi.

Sa andsid Ameerikas õppides välja ka oma debüütalbumi. Albumi nimi on "Riverside" ja selle lugu algab su kodukoha jõe äärest Eestis ning areneb edasi suuremaks, isiklikuks rännakuks. Äkki räägid natuke sellest albumist, mis oma sisu ja vormi poolest on küllaltki eklektiline.

Jaa, absoluutselt, see on tõesti eklektiline. Ma teadsin juba teda luues, et seal on ikka nii palju erinevaid asju, et ta ei ole selline terviklik asi. Aga ma mõtlesin ka, et mis seal ikka, et see on see muusika, mida ma tolles hetkes tegin ja ma annan selle välja. Need lood said kõik kooli stuudios salvestatud koos Berklee koolikaaslaste ja sõpradega, enamjaolt samadega, kes ka siia tulevad.

Inspiratsioon selleks albumiks tekkis tegelikult Pirita jõe äärest. Ma olen Pirita-Kosel üles kasvanud ja Pirita jõgi on meil põhimõtteliselt maja kõrval. See inspireeris seda kõike, sest paljud nendest lugudest olid alguse saanud sealt ja tegelikult ka minu lookirjutamise teekond üldse algas jõe äärest. 2020. aastal, kui tuli koroona ja meid saadeti koolist koju, mõtlesin ma, et peaks kätte võtma ja hakkama reaalselt kirjutama mingit muusikat. Ma olin küll pilli mänginud väga palju, aga ise kirjutanud otseselt ei olnud. Millegipärast ma siis tundsin, et ma tahan seda teha õues ja läksingi jõe äärde. Seal paljud asjad sündisidki.

Laulude vahele kuuleb albumil ka vahetekste, millega sa justkui otse kuulaja poole pöördud. Need pöördumised kõlavad pisut isegi sellise manifesti lugemise või elufilosoofilise õpetusena. Sa räägid seal näiteks enda potentsiaali raiskamisest, lihtsalt virelemisest. Kas see on ka midagi, mida sa kardad enda puhul või millega sa oled pidanud võitlema?

Ma olen üritanud nii viimaste aastate jooksul kui ka varem, kui ma olin Eestis, rakendada sellist mõtlemist, et kui mul on mingid eesmärgid, siis ma üritan sihini jõudmise nimel nii palju vaeva näha kui võimalik.

Selles mõttes see vahetekst, mis seal oli, oli ka poolnaljaga, et see ei olnud midagi väga tõsist, nagu ma loeks mingeid sõnu peale või midagi. Mulle lihtsalt meeldib oma aega kasutada mõistlikult. Ma tunnen, et nii minu sõpruskonnas kui ka noorte seas üldisemalt on sellist ajaraiskamist, ütleme näiteks tehnoloogiaga. Ma arvan, et on hea seda vähendada ja pühendada aega millegi heaks, mis reaalselt annab mingit väärtust või arendab.

Kuidas sa end motiveerid?

Ma lihtsalt mõtlen nende asjade ja sellele elule, mida ma tahan elada. Vaatan praegust hetke ning mõtlen, mida ma hetkes selle jaoks pean tegema. Ma arvan, et see on juba piisav tegelikult. Kui sa mõtled selle peale, mida sa tahad, siis tunned, et pead töötama, sest muidu sinna ju ei jõua. Muud seal ei ole, ma arvan.

Lisaks su albumi mitmekülgsele olemusele, vaadates sind ja su tegemisi, tundub mulle, et sa tahadki olla hästi paljut: nii laulja, laulukirjutaja, helilooja, produtsent, kontserdikorraldaja, filmitegija jne. Mõni ütleks, et see on märk teatavast igavikulisest otsinguteest. Mis sa arvad, kas sa endiselt otsid seda õiget teed või oled juba avastanud endale sobiva teeraja?

