Kontserdifilmid väärivad kohta kinopildis

Otse Veneetsia filmifestivalilt rahvusvahelisse kinolevisse jõudnud muusikadokumentaal (või äkki oleks selliste hübriidide kohta parem öelda dokumentaaliglasuuriga kontsertfilm?) "Oasis: Don't Look Back in Anger" on ilusti pakendatud fännitoode, mis kuulutab juba mõni aasta alanud trendi. Suuremate-menukamate kontserttuuride eelarvesse arvestatakse sisse ka professionaalne võttegrupp, kes siis käib nendega mööda ilma kaasas, jäädvustab esinemised ja ehitab sinna ümber ka kergelt magusa loo sellest, kui vägeva bändiga ikkagi tegu on. Sümpaatne tendents, mis muudab ka meie kinopilti veidi kirjutamaks, kui sul on pidevalt võimalik kassahittide või nõudlikuma Euroopa filmi kõrvale võtta hoopis mõni kontsert.

Mõneti aga jääb värske Oasise kontsertdokk poolel teel pidama, sest ühelt poolt on muidugi mõnus kümmekonna euroga saada kätte tunne lava ees seista, mille eest sajad ja tuhanded inimesed pidid kordades suuremaid summasid välja käima. Teisest küljest aga jääb just see sisuline liin, mida sinna kõrvale soovitakse ehitada, väga õhukeseks ja kaldub vägisi arutu heroiseerimise poole. No mida ma hakkan peale teadmisega, et keegi on enda koerale pannud nime Oasise kitarristi järgi? Mingil toimetajal hakkasid selle leiu peale kindlasti kõrvad liikuma ja silmad vilama, vaatajana ei oska selle teadmisega midagi peale hakata. Samuti oli lubatud "esimene vendade Gallagheride ühine intervjuu 15 aasta jooksul" rohkem turundustrikk, sest tegu on pigem kuskil suvalises pubinurgas üles võetud kiire vestlusega, mis ei kanna mingit aegadeülest väärtust, vaid on lihtsalt sümpaatne, aga tühine mula.

Eelnevat juttu võite aga lugeda teadmisega, et mind pole Oasis kunagi liiga palju huvitanud. Aga eks fännidel on ilmselt minu kobisemisele vaatamata juba piletid ka ostetud...

Arvo Kruusemendi kõige kehvem, aga kõige lõbusam film

Möödunud nädalal meie hulgast lahkunud Arvo Kruusemendist räägitakse ikka läbi "Kevade" ja "Suve", vahel harva ehk mainitakse ka "Don Juani Tallinnas" või üht Eesti filmi unustatud pärli "Naine kütab sauna". Igati mõistetav, need kõik ongi Eesti filmiloos olulised ja märgilised teosed, aga tema karjääri kõige kurioossem töö on kahtlemata 1985. aastal valminud "Bande". Jah, ütlen kohe ära: ma võin sellest filmist rääkida, aga näha teil seda tõenäoliselt ei õnnestu, sest suuresti taastamata filmi voogedastusplatvormidelt ei leia, tele-ekraanil pole ammu näha saanud ning ka viimastest kinolinastustest on möödas aastaid. Rahvusarhiivi uurimissaalides äkki on võimalik?

"Bande" on mõistagi kohutav, igast otsast logisev film, kust oleks otsekui enamik stsenaariumilehed kaduma läinud või siis ei viitsitudki tekstiraamatuid enam poole võtteperioodi pealt kaasa võtta. Kontseptsioon ise on juba jaburus kuubis: kuidas teha Nõukogude Eestis filmi, mis väidetavalt toimub Ameerikas? Selle ülesandega on Kruusement koos operaator Jüri Sillartiga veenvalt hakkama saanud, tulemus on tõupuhas pulp-kino või siis meie oma kodukootud film noir, kus Tõnu Kark üritab orienteeruda võimu- ja maffiakoridoridest ning lõputust topeltmängust võitjana välja tulla. Kes lõpuks võidab, kes kaotab, ei saa selle segapudrus selgeks ja ega vahet polegi, sest tulemus on sellele vaatamata oma lopsakas absurdsuses pööraselt lõbus.

Kui see nüüd korralikult taastada, siis võiks sedalaadi hullusega tiirutada mööda rahvusvahelisi friigifestivale, pole kahtlustki. Aga ka kodupublik vääriks võimalust seda näha, eriti arvestades, et Tallinna vanalinna ning mitmeid tuntud kultuuripaleesid pole te ilmselt kunagi sellise nurga alt vaadanud.

