Kamp Arhitektide visiooni järgi kaasajastatakse Pärnus kaks arhitektuuri tippteost: arhitekt Olev Siinmaa loodud, 1938.–1939. aastal valminud rannahoone ning nõukogude ajal valminud Villa Andropoff kompleks. 

Pärnu rannahoone ei vasta enam ammu puhkajate vajadustele. 2025. aasta sügisel korraldatud arhitektuurikonkursiga otsiti lahendust, kuidas anda rannahoonele uus elu ning ühendada ajalooline hoone tänapäevase hotelli ja uue hoonemahuga nii, et algne stiil ja vorm alles jääksid. Konkursi võitis Kamp Arhitektide projekt "Alt Pernau".  Töö autorid on Jan Skolimowski, Anton Andres ja Kaspar Kruuse.

"See maja on minu jaoks väga eriline. Ta on Pärnu sümbol," ütles arhitekt Jan Skolimowski. "Rannahoone puhul on arhitekti jaoks oluline eelkõige hoone enda iseloom. Tegemist on väga hea näitega kuurordiarhitektuurist, mille kõige äratuntavamaks elemendiks on saanud niinimetatud seenrõdu."

Enne konkursitöö kavandamist käidi hoonet mitu korda kohapeal vaatamas, nüüd juba hoopis teise pilguga: mida säilitada, mida taastada ja mida võiks teha teisiti. Üks esimesi tähelepanekuid oli, et mere poole jääv fassaad on esinduslik, kuid pargipoolne külg mõjub pigem tagahoovi või teenindushoovina. Sellest sai üks projekti lähtekohti – muuta ka pargipoolne külg esinduslikuks. 

"Nii kesksel kohal linnas oleval hoonel ei ole tegelikult tagafassaadi. Mõlemad fassaadid peavad olema vaadeldavad," usub arhitekt. 

Uue hotelli kavandamisel lähtuti põhimõttest, et kõigepealt peab hoone kasutaja jaoks toimima. Alles seejärel saab hakata mõtlema vormile. Hotell on keerukas süsteem, kus peavad üheaegselt toimima külaliste liikumine, teeninduse töökorraldus ja veel mitmed erinevad funktsioonid. Samal ajal tuleb vana rannahoone ühendada uue, algsest hoonest suurema mahuga. See oli üks keerulisemaid küsimusi. 

Uut ja vana hoonet ei lubatud tänava tasapinnal ühendada. Seetõttu tuli ühendused kavandada maa alla ja galerii kaudu teise korruse tasandile. Maa-alust ühendust tuli kohandada nii, et parklast hotelli jõudmine oleks mugav. Näiteks peab pere, kes saabub kohvritega, jõudma võimalikult kiiresti ja loogiliselt hotelli vastuvõttu. Kõik need liikumised mängiti läbi erinevaid kasutusstsenaariume kasutades. 

Kui funktsionaalne lahendus oli paigas, sai keskenduda vormile. Uue arhitektuuri lähtekohaks ei olnud vana hoone kopeerimine, vaid selle iseloomulike joonte edasiarendamine.  Nii on uude lahendusse toodud olemasolevale hoonele iseloomulikud ümarad vormid, seenrõdu motiiv ning väikesed kaared hoone nurkades. 

"Need väikesed detailid loovad lõpuks terviku. Ükskõik, mis hoone nurgas sa oled, räägib see sama keelt," kirjeldas Skolimowski. 

Selleks, et taastada ajaloolise hoone algne ilme, otsiti abi arhiividest ja vanadelt fotodelt. Nõukogude ajal rajatud juurdeehitus oli rikkunud osa algsest fassaadist ning kõigi külgede kohta algseid jooniseid säilinud ei olnud. Nende põhjal sai taastada originaalosa ja alles seejärel hakata seda uue arhitektuuriga siduma. 

Ka materjalivalikul vaadati olemasoleva hoone poole. Tänapäeval räägitakse palju ehituse keskkonnamõjust ja puidu kasutamisest konstruktsioonimaterjalina, kuid rannahoone puhul jõuti teistsuguse lahenduseni. 

"Selle hoone puhul saime aru, et tegemist on eheda näitega majast, mis on mere ääres sada aastat vastu pidanud ja peab edaspidigi vastu," ütles arhitekt. 

Seetõttu on ka uue hoone oluline materjal betoon, täpsemalt valge betoon. See loob otsese seose vana hoonega: seen, talad, postid ja varikatused on kõik valgest betoonist, mis on rannahoonele iseloomulik.  