Kui kõrvalt vaadata, siis võib-olla tundub jah, et tegu on väga erinevate asjadega. Minu enda jaoks tundub, et need kõik ikkagi moodustavad ühe terviku. Sa tõid välja filmitegija... ma ikkagi ei ütleks, et ma olen filmitegija. Ma teen seda praegust projekti küll, aga see on selline oma huvi, see ei ole miski, millele ma tavaliselt väga palju oma aega pühendaks.

Aga mis puutub heliloomingusse, siis lugude kirjutamine, instrumentaalmuusika kirjutamine, ka koorilaulud, on tegelikult minu jaoks üsnagi sarnane protsess. Sa lihtsalt lood muusikat, mis sulle tolles hetkes tekib, olgu see siis laul või instrumentaalteos. Minu eesmärk on olnud ja on see, et ma tahan olla interpreet, kes ise kirjutab seda muusikat, mida ma esitan.

Laulmine on see, mis minu arvates saab kindlasti tuua enim populaarsust tänapäeva maailmas. Sellega jõuab arvuliselt kõige rohkemate inimesteni. Viiuli ja klaveri mängimine on osa sellest esinejaks olemisest ja tervikust. See kõik annab juurde. Mulle endale tundub, et ma ei ole selles mõttes killustunud. Ma tean, mida ma tahan ja suudan piisavalt adekvaatselt töötada selle nimel.

Kuigi jah, ma tunnen praegu seoses selle filmiprojekti ja selle kontserdiga, mis on tulekul, et mul ei ole olnud piisavalt aega, et kirjutada muusikat. Seda ma oleks kindlasti tahtnud rohkem teha sel suvel, aga lihtsalt see on elu praegu ja teised projektid on ka väga olulised ja südamelähedased. Küll jõuab teisi asju teha.

Ma vaatasin, et su esinejanimi on mõnel platvormil Ingmar King. Mis lugu sellega on?

See on nimi, mida minu Ameerika sõbrad hakkasid mulle soovitama. Ma mingis mõttes näen selle potentsiaali, et Kiviloo ja K või King ja ing ehk Ingmar. Mingi sümmeetria seal nagu on. Hetkel ma olen selle nimega oma ingliskeelseid laule välja andnud. Kui ma midagi eestikeelset välja annan, siis ma seda nime sinna ei pane, sest eesti keeles see ei kõla nii hästi, sest King on nagu jalanõu.

Ma arvan, et tuleviku mõttes, kui ma avalikustan klassikalisemat muusikat, kasutan oma eesti nime Kiviloo. Ma lihtsalt arvan, et kui ma üritan oma lauludega näiteks interneti kaudu Ameerika publikuni jõuda, siis võib-olla minu eestipärane nimi jääb natuke raskeks. Aga ma ei tea. Mis sa sellest arvad?

Ma mõtlen, et on justkui sündimas kaks eri persoonat. Ongi üks Eesti Ingmar Kiviloo ja siis on rahvusvaheline Ingmar King. Kas see tähendab, et sa töötadki aktiivselt ka välismaal läbilöömise nimel?

See on ikkagi mu eesmärk olnud, et ma tahan välismaal jõuda oma karjääriga kaugele. Aga ma olen täiesti nõus sinuga. Põhimõtteliselt kogu klassikaline muusika, mida ma siiamaani kirjutanud olen, on ühel või teisel moel olnud inspireeritud Eestist. Ka koorimuusika, mida ma olen natuke kirjutanud, on kõik eestikeelne. See, et ma avaldan klassikalist muusikat, mis on seotud vaid Eestiga, on selline lubadus või eesmärk, mis ma olen endale andnud ja võtnud.

Aga laulud on hoopis teine maailm selles mõttes. Mingis teises keeles lauldes ei saa ju öelda, et see on otseselt seotud eesti kultuuriga. Kuigi nendele viimastele lugudele, mida ma ei ole kuskil veel avaldanud, aga Ameerikas kirjutasin ja salvestasin, olen ma lisanud juurde erinevaid eestilikke elemente, näiteks Hiiu kannelt, kromaatilist kannelt ja parmupilli, mis muudavad seda helikeelt natuke huvitavamaks. See on võib-olla midagi, millega Ameerika inimesed ei ole otseselt kokku puutunud lauludes.

