Ma lugesin su CV-d või õigemini guugeldasin sind, mis on asi, mida mulle tegelikult üldse ei meeldi teha. Pealegi sind guugeldades hakkas täitsa pea ringi käima, sest sul on olnud nii palju erinevaid ameteid ja tegevusi – ajakirjanik, teadlane, muusik, raamatute autor, dokumentalist. Mis nendest kõikidest asjadest sind praegu kõige enam sütitab?

Ma olen läbi nende asjade kogu aeg üks ja sama inimene, kes on hästi uudishimulik. Maailm on nii huvitav – kõik need vastuolud ja harmooniad, kust need tulevad ja kuhu lähevad. See lõputu uudishimu ja sissesuumimise kirg on see, mis minu arvates ühendab kõiki neid erinevaid tegevusi.

Ametilt oled sa nüüd ikkagi eelkõige Vabamu juht. Kas see võtab kõige suurema tüki sinu ajast?

Absoluutselt, alustasin seal kuu aega tagasi ja elu on tundmatuseni muutunud.

Miks sa tahtsid minna Vabamut juhtima?

Lühike vastus on see, et mind kutsuti. Aga miks ma kutse vastu võtsin? Mulle tundus, et need väljakutsed, mis Vabamut praegu ees ootavad, on täpselt need, kus mul oleks võimalik päriselt panustada. Minu jaoks on hästi loogiline see rada, mida me nüüd koos selle tubli kollektiiviga loodetavasti kõndima hakkame. Ma ei ole veel kunagi läinud uude kohta tööle nii rahuliku meelega, kui läksin Vabamusse. Osaliselt kindlasti seetõttu, et 10 aastat tagasi olin toona tegemisel olnud püsinäituse üks autoreid ja mäletan, kuidas selle sündimine käis. Mäletan ka kõike, mis jäi erinevatel põhjustel toona tegemata. Mul on tunne, et eesootav Vabamu kolmaastak võiks olla hästi tore, kuna selle käigus saaksime käegakatsutava asja valmis.

Mulle on hästi oluline – see on see, miks ma olen nii palju kirjutanud ja teinud saateid –, et akadeemiline teadmine, mis on minu peas, ei jääks ainult minu pähe. Mulle on hästi oluline, et sellest saaks üldteadmine, mis viiks kõiki edasi, mitte ainult mind. Hirmus hea ja huvitav on istuda arhiivis, aga sellest peab tõusma rohkem kasu kui teadusartiklist, millele viitavad seitse kolleegi. Eks neid tuleb ka teha, aga muuseum on suurepärane viis, kuidas mitte ainult enda, aga ka teiste teadlaste ja uurijate avastused valada sellisesse vormi, et neist oleks inimestele kasu.

Vabamu missioon ja minu missioon on hästi lähedased, kuna oleme mõlemad demokraatia ja õigusriigi usku – seda usku, et lootma peab ja kõik saab veel minna paremaks. Ehk kokkuvõttes: kuidagi tundus, et see on nüüd see üks harmoonia, mis võiks maailmas juurde tekkida, kui ma tõesti lähen ja pühendan ennast kolmeks aastaks sellele tööle.

Räägi palun nendest väljakutsetest, mida Vabamu juhtimine sulle toob.

Kui midagi tegema hakata, siis on ju vaja igal sammul teha otsuseid, kuidas täpselt ja kuidas mitte. Ja iga otsusega kaasnevad eelised ja puudused. Ühe muuseumi uuendamine on justkui hargnevate teede aed. Ühes käes on ideed, teises võimalused. Meil on ajalugu, mis koosneb lõpututest lugudest. Mida esile tõsta? Kuidas tõlgendada? Või teisiti öeldes: ühes otsas on ajalooline sisu ja teises otsas on arhitektuur või vorm. Nende kahe vahelises pingeväljas elab tõlgendus. Selle tõlgenduse timmimine ongi vast muuseumitöö kõige suurem väljakutse.

Nüüd läheb järjest huvitavamaks. Sa ütlesid, et te hakkate Vabamut ümber tegema. Miks?

Jaa, kindlasti, sellepärast mind sinna toodigi. On soov see näitus üle käia ja värskendada. Praegune püsiekspositsioon hakkas vormuma 10 aastat tagasi ja ta on tegelikult hästi vastu pidanud. Mitmed inimesed on üllatunud, kui kuulevad, et ees ootab uuenduskuur. Aga võib-olla ei tasu oodata hetke, kui näitus on vananenud, vaid ehk ongi hea hakata varem pihta. Mõned ruumid töötavad endiselt väga hästi, aga mõned ruumid vajaksid värskendamist, kaasajastamist ja mingite teemade sissetoomist, mida hetkel ei ole.