Uue hoone rannapoolsele küljele on kavandatud õhuline varikatus, mis kaitseb hotellitube päikese eest ja loob samal ajal uue sissepääsu. Arhitekt näeb siin ka seost Pärnu rannastaadioniga, mille juures on kasutatud julgeid õhus rippuvaid varikatuseid. Kui varasem arhitekt suutis oma aja tehniliste võimaluste juures luua õhulise betoonist seene, siis tänapäeva tehnoloogia võimaldab seda mõtet edasi arendada. Uue hoonemahu teise otsa on kavandatud tänapäevane tõlgendus vanast seenest. See ei ole vana vormi üks-ühele kordamine, vaid uude arhitektuuri sobitatud, veidi kandilisem element. 

Uue lahenduse eesmärk ei ole muuta rannahoone lihtsalt hotelliks, vaid tuua hoone ka linnarahvale ja rannakasutajatele rohkem avatuks. Hotellikülastaja võiks jõuda rannast otse hotelli ning rannas viibides ei peaks alati kasutama tavapärast peasissepääsu. 
Kavandatud on ka kohvik ning võimalus tuua hoonesse tagasi väiksemat rannaäärset teenindust. 

"Mida rikkalikum on teenuste ring, mida pakutakse, seda huvitavam on ka hoone ise," leiab arhitekt. 

Oluline on teise korruse galerii, mis ühendab vana ja uut osa. See peab olema võimalikult õhuline: rannast peab olema näha park ning pargist omakorda rand ja taevas. Ka hotellitubade puhul on merevaade olnud üks olulisi lähtekohti. 
Hoone ümber kujundatav haljastus jätkab Pärnu rannamaastiku iseloomu. Ehituse käigus tuleb olemasolevat paratamatult muuta, kuid eesmärk on pärast tööde lõppu taastada võimalikult palju sellest, mis seal enne oli. 

Hoone otsa kavandatud dominant peab töötama nii promenaadilt kui ka kaugelt merelt vaadates. Just kaugvaade on arhitekti jaoks oluline. Vorm peab mõjuma hästi nii lähedalt kui ka siis, kui Pärnule lähenetakse merelt. "Ta on maamärk. Ja me ei tee endale, vaid Pärnule olulist maamärki."

Kellegi teise loomingusse sekkumine ei ole Jan Skolimowski sõnul lihtne, eriti kui tegemist on nimeka arhitekti loodud hoone ja Pärnu jaoks olulise sümboliga. 

"Sa pead väga hästi läbi mõtlema, kus kohas sa respekteerid tema tööd ja kus kohas annad enda poolt julgelt juurde midagi, mis räägib sellest ajast, kus meie täna elame," sõnas ta.

Arhitekti hinnangul on möödas aeg, mil ajaloolise hoone kõrvale võis lihtsalt asetada minimalistliku musta kasti ja öelda, et see on tänapäev. Ka uus osa peab olema unikaalne ja sündima just selle hoone ning selle koha jaoks. 

Uue vormi leidmine oli pikk protsess. Seda visandati, mudeldati, arutati kodus ja kolleegidega ning muudeti ikka uuesti. Lõpptulemus peab töötama nii lähedalt kui ka kaugelt merelt vaadates, sest lõpuks ei ole küsimus ainult ühes uues hotellis, vaid selles, kuidas anda Pärnu sümbolile uus elu nii, et vana ei kaoks ja uus ei hakkaks vana varjutama. 

Rannahoone puhul tuli arhitektidel suhestuda ühe tugeva ja äratuntava ajaloolise hoonega. Villa Andropoffis, mille kaasajastamise projekti koostasid samuti Kamp Arhitektid, oli lähteolukord hoopis keerulisem: seal seisavad kõrvuti kaks väga erinevat hoonet, mille autorid ja arhitektuurikeel on erinevad. 

Julgete kandiliste vormide ja suure konsoolse mahuga peahoone on projekteerinud Raine Karp. Kinomaja arhitekti Meeli Truu loodut iseloomustavad pehmed vormid. Seetõttu tuli seal otsustada, kas lähtuda uue hoone kavandamisel ühest olemasolevast majast või võtta midagi mõlemast. Samal ajal tuli hooned ühendada nii, et hotell toimiks mugavalt nii külalise kui ka teeninduse jaoks. 

Lahendusena otsustati uus hoone teha täiesti omaette iseloomuga ning ühendada see Raine Karbi peahoonega maa-aluse ühenduse kaudu.  Nii jääb maapealsel tasandil alles kahe erineva hoone tunnetus. "Sa sisuliselt tegelikult näed ikkagi kahte erinevat hoonet," märkis arhitekt. 

Andropoffi puhul peeti eriti oluliseks ka merevaadete säilimist. Detailplaneeringu ja varasemate plaanide järgi oleks piirkonda võinud kerkida neljakorruseline uus hotellihoone, kuid sellest lahendusest loobuti. 

"Me jõudsime arendajaga koostöös lahenduseni, kus tegelikult nii suurt mahtu ei ole sinna vaja. See keskkond vajab teistsugust lähenemist," selgitas arhitekt.