Sa oled nüüd maininud paar korda, et sa lood ka koorimuusikat. Juhuse tahtel teeme me seda intervjuud lauluväljakul, meist pisut eemal istub Ernesaks. Mis sidet sa selle kohaga tunned? Kas sa näed, et ka sinu muusika võiks siin kunagi kõlada? Kas see on midagi, millest sa unistad?

Jaa, absoluutselt! See on minu unistus küll, et üks päev võiks minu kirjutatud laul siin kõlada. Koorimuusika on midagi sellist, mida ma olen eluaeg eestlasena väga-väga nautinud. Olen laulupidudel laulnud ja käinud iga kord juba väga väiksest peale. Seda üht koorilaulu ("Õites puud on inimeste moodi"), mille ma sügisel kirjutasin, esitas noorte segakoor Vox Populi Janne Fridolini juhendamisel.

Ma kirjutasin ta koostöös Leelo Tunglaga, kes on olnud meie peresõber pikka aega. Ma uurisin tema käest, kas tal oleks huvi minuga teha koostööd, et ma tahaksin kirjutada laulu just sellisel teemal, et kas tal on mingisuguseid mõtteid, kuidas me võiks seda koos teha. Mul on hea meel, et see koostöö toimus!

Nüüd oled sa Berkleest suundumas edasi Torontosse magistrisse. Mida sa seal ette võtad?

Kui ma algul läksin Ameerika Ühendriikidesse, siis ma ei mõelnud üldse selle peale, et ma võiksin minna ka magistrantuuri. Aga mida aeg edasi, kerkis klassikalise muusika huvi rohkem esiplaanile ja ma otsustasin, et kuna ma nii või naa tahan hetkel oma elus tegutseda Põhja-Ameerika mandril, siis tahan edasi õppida, seekord siis klassikalist heliloomingut. Üks asi on ka, et ma abiellusin eelmise aasta detsembris ja minu abikaasa õpib praegu Torontos inseneeriat. Selle kõige juures tahan väga olla siiski Eestiga seotud ja siin ka elada kunagi jälle.

Teine asi on see, et ma sündisin kahe kodakondsusega. Mul on nii Eesti kui ka Kanada kodakondsus. Mul on seal sugulased, aga kuigi ma ei ole kunagi Kanadas elanud, siis ma olen seal väga palju käinud ja alates 2015. aastast üsna aktiivselt käinud esinemas sealsele Eesti kogukonnale. See on päris suur eestlaste kogukond, mõned räägivad, et neid on isegi peaaegu 30 000.

Kolmas põhjus on see, et Ameerika Ühendriikides ei olnud mul lubatud Eesti ja Kanada kodanikuna väljaspool kooli raha teenida. Ehk mul tegelikult ei olnud seaduslikult lubatud esineda ja raha sellega teenida. Kanadas saan ma õnneks seda teha väga vabalt. Mul on küll kool, aga samal ajal ma kavatsen regulaarselt esineda.

Lisaks sellele olen kandideerinud mitmele töökohale. Üks nendest on näiteks sellises muusikastuudios, mis keskendub heliloomingule just meedia võtmes. See tähendab näiteks muuhulgas reklaamimuusikat ja see on selline asi, mida ma olen ka koolis õppinud ja miski, mis mind väga huvitab. See ei ole miski, millele ma täielikult tahan ennast pühendada, aga ma tunnen, et see tuleb mul hästi välja ja ka meeldib mulle.

Oma Toronto õpingute toetuseks korraldad 8. augustil Viimsi Artiumis kontserdi "Kahe kalda kõla". Seal astuvad sinuga koos lavale su koolikaaslased, keda juba mainisid, kuid ka eestlastest Berklee vilistlased ning veel rida professionaale. Kuidas see kontsert välja näeb?