Lisaks minu enda tunnetusele on olemas ka eelmise juhi Ivo Lille ajal tehtud põhjalik kaardistus meie tiimi kogemustest. Giidid ja pedagoogid, kes päriselt päevast päeva inimestega näitusel käivad, teavad kõige paremini, kus külastajatel on huvitav ja kust nad tahavad üle libiseda, kus nad vaimustuvad või satuvad segadusse. Sealt tuleb hästi välja, mis päriselt töötab ja mis vajab mudimist.

Tehnovõimekus on ka 10 aastaga nii palju muutunud, et need ideed, mis toona kohe laualt maha heideti, oleks praegu täitsa tehtavad. Ehk et kuraatorid kampa ja kütet! Värske teaduslik teadmine tuleb tõlkida elamuslikku arusaamisse.

Sa räägid, et muutub vorm, natuke ka sisu ja rakursid, millele varem tähelepanu ei pööratud. Mõnedele inimestele on igasugused muudatused muuseumites kindlasti väga valulised. Näiteks Kumus tekitas paljudes pahameelt see, et osade kunstiteoste nimed muudeti ära, kaasajastati ning tehti hoolivamaks – mõnede meelest "woke'imaks". Kas peale seda, kui teie põhinäituse ümber teete, võib ka selliseid protestihääli kuulda?

Ma tahaks uskuda, et pigem ei. Meie teemad on ikka need, mis meie teemad on, ehk Teine maailmasõda, okupatsioonid, repressioonid, külm sõda, põgenemine, taasiseseisvumine ja nüüd uuendusena natuke põhjalikumalt ka vabaduse aeg, mis on juba üksjagu kestnud. Nii et meil on tegelikult täna rohkem rääkida kui 10 aastat tagasi.

Pigem tahaks loota, et Vabamu võiks olla selline koht, kuhu inimesed tahavad tulla üha uuesti ja uuesti, sest meil on arenev näitus. Me kindlasti ei pane uuenduskuuri ajal maja lukku, vaid toimetame asjadega järk-järgult. Hakatuseks see kõige uuem osa, kuhu lisandub e-Eesti, meie digiriigi teema, ja siis hakkame järjest peenhäälestama varasemat perioodi nii väiksemate kui ka suuremate muudatustega.

Ma Vabamu peamaja kohta ei tea, aga kui ma käisin – tõsi küll, ikka mõned aastad tagasi – KGB kongide muuseumis, siis rääkisin infotöötajaga. Ta ütles, et seal käivad ainult turistid, et eestlased seal ei käi. Miks see nii on?

Seal käivad eestlased ka.

No kui nad viiakse kooliekskursiooniga.

Need kooliekskursioonid on fantastilised! Meil on eraldi Noorte Vabamu, ehk Nova ja väga palju ainulaadseid programme. Näiteks tegeleme infosõja teemadega ja kohe tuleb kestlike arengueesmärkide programm, nii et me vaatame maailma meie ümber hästi laialt. Aga meil on ka konkreetseid ajalooprogramme. Just kaks nädalat tagasi käis meil paari päeva jooksul külas kümme klassikomplekti noori, et osaleda laulva revolutsiooni õpitoas. Me oleme hea partner õpetajale, kuna suudame lühikese ajaga väga suured teemad elavalt noorteni tuua.

KGB kongides käib meil nii eestlasi kui ka välismaalasi. Meie külastusjuhid alati küsivad ka seda, kust riigist keegi pärit on ja teeme statistikat. On mõned huvitavad uued trendid. Muidugi käib meil ameeriklasi, sakslasi ja soomlasi, aga sel aastal ka palju poolakaid, näiteks.

Sest on otselennuliin.

Just, seda on kohe näha. Ja muidugi kruiisilaevad – kui on ikka neli kruiisilaeva sees, siis on maja pungil täis.

See puudutab mind. Läksin just ühel päeval kultuuriministeeriumi nõupidamisele ja nägin uksest välja minnes, kuidas inimene sai oma audiogiidi kätte ja hakkas külastusega pihta. Tulin enam kui kahe tunni pärast tagasi ja ta oli ikka veel seal, näituse viimases ruumis, kõrvaklapid peas.

Minu jaoks on nii liigutav näha, et inimesed istuvad päriselt nende teemadega ja võtavad selle aja. Vabamu mõttes ongi külastajate arvamused meie näitusest jagunenud kahte leeri: neile, kes tahavad süveneda ja kellele meeldivad inimeste lood, neile meeldib see muuseum ka. Need, kes tahaks ruttu läbi käia ja midagi seinalt lugeda, nende jaoks on ilmselt mingid muud muuseumid.

Teie muuseum on rohkem süvenemiseks ja inimeste lugudeks?

