"Palju maksab?" Nii küsitakse 9. septembril avatud Tallinna Arhitektuuribiennaali võistlustel, näitustel, sümpoosiumil ja aruteludel. Rahal on kõigile mõistetav väärtus. Ja nii peabki arhitektuuri tellija tihti kõige olulisemaks numbrit ehituskalkulatsiooni Exceli tabeli lõpus.

Ootamatult tegi omapoolse sissejuhatuse biennaalile Tallinna linnapea Peeter Raudsepp, kes juba kolm kuud enne sündmuse algust teatas avalikult, et arhitektide kasutamine linna hoonete ja objektide ehitamisel on liiga kulukas ning vaja on võtta kasutusele standardlahendused. Raudsepa olid välja vihastanud oodatust kulukamaks kujunenud linna objektid ning süüdlane oli vaja viivitamatult süüpinki naelutada.

"Kodus me pole sõltuvuses arhitektidest, arhitektide meelevallas," põrutas meer veendunult.

Ehitamine on vaieldamatult kallis. Aga kas arhitektuuri puhul see kõikse kallim? Kas arhitektuuri väärtus peitub selles ühes numbris Exceli viimasel real?

Noorte eesti ja austria arhitektide kureeritud VIII biennaali käigus otsitaksegi vastuseid küsimustele mis on arhitektuuris odav, mis kallis, milline osa arhitektuurist mahub eelarve ridadele, millel on aga sootuks suurem väärtus, kuid millele Excelis lahtrit ei ole.

Arhitektuur hõlmab väga laia skaalat alates riigi üldplaneeringust, linnaplaneeringutest kuni väikeste ruumielementideni välja. Arhitekt on süsteemi looja, disainer ja filosoof, kelle esimene 10 protsenti töömahust määrab 70 protsenti kogu tulemi väärtusest. Paradoksaalsel kombel on tihti see just see osa tööst, mille eest arhitektile maksta ei taheta.

Palju maksab arhitektuur – võib-olla on seda kergem mõista kui küsida äraspidiselt – mis maksab arhitekti kõrvalejätmine ehitusprotsessist?

Mis maksis üheksakümnendatel uue odava kinnisvara rajamine linna taha põllule, kus puudus infrastruktuur ning kus inimesed avastasid, et pangalaen koos eluga linnast eemal käib üle jõu, aga ostuhinnaga oma maja enam ära müüa ei õnnestu?

Mis maksab elamiskõlbmatuks muudetud linnamaa, kus autostumisest tulenev saaste ja müra ei võimalda enam eluasemeid rajada, kus ohtlik keskkond ei luba lapsi üksi tänavale ja liikumiseks on vaja järjest enam ja enam autosid?

Mis maksab haljastamata linnaruum, kus asfalti temperatuur suvekuudel 70 kraadini tõuseb?

Mis maksavad tühjalt seisvad bürootornid, mida kellegile vaja pole kuid millele uue funktsiooni andmine on komplitseeritud?

Mis maksab ängistav koolimaja, millest ei tunne rõõmu ei õpetajad ega õpilased? Ruum, mis ei kutsu õppima, õpetama ega loovusele?

Mis maksab lasteaed, kus aastakümneid sisustusmaterjalid hingavad välja ohtlikke toksiine või hooldekodu tuba, kust liikumispuudega elanik ei pääse üle uksekünnise?

Mis maksab odav müügipind, mille eluiga piirdub kümnekonna aastaga?

Ja mis maksab ooperimaja, mis on pressitud kohta, kuhu ta hästi ei mahu? Kus ta varjutab ajaloolised sümbolehitised ning seab ohtu maailma pärandilinna staatuse?

Mis maksab arhitektuurita linn?

Kaja Pae, arhitekt ja füüsik, ütleb oma Delfi arvamusloos, et võib-olla on aeg hakata avalikke investeeringuid hindama selle järgi, kui palju väärtust need ühiskonnale korraga loovad. Pae väidab Eesti üldplaneeringu alusuuringule viidates, et esialgse hinnangu järgi hoiaks näiteks kompaktne läbikaalutletud ruumiline areng Eesti ühiskonnale kokku kuni 300 miljonit eurot aastas. Probleem on selles, et ootame oma investeeringutelt liiga vähe, tark maja ei saa olla lollis kohas.¹

Kulisside vahelt sisse piiludes, selgus, et linnapea konkreetsed süüdistused arhitektide suunal ei pea vett – linna objektide kavandatust kallima hinna põhjus oli tellija enda viimase hetke otsus uute hoonete ehitamise kõrval rekonstrueerida ka ajaloolised vanad hooned - igati mõistlik otsus. 27 000 eurot maksnud koolikapp väärinuks aga aukohta biennaali näituse nutikate lahenduste seinal linnahallis – mahutada ühte kappi kogu seadmestik, mis standardlahenduse korral nõudnuks tervet ruumi, on aplausi väärt!

Tilga järel tilk kukub läbi Eesti arhitektuuritippteose tunginud vihmavesi keset näitust seisvat solgipange.

Palju maksab?