See on eelkõige tänukontsert inimestele, kes on mind Berklee teekonnal toetanud ja võtab selle kokku. Kavas on muusika, mis sai seal sellel ajal kirjutatud. Esimene pool kontserdist on klassikapool. Näiteks kõlavad keelpilli trio "Eestimaa hetked", mille ma kirjutasin sellel kevadel ja keelpillikvartett "Kodumaa süit", mis mõlemad on väga Eestiga seotud. Eks seal on ka väga palju muud.

Klassikalistest muusikutest on seal väga palju huvitavaid inimesi, näiteks Denveri ülikoolis õppiv fagotimängija Robert Nael, Serbia päritolu akordionist Momir Novaković, Saksamaal tegutsev pianist Kristiina Rokashevich, kontrabassist Xiaonan Nie, flötist Kristjan Lume, tšellistid Margus Uus ja Loo Arukask ning vioolamängijad Maria Ridbeck ja Ali Amishov.

Teine pool kontserdist on enamasti pop- ja džässmuusika. Kuna Raimond Valgre muusika on mulle alati väga meeldinud, siis tahtsin tema džässilikku muusikat tutvustada nendele ameeriklastele, kes Eestisse tulevad. Koos ameeriklaste ja eestlastest Berklee vilistlastega esitame Valgret selleks kontserdiks loodud uutes seadetes. Eestlastest vilistlaste seas on Uku Suviste, kes tegelikult mind selle teekonna alguses juhendas. Lisaks on veel Sofia Rubina, kes esines ka minu esimesel toetuskontserdil täpselt enne seda, kui ma läksin Ameerikasse õppima. Kaasa teeb ka Sofia abikaasa, trompetist Jason Hunter, kellega nad kohtusid Berklees.

Ma kujutan ette, et nende suurte kontsertide ja muude projektide korraldamine nõuab hästi palju planeerimist ja üldse igasugust ressurssi. Võid sa rääkida, missugune su tugimeeskond on? Kes sind aitavad selle juures?

Kõige rohkem saan ma toetuda oma emale, kes on väga karastunud ürituste korraldamises. Temaga koos me seda praegu teeme. Ta aitab väga palju igasuguseid lahendusi välja mõelda. Muusikaline pool on täiesti minu kanda, selles mõttes, et kes esinevad ja kuidas ning mida me teeme jne. Ma olen ka ise ikkagi väga palju seotud selle korraldusliku poolega, näiteks turundus on põhimõtteliselt minu peal. Niimoodi me üritame teha ja oleme varem ka teinud.

Eks ka sõbrad tulevad abiks ja muidugi ei saa jätta mainimata muusikuid. Kõigiga, kes sinna tulevad, olen enamasti enne kokku puutunud ja vähem või rohkem koostööd teinud. Nad tulevad omast heast tahtest ja aitavad, see on väga tore.

Eestimaa suve nautimiseks ka aega leiad?

No ikka, käisin näiteks üle nelja aasta oma maakodus Elva lähedal Illil korraks. Aga see oli ka tegelikult seoses sellega, et ma rääkisin juttu Tõnis Mägiga, kes elab Elvas. Ma sõitsin sinnakanti, et temaga kohtuda ja siis olin ka kaks ööd suvilas. Ma loodan ka väga, et kui ameeriklased Eestisse jõuavad, siis meil päike paistab, et neil oleks väga meeldiv esmane mulje.

On sul meie jutuajamise lõppu veel enda poolt midagi lisada?

Kui inimestel on vähegi soovi kuulata kontserti, kus kohtuvad klassika, popmuusika ja natuke džässi, siis ma arvan, et see õhtu tuleb 8. augustil väga huvitav. Seal on tõesti kaks maailma esiettekannet minult. Üks on keelpillitrio ja teine on sooloviiulile kirjutatud teema ja variatsioonid "Tuljaku" põhjal. Ma olen võtnud "Tuljaku" meloodia ja teinud sellest väga virtuoosse viiulipala. Sellega ma tegelikult avan selle kontserdi ka. Seega, kui see vähegi tundub nagu midagi, mida tahate kuulata, siis tulge.