Ta on niimoodi üles ehitatud jah, kogu ajalugu on jutustatud läbi lugude. Seetõttu meil on ka audiogiid. Aga uues ekspositsioonis tahaks kindlasti, et seda oleks võimalik läbida ka tehnikavabalt. Veelkord, see ongi minu töö, seda uut ekspositsiooni välja mõelda, nii et liiga põhjalikult ma veel rääkida ei saa. Mul on nii palju mõtteid, kuidas seda võiks teha, ja teistel on ka. See ongi nüüd minu töö sisu, et need uued lahendused välja sõeluda.

Mida sa peaksid muuseumijuhina tegema, et üks tavaline perekond, oletame Keilast, ärkaks laupäeva hommikul üles ja ütleks: "Me lähme nüüd okupatsioonide muuseumisse perega." Miks ta peaks sinna tulema? Need lood seal tegelikult ei ole väga ilusad...

Kas sa oled käinud meie lugusid kuulamas?

Olen ikka käinud.

Ja ei olnud tõesti ilusaid lugusid?

Eks mõned olid, aga ma ei nimetaks sõda võib-olla selliseks ilusaks asjaks.

See minu enda ruum, mida ma omal ajal kureerisin, ehk eksiilituba, kus on päris pagulaspaat – selle kogu tuum minu jaoks oli lootus. Välis-Eesti lugu on lootuse lugu. Jah, neil oli alguses raske. See põgenemise akt ise oli traagiline, traumeeriv, kõik ei jõudnud kohale. Pikad aastad pagulaslaagrites olid väga rasked, samuti aastad pärast pagulaslaagritest lahkumist. Kui sa pead Kanadas tammi rajama või Austraalias kaevanduses töötama, on see füüsiliselt raske töö, mida saab just füüsilisuse poolest võrrelda ka sunnitööga.

Inimesed Siberis ja Kanada metsatöödel või Austraalia kaevandustes – nende põhiangaažeeritus, millega nad päeval tegelesid, oli raske füüsiline töö. See ühendab neid. Aga mis neid eristab, on see, et Välis-Eestis oli võimalik ennast üles töötada. Kui sa tegid need asjad ära ja astusid veel häid samme, siis sul oli tõesti võimalik jõuda sellele nii-öelda marjamaale, mida Siberis olnutel ju ei olnud. Nii et jah, seal on need kaks poolt.

Ja ka eksiilitoa oleme mõtteliselt jaganud kaheks: kõik, mis on enne paati, on põgenemise raskus, ja kõik, mis on pärast paati selle kaarseina taga, sümboliseerib kultuurilist õitsengut. Kõik need raamatud, mis raudse eesriide taga välja anti, koduvideod peresündmustest, rõõmus argipäev ja energiline ühiskondlik tegevus – kõiki kandis ikkagi lootus. Ja neid lootuse lugusid on teistes saalides ka. Just eile oli meil traditsiooniline põlvkondade kohtumine, kus represseerituid koondava Murtud Rukkilille Ühingu liikmed olid isiklikult kohal ja jutustasid noortele oma elust Siberis. Ka nendes lugudes oli emotsioone seinast seina. Lõpetuseks lõid härrad ja prouad Kaido Ole skulptuuri ümber tantsugi ja noored ütlesid mulle, et nad pole kunagi varem oma vabadust nii elavalt tunnetanud. 

Rääkides sellest, kas keegi tahab vabatahtlikult tulla Vabamusse, siis paar päeva tagasi ütles mu tuttav, et tema teismeline poeg teatas talle: "Lähme perega Vabamusse!" Ma ei tea, kust see soov tal tuli ja kas nad on juba jõudnud meie juurde, aga igatahes on peresid, kes vabal päeval vabatahtlikult selliseid mõtteid mõlgutavad.

Oled erinevaid Välis-Eesti kogukondi uurinud. Mida see sulle on õpetanud ja kas see on mõjutanud sinu arusaama sellest, mis asi on eestlus?

Oi, väga palju! Mul sai nüüd augustis 20 aastat täis sellest hetkest, kui ma läksin esimesele teaduslikule välitööde reisile. See viis mind Torontosse ja see oli üldse mu elu esimene lennureis. Aastal 2006 andsid veel tooni need, kes olid ise Eestist läinud ja kellel olid põgenemisest vahetud mälestused ja muljed. Ja see suhtumine minusse, kui ma olin veel hästi noor tudeng – minult ikkagi võeti nööbist kinni ja küsiti, kas teil Eestis õpetatakse koolis, et küüditamine oli, või teil varjatakse seda. Ma pidin vastama nendele küsimustele: jaa, muidugi õpetatakse ja ma olen kuulnud, ma tean. Ma tean, miks te läksite ja mis hirm seal taga oli. Nüüd, 20 aastat hiljem, kui ma olen käinud oma filme esitlemas, on vastupidi. Esimene põlvkond on suures osas juba läinud. Nende lapsed, kes on ka päris eakad, tulevad hoopis minu käest küsima: "Aga kuidas see oli? Mu ema rääkis midagi sellist, mis sa sellest tead? Räägi meile, anna meile nüüd need mälestused tagasi." Minu roll on seal nii palju muutunud.