Kodumaise popmuusikaajaloo destillaat

Viimase kümmekonna aastaga on õnneks Eestis jätkatud aktiivselt kodumaise popmuusikapärandi taasavaldamisega: eesrinnas on kindlasti Funk Embassy Records, kelle "Groove of ESSR" sari on pühkinud tolmust puhtaks mitmedki unustatud pärlid, aga näiteid on siit-sealt veelgi, alustades mõne aasta tagusest Vaiguviiuli välja antud Urmas Alendri kuueplaadilisest mammutkogumikust lõpetades JMKE "Külmale maale" uue väljalaskega. Enamasti kaasnevad sellega vinüülid, mis on muidugi tore ja vahva, kõige olulisem on aga, et vana kuld jõuaks ka voogedastusplatvormidele, sest just näiteks kassetiajastust on meil väga suur hulk muusikat, mille kättesaamine on praegu, noh, pehmelt öeldes keeruline. Uute põlvkondade jaoks, kes vaevalt kuskilt keldrist isade-vanaisade kassette otsima lähevad, on see muusika seetõttu lihtsalt kadunud.

Ele ja Kaja Kõlari loominguga püsis seni vaid õrn sild tänu A-Rühma loole "Palmisaar", mille vundamendiks oli nende lugu "Tulen saarelt," nüüd aga on meeldivalt kuulamissõbralikku 40 minutisse mahutatud õdede Kõlarite loomingu paremik. Siin on estraadi järellainetust, pehmet raadiodiskot, suvetuulena puhuvat süntpoppi ja ajastutruud progevaimu, selle kõige vahelt sähvatab aga ootamatumaid üllatusi. Näiteks Miami Sound Machine'i loo "Conga" eestikeelne töötlus "Ei tuju lange", mille troopiline õõtsumine sobiks vabalt ka kõigile suvistele hängidele. Nüüd jääb üle vaid loota, et järgmiseks aastaks need lood Spotify sigrimigris kaduma ei läheks.

Sandra Bullocki ja Nicole Kidmani ekraanikeemia on vastupandamatu

Eesti vaatajate jaoks ei ole 1998. aastal valminud "Practical Magic" ilmselt kunagi eriline tüvitekst olnud, ingliskeelses maailmas on sellest esialgu vastakaid reaktsioone tekitanud feministlikust nõiakomöödiast saanud kultusfilm. Ise seda kerge skepsise vaatama asudes mõistsin ka kiirelt, miks vaatajad selle juurde ikka ja jälle tagasi pöörduvad: tänu õigele tähtede seisule tabatakse seal järge mööda märke, mille üldjuhul pihta ei suudeta lasta. Alustame kasvõi sellest, et kuidas teha filmi nõidadest nii, et see ei mõjuks nagu viieaastastele mõeldud toterdamine? Ja panna sinna juurde veel ka terve sületäis romantilisi klišeesid, mis ei hakka seda kõike ankruna põhja kiskuma, vaid annavad tervikule hoopis särtsu juurde.

Kokku ongi tulnud Halloweeni-klassika neile, kes ei soovi vaadata, kuidas nuga kõhtu lüüakse, aga kelle jaoks "The Addams Family" jääb jällegi natukene liiga pehmeks. Kuid kas sellele oli ikkagi vaja nüüd, pea 30 aastat hiljem järg teha? Distantsilt on raske hinnata, kuivõrd tugevat rahalõhna võisid produtsendid tunda, aga vähemalt esimesed nädalad on kassatulu poolest näidanud, et märkimisväärne hulk USA publikut on kinno kohale läinud. Ka Eesti avanädala mõnituhat vaatajat on täitsa viisakas tulemus.

Õnneks on osa toonasest tähetolmust purki püütud ja nüüd uuesti valla päästetud, sest ka "Practical Magic 2" ei lagune päris koost. Enamuse raskusest võtavad enda õlgadele Bullock ja Kidman, kelle ekraanikeemia on vastupandamatu, isegi sedavõrd, et kui neid vahepeal kaamerasilma ees pole, jääb kõik otsekui toppama. Kui oleks osatud filmile pool tundi varem punkt panna ja mitte lohistada meid läbi umbes kaheksa erineva võimaliku lõpu, mis olid etteaimatavad ka ilma neid nägemata, oleksin ilmselt suuremas vaimustuses, aga praegusel kujul ei ole ka tingimata midagi häbeneda.