Ja eks see otsapidi enese diasporaasse asetamine on ka mind ennast muutnud. Mu uurimisreisid olid hästi pikad ja poolenisti antropoloogilised, tegin palju osalusvaatlust. Näiteks olin New Yorgi Eesti Majas ööpäeva ringselt ja lõin kõiges kaasa. Laulsin kooris, aitasin tuluõhtuks laudu sättida ja istusin igal õhtul nii kaua Eesti Maja baaris, kuni viimane klient lahkus.

Rändasin osariigist osariiki, nägin inimeste kodusid ja kuulasin lugusid. Ja mõnega kohe klikkis ja saime väga headeks sõpradeks. Sellisteks sõpradeks, kellega mingil lumisel argisel neljapäeval üle Atlandi telefonikõnesid pidada ja niisama maast ja ilmast rääkida. Aga siis nad hakkasid järjest surema. Hästi veider oli olla ise varastes kahekümnendates ja saada teateid, et jälle üks mu hea sõber on lahkunud. See jõudis hästi vara kohale, kui kiiresti ajalugu ja aeg liigub.

Iga kord, kui ma arhiivis olen, tuleb see kosena peale. Vaatan neid dokumente, keeran lehte – kümme aastat jälle möödas. Ühe pildi peal ta on selline, järgmise pildi pealt on juba teistsugune ja siis on juba tema surmateade. Tunnetus sellest, kui kiiresti ajajõgi läbi meie voolab ja kuidas ta meid kõiki ühendab, ning see kultuurikandjate haprus on nendest Välis-Eesti uuringutest kindlasti pärit.

Eestis räägitakse väliseestlastest – ma räägin paadipõgenikest –, peamiselt ikkagi edulugusid. Aga tegelikult ei läinud ju kõigil seal välismaal hästi, paljud inimesed ei harjunud kuni surmani. Kas neid lugusid on ka vaja rääkida?

Neid räägitakse nüüd juba ka. Olin just eelmisel nädalal rahvusvahelisel konverentsil Riias, kus fookuses olidki just need rääkimata lood. Eesti kontekstis räägime edueestlusest – need on need tublid, kes käisid kõik lasteaiad, täienduskoolid, rahvatantsurühmad, laulukoorid, korporatsioonid ja Eesti majad läbi. Aga seal kõrval oli teine seltskond, kes seda ei teinud erinevatel põhjustel. Kui lugeda mälestusi, siis on väga värvikaid lugusid sellest, miks inimesed on kõrvale jäänud ja kuidas nad tagasi tulevad või ei tule. On see hea vana Välis-Eesti vanasõna: kui ruumis on kaks eestlast, siis seal on kolm arvamust, neli poliitilist parteid ja viis vaidlust. Umbes nii oligi, kired möllasid. Aga ka nendel nii-öelda mitte-edueestlastel on samuti põnevad ja sageli Eestiga seotult elatud elud.

Doktoritöö raames puutusin kokku põneva perega, kes elas suurtest eesti keskustest eemal. Kui õigesti mäletan, siis üks laps oli sündinud enne põgenemist Eestis, teine pagulaslaagris Saksamaal. Kolmas oli aga see, keda soomlased kutsuvad toreda terminiga iltatähti – üllatusbeebi, kes sündis siis, kui teised olid juba suured. Tema sündis Ameerikas keset külma sõda. Võiks arvata, et tal ei ole üldse mingit seost eestlusega, eriti kuna perekond ei olnud aktiivne. Aga tegelikult, kui ma neid kõiki intervjueerisin, siis oli temal kõige rohkem öelda.

Need lapsed, kes olid Euroopas sündinud, olid otsustanud hakata ameeriklasteks ja tema, kes oli sündinud keset Ameerikat, otsustas hakata eestlaseks. Ülikoolis sattus talle toakaaslaseks kuubalane, kelle kodumaa oli samuti kommunistliku režiimi all ning neil oli palju ühist. See minu intervjueeritav spetsialiseeruski lõpuks just Välis-Eesti ajaloole, kirjutas sellest ka doktoritöö ja unistas Eestisse kolimisest, aga kahjuks lahkus terviserikke tõttu meie seast hästi noorelt. Selliseid üllatavaid lugusid tuleb perekondadest, kus on otsustatud või on läinud nii, et nad on absoluutselt kõigest justkui kõrvale jäänud. Sealt tuleb neid sinimustvalgeid kaunishingi siiski.

Mainisid poliitikat ja poliitilisi arvamusi. Kas on õige, et tänu külmale sõjale ja/või kommunismivihale, oli enamik väliseestlasi Ameerikas vabariiklaste valijad?

Ma olen poliitilise kuuluvuse kohta intervjuudes alati küsinud ja see ei ole päris nii reljeefne. Eestlasi oli mõlemal poolel. See, kes olid häälekamad ja kes andsid tooni, oli seotud sellega, kuidas maailmasõda lõppes, kuidas Eesti iseseisvus jäi taastamata, kuidas suures poliitikas mindi eluga edasi ja kes tol hetkel võimul oli. Ehk siis Jalta konverents, Roosevelt ja kogu tema demokraatik partei sattusid eestlaste silmis musta nimekirja.

Samas aga hinnatakse väga demokraat John F. Kennedyt. Tema oli üks neist, kes aitas ebaseaduslikult saabunud eestlasi, kes ei oodanud ära, kuni 1948. aastal võeti kongressis vastu Displaced Persons Act, mille alusel sai ametlikult hakata liikuma, kui sul oli garantiikiri ja elukoht olemas. Oli neid, kes lihtsalt panid rahad kokku, hankisid mingisuguse kipaka purjeka ja hakkasid Ameerika poole seilama. Neid kutsuti viikingiteks ja nende kohta on meil Vabamus hetkel lausa näitus, mille on kureerinud Lisa Trei. Kui need niinimetatud viikingid Ameerikasse saabusid, siis oli ka küsimus, et mida nendega teha, sest neil ei olnud mõnikord passegi, viisadest rääkimata. Kennedy oli üks neist, kes väga tugevalt astus nende kaitseks välja.

Või siis markantne ja üllatav näide vabariiklaste poole pealt: senaator McCarthy punapaanika ajal puistati New Yorgis ka vasakpoolseid eestlasi, kes olid seal kanda kinnitanud juba enne esimest maailmasõda – neil olid omad väljaanded ja oma seltsielu. Need punased eestlased, kes kogunesid ajakirja "Uus Ilm" taha, aeti segamini pagulaseestlastega. Olen leidnud arhiivist viiteid, et riik või linn on kandnud raha valele ühingule või siis on võtnud valelt ühingult midagi. Ameeriklaste jaoks ei olnud asi alati sada protsenti selge, kellega on tegemist: kes on punane ja kes on sinimustvalge.

Vabamu on haruldane koht, kus praegu eriti tugevalt oma nurkadesse koondunud parteide esindajad saavad omavahel rääkida. Oleme nagu Eesti saatkond maailmale – me toome palju põnevaid, olulisi ja mõjukaid isikuid, näitame neile, mis on Eesti ja mida me tahame maailmale anda. Ühel sellisel kohtumisel nägin, kuidas padudemokraat ja paduvabariiklane räägivad mitte lihtsalt maast ja ilmast, vaid asjast. Nad räägivad olulistel teemadel viisakalt ja empaatiavõimeliselt. Vabamul on mingi võluvõim inimeste üle. Mulle tundub, et Vabamu üritab olla selline demokraatia kants ja erinevaid vaatekohti välja tuua, ning see on ka õnnestunud.

Sa oled Ameerika eluga kursis, seal õppinud ja pikalt viibinud. Kuidas sulle praegune olukord tundub, kas on mingit lootust, et see lõhestatus USA-s, mille mõjud ulatuvad tegelikult ka Eestisse, saab demokraatlikul ja õigusriiklikul viisil lahendatud?

Lootus on alati! Jaa, kindlasti on lootust, sest seda head tahet on tegelikult mõlemal pool olemas. Iseasi, kuidas see suudab prevaleerida selles üha kiirematel tuuridel töötavas tehisintellekti sisu täis maailmas.

Mitte ainult Ameerikas, vaid kogu maailmas ja ka Eestis tunduvad poliitilise partei ametlik programm ja see, mida nad tegelikult teevad, aja edenedes aina vähem kattuvat. Tihti võetakse ametlik positsiooni selle järgi, mis vastaspoolt rohkem ärritaks. Isegi, kui see vastaspool hakkab juhtumisi ajama asja, mis läheb partei enda programmiga kokku, ei nendita, et tore, me same asjadest ühtemoodi aru. Pigem otsitakse võimalust seda algatust iga hinna eest õõnestada ja tullakse välja oma programmiga, mis ei pruugi partei põhiprogrammiga üldse seotud olla. Vastandamine vastandamise pärast. See on globaalne problem.

Aga mu enda õnn ja rõõm on see, et olen suutnud poliitikast eemale hoida, ilmselt tänu ka ERR-is töötamisele. Olin seal kokku üle kümne aasta ja kuigi noore idealistliku inimesena oleksin tahtnud aeg-ajalt midagi öelda, siis "Aktuaalse kaamera" reporteri ja uudisteportaali ajakirjanikuna ei saanud ma seda endale lubada. Oli oluline, et ma oleksin apoliitiline, ja seda liini ma jätkan – ka Vabamu on täiesti apoliitiline.