Selliseid action-filme enam ei tehta

Ilma suurema kärata jõudis üle maailma kinodesse põhiliselt žanrifilmide lavastajana tuntud, aga viimastel aastatel ka mammutkassahittidega nagu "Godzilla vs Kong" kätt proovinud Adam Wingardi uus ning parimas mõttes vanakooli möllufilm "Pealetung" ("Onslaught"). Meie suvaõudukatest ülelaetud kinolevis mõjub see kui kainestav löök raudkontsaga näkku: tühja juttu keegi ajama ei hakka, stsenaarium koosneks otsekui liht- või pigem isegi lööklausetest, kunstverd on varutud ämbrite viisi ning pea iga ekraaniminut on laetud vägivallast. Ka visuaalselt näeb film välja selline, et järeltöötluses on ilma igasuguse häbitundeta kõik filtrid ja varjud ja värvigammad meelega tuksi keeratud, et viia vaataja testosteroonist nõrvetavasse unenäkku, kus ei ole ühtki hingetõmbepausi. Kõige sarnased kogemus lähiajast on ilmselt Panos Kosmatose 2018. aastal valminud happe-rapper "Mandy", kus oli samamoodi destilleeritud välja kõik üleliigne ja alles jäänud vaid vänge kättemaksu-tõmmis.

Teoorias muidugi räägitakse "Pealetungis" ka olulistest, isegi päevapoliitilistest küsimustest: isiklike deemonitega võitlevad veteranid, Ameerika absurdini viidud relvaarmastus ning sealse sõjatööstuse keldritest valmivad salaprojektid. Aga Adam Wingard ei hakka siin moraali lugema ja näppu viibutama, selleks on teised kohad, praegu tuleb lihtsalt kolmele müstilisele supersõdurile väsimatult kuuli anda. Või kui sellest veel ei piisa, siis võib nendele vintsketele pahadele ka lihtsalt mootorsae kõhtu lüüa. Kõik karakterid, kes sellesse tumesümfooniasse segatakse, on samuti mõnusalt grotesksed: Dan Stevensi ebardlik ja kurikaval doktor, "Visast hingest" tuttav Reginald VelJohnsoni sümpaatne täpsuslaskur-seenior, Eric Wareheimi karikatuurne idioot-politseinik, Drew Starkey MDMA-uimas seksisõltlasest uurija ning dirigendina seal ees karjääri kõige jõulisema rolli tegev Adria Arjona. Ja kas mitte iga action-film ei ole automaatselt parem, kui peaosas on naisnäitleja?

Oleks keegi mulle 14-aastasena sellist filmi näidanud, siis oleksin õnnest püksi pissinud. Aga ega praegu ka palju puudu ei jäänud. Võtke jalad tagumiku alt välja ja minge kinno, sest enamasti tuleb sellist tigedat andmist HÕFF-i öölinastustelt otsida.

Unustatud kodumaine õudusemeister

Möödunud nädalal oma 95. sünnipäeva tähistanud Rein Maranist on põhjust rääkida mitmes mõttes: Tiina Lokk pani just kirja selle, kuivõrd olulist rolli on Maran mänginud filmifunksionärina, ta oli ka ühe Eesti märgilisema eksperimentaalfilmi "Värvilised unenäod" operaator ning tema käe all on valminud terve rida linateoseid, mis on defineerinud eestlaste sidet loodusega läbi aastakümnete, neist võib-olla tuntuim on doki ja mängufilmi hall-alas opereeriv "Laanetaguse suvi". Kuid selle kõrval võib teda vabalt mõtestada ka kodumaise õudusmeistrina.

Mida ma silmas pean? Õudusfilmi üks levinumaid võtteid on alati olnud millegi tuttavliku ja pealtnäha turvalise asetamine konteksti, kus see mõjub kurjakuulutava või võõrapärasena. Kas klounid on hirmsad? Mitte tingimata. Kas Stephen Kingi loodud Pennywise tekitab judinaid? Oojaa. Seda sama on teinud ka Rein Maran korduvalt: võtke näiteks tema 1978. aastal valminud "Tavaline rästik", kus ta on pugenud oma kaameraga siuglevate madude vahele, saateks kõlamas nõiduslik pärimusmuusika. Või siis samast aastast "Aranei", kus ämblike ei näidata mitte pisikeste ja ohututena, vaid suurte verejanuliste kiskjatena. Aga miks mitte ka "Nõialoom" 1981. aastast, kus kärnkonnadest saavad müütilised tegelased, ja isegi "Rabade vaikuses" 1976. aastast, kus ürgsed rabamaastikud mõjuvad postapokalüptiliste inimtühjade väljade või isegi millegi maavälisena.

Eestlastele meeldib viimasel ajal oma loodust nummikastmes näidata, Rein Maran aga julges puurida kõvasti sügavamale ja leida sealt üles palju tumedama allhoovuse, mis mõjub kõhedana tänaseni. Palju õnne suurele meistrile!