Kui kerge on olla Vabamul apoliitiline?

Olen seal kuu aega olnud, küsi mult uuesti aasta pärast!

Ütlesid, et see uus põhinäitus ei ole tõenäoliselt üldse polariseeriv, aga Vabamus on selliseid küll. Näiteks "Niisugused", mis näitas Eesti gei- ja queer-inimeste teekonda läbi ajaloo. See näitus tekitas teatud inimestes natukene hõõrumist. Kas sina juhina oled nõus tegema näituseid teemadel, mis võivad kedagi avalikkuses loksutada?

See on vist osa juhi tööst.

Aga näed sa meie ühiskonnas mingeid ajaloolisi tabuteemasid? Selliseid asju, mida ajaloos ei taheta näha ega analüüsida?

Olles suurema osa oma ajast kulutanud akadeemilisele uurimistööle, näen mina ainult teemasid, mida tahetakse uurida ja mille kohta jälle leitakse, et vot nüüd võiks sellest rääkida. Minu jaoks on see vektor olnud kogu aeg suurema avanemise poole, aga eks elu õpetab. Selle konkreetse ajutise näitusega, mida sa mainisid, ma ise seotud ei olnud ja põhjalikumalt seda kommenteerida ei oska. Küll aga hõikan välja, et juba aastaid tagasi sündis sellest eraldi audiogiidi kihistus, mille abil saa huvi korral meie lähiajaloo läbi käia kasvõi täna. Tuleb lihtsalt muuseumi tulla.

Kui rääkida ajaloo tõlgendamisest ja mõtestamisest, siis teie KGB kongide muuseum on seal Pagari tänaval majas, kus need kongid reaalselt olidki. See maja ise on aga teinud läbi kultuuriliselt väga huvitava transformatsiooni: nüüd on seal luksuskorterid ja kallid restoranid. Kuidas sina vaatad sellisele viisile ajalugu ümber kirjutada?

Ma mäletan, kui käisin esimest korda neis kongides: mitukümmend aastat tagasi tudengina. Üks meie õppejõududest korraldas retke ja toona oli seal näha igasuguseid agregaate. See oli pime ja katkine koht, kus inimesed ei käinud. Nüüd on see pimedus seal näituse osa, mis annab väga autentselt edasi seda, et see ongi see päris koht. See ei ole tekitatud koht, vaid koht, kus asjad juhtusid – kogu see pimedus, rõskus ja valu on nendes kongides ikkagi omamoodi jubedalt alles ja aitab hoida mälestust ohvritest. Endiselt on tõde selles vanas ütluses: kus on Eesti kõige kõrgem koht? Eks ikka Pagari tänava kelder: sealt näeb Siberini välja.

See, et kongide peal on linnaruum nüüd elama hakanud, on ajastu märk. Kui ma ei eksi, siis kas Riias ei ole samamoodi? Tallinn ju elab ja hingab ning kui linn saaks valmis, siis teadupärast tuleks Ülemiste vanake ja ujutaks kõik üle. Nii et jah, nagu sa ütlesid, need on kindlasti huvitavad kontrastid.

Eks luksusarendus võib ju mõnedele tunduda ajalugu ja selle ohvreid eitavana, aga teisest küljest ei tahaks ju ka, et see kunagine uhke elumaja maja seal lihtsalt laguneks või seisaks tühjana. Eks ongi eri viise, kuidas traumaatilise minevikuga hakkama saada, ja seekord valis Eesti siis taolise tee.

Ma mõtlen nii, et kui kinnisvaraarendaja tahab anda au ajaloole, mis selle majaga seotud on, ja on nõus, et tema luksusarenduse all on mõnes mõttes lahtine haav, siis see näitab pigem meie ühiskonna tugevust. Me liigume küll ajas edasi, aga on asju, mida me linnaruumist ära ei kustuta.

Mulle väga meeldib see, et Vabamu ei ole lihtsalt okupatsioonimuuseum, vaid on okupatsiooniDE ja vabaduse muuseum. Kuidas sulle tundub, kas me räägime Eestis kommunismi kuritegude kõrval piisavalt ka natsismi kuritegudest?

Vabamus on see suund, et Teine maailmasõda, kolm okupatsiooni ja üks Eesti. Need on need teemad, millega tegeleme nii ekspositsiooni kui programmi tasandil.

Praegu oleme rääkinud ainult vana aja asjadest ja ajaloost, aga ma arvan, et sa ei ole inimene, kes elaks ainult minevikus. Sa oled teinud ka kaasaja kommentaare, näiteks Raadio 2-s "Maarja varia" sarjas, mis ilmusid ka raamatuna. Selline publitsistitegevus jääb sinult praegu ära?

Kardan, et lähitulevikus ei ole selleks lihtsalt aega.

Aga sa oled tegelikult ka muusik ja vähemalt üks album on sul Aprillo nime all välja tulnud. Mis su muusikalised ambitsioonid praegu on?

Suvel just esitlesin uut muusikat, aga juhtumisi Londonis, kuhu Aprillo projekt viimastel aastatel on koondunud. Kontsert oli vanas Chelsea džässikohas nimega 606 Club ja publik oli fantastiline – nad olid tulnud, et kuulata.

Eestis ei tea, millal korraliku esinemiseni jõuan, sest mul ei ole lihtsalt aega tegeleda selliste asjadega nagu kontserdi korraldamine või promo, see jääb kaugeks. Aga Londonis ei pea sellega tegelema – lähen lihtsalt kohale, astun lavale ja kõik muu on teiste tehtud.

Mu eluteele on sattunud kihvtid inimesed, kellega on lihtne toimetada. Näiteks trummar oli just mänginud Gregory Porteri bändis. Ja enne mind salvestas samas stuudios Robbie Williams. Ja meil on sama heliinsener, kellel on muidugi Grammy kodus kaminasimsil.

Kas sa oled välismaal muusikuna kuulsam kui Eestis?

Ma ei tea, aga kui vaatan oma Spotify kuulajaid, siis Jaapan, Brasiilia ja Ameerika vist domineerivad. Aga muusikat teen ikka puhtalt sellepärast, et endal oleks tore, ja sest no miks mitte! Aprillo pole muidugi ainus projekt, olen olnud teisteski kollektiivides. Isegi mu head Raadio 2 kolleegid on aastaid mänginud minu muusikat, ilma et nad teaksid, et see olen mina. Olen oma asjadega kogu aeg olnud sügaval underground'is. Aprillo on kõige lihtsamini kuulatav versioon mu muusikast. Ja esimene projekt, kus ma olen oma näoga.

Kuidas sul õnnestub salaja muusikuna tegutseda, kas sa kirjutad siis kellelegi teisele muusikat või esined lihtsalt mingi aliase all?

Ma olen olnud erinevates bändides ja laulnud teiste inimeste albumitel ilma oma nimeta. Aga veelkord, see kõik on puhtalt sellepärast, et see kõik on nii tore. Muusikaga tekib kergelt flow state ja kõik on äkitselt lihtne. See on koht, kus ma ei mõtle üle. Iga kord, kui pilli kätte võtan, tuleb mingi lugu. Kuna mul on teistsugused ambitsioonid kui päris muusikutel, kellele on oluline leib lauale tuua, päriselt kuulsaks saada ja sellest midagi ehitada, siis minu jaoks on see puhtalt aus rõõm. Ma ei pea olema kogu aeg laineharjal sellega, mis on popp või mitte, ja saan teha lihtsalt seda, mis torust tuleb.

Mida sa oma muusikaga öelda tahad? On see midagi sellist, mida sa muude väljunditega teha ei saa?

Kui ma tahan midagi otseselt öelda, on mul vabadus kirjutada või sõna võtta. Muusika ongi selleks, et tekitada kogemustele erinevaid rakursse. See Aprillo LP on nagu kontseptsioonialbum ja DJ-sett ühes. Ja ausalt öeldes mõnikord ongi äge, kui inimesed ei saa aru, mida ma täpselt ütlen. Näiteks ma avastasin just, kui tore on Inglismaal eesti keeles laulda.

Mitme albumi jagu sa muusikat teinud oled?

Oi, ma ei tea. Väga mitme. Aga see ei ole ainult viimastel aastatel, seda kraami on kogunenud teismeeast saadik. Mina ja mu vend Rasmus olime mõlemad muusikarindel hästi aktiivsed, mängisime džässbändis. Reisisime mööda Eestit, andsime koolides kontserte ja esinesime isegi paaril presidendi vastuvõtul, kus mängisime džässistandardeid, aga ka paari Ott Kase algupärandit.

See oli nii naljakas – minul olid basskitarr ja kontrabass, mis on hästi suur, basskitarril veel võim, kast ja juhtmed. Mu vend on trummar, tal olid trummid ja taldrikud. Meil kahekesi oli seal poole toa jagu tehnikat ja siis tuli teine tüdruk väikese flöödikarbiga või pianist, kellel olid käes ainult noodid. Teine perspektiiv kohe. Aga jah, bändielu oli meil teismelisena hästi kõva. Mängisin ka orkestrites, nii et seda esinemist on elus hästi palju olnud. Rasmus mängib muideks siiamaani Kuusalu pasunakooris. Minge kuulama!

Sinu perekonnas pidi olema kohutavalt palju kreatiivset energiat, kui sealt kasvasid välja sellised kultuuritegijad nagu sina ja su vend Rasmus Merivoo. Räägi veidi, milline pere teil oli?

Meil oli pere, kus me olime oodatud. Kui mõtlen tagasi oma lapsepõlvele, siis märkan, et meiega tegeleti hästi palju. Tegime vahvaid loovaid tegevusi, mis olid igapäevaelu osa. Käisime palju looduses ja ratastega sõitmas. Kui koolis "Naksitralle" lugesin, siis ema õmbles mulle näiteks roosa rästik Rudolfi ja isa meisterdas papist suure auto, mida ma hakkasin kutsuma Muhvimobiiliks. Ema joonistas sinna kõik need tegelased raamatust täpselt peale. Nõukogude ajal sündinuna ei olnud see ju tavapärane! Tänapäeval saad sa poest Lotte osta, aga mul olid juba siis need fänniasjad olemas.

Kui ema läks tööreisile, siis isa kompenseeris seda tohutult – tegi meile õunapomme ja meisterdas mulle näiteks lamba, millel oli paberist väljalõigatud taktiilne karvastik, ning mängis minuga lõputult poodi. Emal, kes oli õpetaja ja õhtuti samuti väsinud, oli jälle selline komme, et enne magamaminekut viskas ta minu ja Rasmuse toa vahele esikusse pikali. Meie mõlema uksed olid lahti ja rääkisime lihtsalt kõigist maailma asjadest nii kaua, kuni keegi magama jäi.

Tagantjärele olen aru saanud, et kõigil ei olnud niimoodi. Vanemate tahtmine meiega aega veeta ja see, et me tundusime neile toredad tegelased, ladus tugeva baasi ja tekitas tunde, et maailm ongi vahva ning me saamegi asju teha.

Kui palju te vennaga teineteise loomingulisi projekte põrgatate? Kas te konsulteerite üksteisega ja vahetate ideid?

Me proovime üksteist pigem rõõmsalt üllatada millegagi, mis jälle valmis on. Katsume võimalikult vähe reeta, et teine saaks samuti elamuse. Ma ei loe kunagi Rasmuse stsenaariume, vaid vaatan neid ikkagi filmina ekraanilt. Tõsi, tihtipeale teistest varem ja olukorras, kus film veel päris sada protsenti valmis ei ole, sest ta tellib minult subtiitreid. Ja talle ma saan siis vastuüllatuse teha ja öelda, et näe, siin on mu uus raamat. Ehk et pigem laseme teineteisel toimetada.

Mingeid üldisemaid arutelusid muidugi on, et kuidas luua või kuidas vabaks lasta, aga meil on nii erinevad profiilid – tema teeb mängufilmi, mina dokfilmi, need on täiesti erinevad maailmad.

Täiesti erinevad maailmad, aga mingis mõttes olete ikkagi sarnased ka?

Me oleme maailma omavahel justkui ära jaganud. Tal on alati palav, mul on alati külm. Kui me lennukiga lendame, siis mina ei suuda millegipärast soolast toitu süüa, aga tema suudab. Tema ei taha jälle magusat – nii saan mina tema magustoidu endale ja tema minu soolase. Kõige puhul, mis maailm meie poole viskab, tahan mina ühte ja tema teist, ning ongi rahu! Väga mugav.

Ütle lõpetuseks üks asi, mida enamik inimesi võibolla Vabamu kohta ei tea, aga sa tahad, et nad teaksid?

Jah, meil on Toompea veerel ilus klaasist muuseumimaja ja meil on vanalinnas KGB kongid. Me teeme näituseid ja ekskursioone, aga meil on ka väga oluline rahvusvaheline mõõde. Tihe koostöö Stanfordi ülikooliga on kestnud aastaid. Praegugi võõrustame kolmeks nädalaks tudengite gruppi, just lahkusid suvised praktikandid ja peagi kuulutame taas välja konkursi, et Eesti teadlasi Stanfordi lähetada. Lisaks käib meie juurest käib läbi sadu inimesi, kellel on Eesti käekäigus oluline roll.

Kord aastas kokku tulev Eesti Sõprade Klubi, Toronto ülikoolist alguse saanud ja Tartu ülikooliga koostöös korraldatav Creative Destructions Lab ning järgmisel nädalal kulmineeruv digitaristu Hacker House toovad siia inimesi, kes saavad meie olevikku ja tulevikku mõjutada. Me tutvustame võtmeisikutele, mis on Eesti, mida meil on maailmale anda, ja miks me võiksime jätkuvalt olemas olla. See on ehk asi, mida Eesti inimesed ei näe, aga millega meie tubli tiim päevast päeva müttab.

Kultuuriportaali intervjuusari "ID" võtab igal pühapäeval fookusesse ühe huvitava kultuuritegelase ja vaatab koos temaga Eesti kultuurimaastikku.